39. peatükk
„Kopp-kopp, kas pererahvas ka kodus on?“ kuulsid nad äkitsi Jõmmi häält. Mees oli ju eelõhtul juba üritanud Marellet noolida, kuid viimane ei läinud õnge. Tõsi küll, Marelle ju tegelikult selle suure mehe lähedust nautis, sest just temaga läks ta tantsima. Või nautis ta purjus meeste seltskonda, mis oli Ralfile juba ammu silma jäänud. „Und nagu polnudki, ootasin teid ikka jooma. Mul uhke talu ja ma seal nii üksinda. Oihh, teid siin lausa rohkem!“ nägi Jõmm lapsi telgist väljumas. „Tulge jubinad, tulge onule külla. Mul saunamajas elab üks koduabiline, kellel on teievanune tütar, saate ehk sõpradeks,“ vaatas ta Mari-Liisi poole. Ralf olid väga unine. Ta ei olnud kutsumata külasise suhtes mitte just sõbralik, pigem põrnitses teda altkulmu ja vaikis. Oli kirglik öö ju oma töö teinud ja pealegi polnud Ralfil plaanis juua, talle piisas sellest kogusest õlust, mille ta eelmisel õhtul oli endast läbi lasknud. Mees vaikis. Lapsed väljusid riburadapidi telgist ning käisid korda mööda põõsa taga. Jõmm istus lõkkeplatsi ääres pakul ja ei kavatsenudki lahkuda. Marelle tuli telgist välja, pikk teesärk alasti ihule tõmmatud, jalas vaid stringid, mille vahel tuharalt kutsuvalt välja paistsid, juursed sassis ning meik laiali. Ralf vaatas teda kurja pilguga, kuigi alles mõned hetked tagasi oli naine Ralfile armastust avaldanud, läks ta ja istus Jõmmi põlvele. Ralfis kees kohutav viha, kuid ta pidi juba laste pärast ennast tagasi hoidma, ning ta kannatas, jälgis mängu, lootuses, et Marelle mängib vaid lolli kihnlasega, kuid juba samal hetkel pidi ta naises pettuma. Marelle niheles võõra mehe süles nagu seksinäljas lits, kes läheks ja jätkaks sealt kus nad Ralfiga just lõpetanud olid. Siis sekkus asjasse Mari-Liis. „Mine ära siit, vastik paks onu! Emme, miks sa selle onu sülle istusid??!! Ma ei taha seda onu! Ma tahan koju! Ma tahan oma emmet tagasi!“ hüsteeritses ja tampis ta rusikatage vastu Jõmmi rinda ning üritas Marellet mehe sülest ära sikutada, kuid Marelle irvitas talle vaid näkku ja põimis oma käed ümber Jõmmi kaela nii, et lausa lämmatas kihnlast oma rindadega. „Lapsed, pakime telgid ruttu kokku ja hakkame liikuma, poole tunni pärast läheb praam. Marelle, tule nüüd mõistusele ja pane ennast riidesse, võtan praamilt sulle ühe siidri, saad pea ära parandada,“ tegi Ralf otsuse, tundes et saarele nad enam jääda ei või. „Minge teie kui tahate! Mina ei tule. Mina jään saarele. Tahan Kurase baari tagasi. Minge, minge!“ tõstis purjus Marelle häält, mille peale oleks Ralf tahtnud Jõmmile kallale tormata, kuna naisi tal kombeks lüüa ei olnud. Tõsi küll, temas kees kohutav viha, aga ta suutis ennast taltsutada, suutis olukorrale rahuliku lahenduse leida, kuid kahjuks läks see vett vedama. Ralf hakkas koos Keiro ja Kerdoga telke kokku pakkima, Mari-Liis istus lõkke ääres, tagurpidi keeratud vanal ämbril ja nuttis. „Tule, kallis tütreke, tule ma räägin sulle,“ kutsus Ralf ta Mari-Liisi enda juurde ning sosistas talle midagi kõrva. Tüdruk veidi mossitas, löristas nina, pühkis pisarad käisesse ning tõusis ja läks poistele appi.
„Jaa, kuulen küll. Tulge siia sadama lähistele, no siia kus me neid massakaid jaanipäeval panime. Jah. Just!“ vastas Jõmm telefonikõnele. See jutt ei meeldinud Ralfile teps mitte, ta astus teineteist nautivate inimestele lähemale ja ütles: „Vabandust, ma ei taha ebaviisakas olla, aga Marelle on ikkagi minu naine, ta on purjus hetkel ning ei tea mida teeb. Palun laske mu naine oma sülest tulema, meil läheb kohe praam.“ Selle peale hakkasid Marelle ja Jõmm suurel häälel naerma ning Ralfil läks käsi rusikasse, kuid siis nägi ta võõrast autot lõkkeplatsile lähenemas. „Ohoo, teil siin lausa orgia! Tõnn olen,“ ulatas pikk, atleedivälimusega keskealine mees Ralfile käe ja virutas autoukse sihukese pauguga kinni, et Ralfil hakkas lausa valus auto pärast. Ralf vaatas, et pole enam pääsu, tuleb kiiremas korras jalga lasta. Autost väljus veel neli meest, osad poisiohtu ja osad sihukesed pirakad merekarud, kõik umbjoobes , roppused huulil, et hakka või kartma. Marelle niheles Jõmmi süles, nagu oleks seitsmendas taevas, kuid nähes mehi tõusis ta, lükkas Ralfi eest ning tutvustas ennast. „Oi, missugused ahvatlevad merekarud! Mina olen Marelle. Kas teil juua on midagi? Mul on kohutav janu.“ Üks nolk ulatas Marellele pudeli ning naie pani otse pudelist sihukese suure klõmaka haljast, et ehmatas ühe kohaliku lausa kaineks. „Lapsed, võtke nüüd pagasid, hakkame liikuma, muidu jääme praamist maha,“ lausus Ralf lastele. Viimased kuuletusid vastuvaidlemata, Mari-Liis viskas veel emale kõõrdpilgu, võttis Ralfi käest ning neid jäi saatma kihnlaste ja Marelle mõnitav naerupahvakas. „Issi, ma olen nüüd ainult sinu laps, ma armastan sind!“ lausus Mari-Liis praami tekil rohelist põrandakatet varbaga susides ning käsi aina tugevamini ümber Ralfi randme ümber hoides. Keiro ja Kerdo oli hiirvaikselt, midagi omavahel sosistades. Omal moel ju ehk armastasid nemadki Marellet ning neil võis kahju olla, et Marelle saarele jäi ja veel purjus onudega. Aga tagasihoidlike poistena nad oma arvamust ei avaldanud. Või meenus neile oma ema? Tuli oma ema igatsus peale? Seda teavad vaid kaksikud ja võimalik, et nad sellest ka omavahel sosistades rääkisid. Tegelikult oleks võinud nad vabalt oma mure jagada ka Ralfi ja Mari-Liisiga, kuna nad olid üks suur pere nii ehk naa, aga poisid vaikisid. Orgia Kihnus võttis poognaid. Marelle sõitis ühes kuue mehega Jõmmi Rootsikülas asuvasse tallu edasi jooma. Mis seal kõik toimus, sellest teab kogu Kihnu saar, aga Marelle ilmselt ise mitte kõike, kuna asi kiskus padujoomaks ja tihti tõusis ta hommikuti teadmatuses. Muidugi paneb küla ka alati pool juurde, kui mitte rohkem, aga külajuttudel on reeglina tõepõhi all. Moobiiltelefon oli tal tühjaks saanud, seega puudus kodustel tema üle kontroll ja ilmselt Marellele oli see vägagi meeltmööda. Igal juhul Jõmmi naist temast ei saanud, sest Jõmm otsis endale korralikku elukaaslast, aga Marelle selleks kohe kindlasti ei sobinud, lisaks sellele, et ta igal ööl Jõmmile andus, kadus ta päeval, kui peremees leiba luusse lasi, tihti Jõmmi sõpradega lakka heinte sisse püherdama. Mis seal toimus, sellest osakavad vast pajatada vaid heinad ja heinaküün. Või siis asjaosalised ise. Igal juhul paegi käis litsakas Marelle mööda saart siniste silmadega ringi, sest Kihnu naine on karm naine ja ega ta nii kergelt andesta, kui ühe lehtsaba oma abikaasaga heintest leiab. Naine oli tihtilugu enne Kurase baari avamist juba kohal. Tundus nagu jääks talle veel nendest meestest väheseks, kuna ta tutvus baaris üha uute isastega ja ameles nendega seal nii avalikult, et baari töötajad olid sunnitud teda korrale kutsuda. Kuid ega Marellele oli see korralekutsumine nagu hane selga vesi, pigem muutus ta peale seda veel meestjanulisemaks kuni jäi baaridaamile tualetis sekimisega vahele ja talle Kuraselt hundipass anti. Muigugi oskasid ta sekspartnerid baaridaamidele mett moka peale määrida ja smuugeldasid lõbunaise sinna tagasi pummeldama ja tontteabmidategema. „Fakk, ma ütlen! Sihukestele lehtsabadele tuleb eluaegne Kihnu keeld peale panna, vihastas üks veidike kõrgemal positsioonil olev kihnlanna, kes oma mehe ühel südapäeval baarist Marellega miilutsemast leidis, ta arvas kohe, et tegu on Marellega, sest ühtegi teist massakat ta baaris ega saarel ei kohanud ja iga liigutus kõlab saarel justkui läbi seinte ja Marelle oli juba mitme päeva eest kihnlaste poolt Litu-Mariks ristitud. Huvitav on see, et kõik mehed teda tahtsid, kuigi kogu saar kihas lõbunaise tegudest ja nii mõnigi kohalik mees irvitas Litu-Mari üle, aga kui lõbunaine seda irvitajat noolima läks, sai temast naisele järgmine „ohver.“ Meestel on hämmastav komme ihaldada võõrast, lõtvade elukommetega naist isegi ka siis, kui trobikond sõpru on temast üle käinud. Muidgi ei saa siin üldsitada, aga enamus mehi läheb asjaga kaasa ning elu on näidanud, et ka need mehed , kes tunduvad vagurad ja truud perepead olema, unistavad salaja grupiseksist ja prostituutidega seksimisest, ihuliste naudingute rahuldamiseks. Aga see ei ole nii vaid meeste puhul, kuna Marelle on ju elus näide, kuidas üks noor naine, ema, muutub rahuldamatuks seksirobotiks või seksorjaks, kes vabatahtlikult mehi endasse neelab. Siis tekib küsimus, et kas meil suud ei olegi peas. Võimalik, et Marelle ei saanud Ralfiga seksimisest sellist rahuldust, mida tema vajas nad ei kõlanud nii seksuaalselt kokku, aga sellest tuleks vastasel korral ikka rääkida. Ralf oli Westoffhauseni häärberis oma nädalajagu päevi kahekesi Mari-Liisiga elanud. Imelikul kombel ei tundnud Mari-Liis ka ema järgi igatsust.Võimalik, et ta midagi tundis, ikkagi oma ema, aga vähemalt Ralfile ta sellest ei rääkinud. Pigem tundus Ralfile, et tüdruk on palju parem laps ja palju lõbusam ilma emata. Isegi Keiro ja Kerdo järgi ei tundnud Mari-Liis igatsust, kuigi juba viis päeva ei olnud nad näinud. „Issi, mina ei taha enam, et Marelle mu ema on. Ma ei tahagi endale enam ühtegi ema. Ma tahan ainult sinuga kahekesi elada siin majas. Keiro ja Kerdo on minu kõige paremad sõbrad ja sina oled minu kõige kallim isa,“ avas tüdruk ühel õhtul suu, kui Ralf talle ühte kurba muinasjuttu unejutuks luges. Tõsi küll, Mari-Liis oskas juba ise ka lugeda, aga ta oli juba harjunud, et Ralf talle unejutukesi loeb, sest ikkagi vast ema igatsus ei lasknud teda ilma unejuttudeta õhtuti magama jääda. Aga sellel korral juhtus selline muinasjutt mis Mari-Liisilt une röövis. Ralf kuulatas tütart, pani raamatu käest, ka temal läksid silmad veekalkvele. Mees võttis Mari-Liisi oma sülle ja kallistas teda kõvasti. Nüüd nutsid juba mõlemad. Nad armastasid teineteist väga. „Kallis tütar, kahjuks ema ei saa endale valida, loodus paneb meie eest kõik paika,,,“ alustas Ralf rääkimisega, kuid Mari-Liis katkestas ta. „Miks ei saa? Saab ju. Mina ju armastan sind nagu oma pärisisa, mina valisin sinu endale isaks, sest ma ei taha endale ühtegi teist isa. Miks sa valetad mulle, issi?“ pani tüdruk Ralfil suu nii kinni, et mees ei osanud kaua aega midagi ütelda. Tüdruk jätkas. „Tegelikult saavad ju paljud endale ise vanemad valida, sest lastekodudes tehakse nii,“ lausus ta. „Ei, ei, kulla tütreke, sa oled valesti aru saanud. Lapsed ei vali lastekodudes endale vanemaid, vaid vanemad valivad ise millise lapse nad lapsendada tahavad. J ama tõesti ei valeta sulle, tahtsin vaid rääkida sellest, et loodus valib meile bioloogilised vanemad ise, bioloogilised ehk siis need kelle armastusest laps sünnib,“ selgitas Ralf. „Aga issi, kui lapsed armastusest sünnivad, miks vanemad siis neid ei armasta? Kas on võimalik, et lapsed ei sünni ikkagi armastusest? Oli Mari-Liisil taas midagi sekka ütelda. Ralf tabas, et tütar on väga terane, kuidagi palju targemaks ja vanemaks saanud selle nädala jooksul. Aga ega ta ei imestanudki, sest sihukesed üleelamised panevadki lapsi rohkem elu üle järele mõtlema ja küsimusi esitama. Nad tahaks nagu kogu maailma küsimustele ühe õhtuga vastuseid saada, kui teemaks tuleb vanemate hülgamine või laste hülgamine. Nad tahaks nagu oma kõige lähedasemalt vastuseid kas sellisele küsimustele millele vastata ei oska. Ka täiskavanud ei tea kõikidele küsimustele vastuseid, kuigi lapsed kipuvad vastupidist arvama. Ja Mari-Liis puhul võis ka põhjuseks olla see, et ta oma lihane ema ei tahtnud üldse ta küsimustele vastata, vaid kippus last jonnimises süüdistama, kui viimane mõnele küsimusele vastust otsis. Laps areneb ju siiski suurel määral ka oma vanematele toetudes, kuna laps on kodu nägu, seal pole kahtlustki. Kuigi üteldakse, et lapsesuu ei valeta, ei pea see väide alati vett. Kui laps on ikka kasvanud valede sees või hirmu all, siis ta ei tarvitse aval olla. Esimese asja puhul saab juba määravaks see, et ta näeb ja kuuleb tema vanemate poolt valedele rajatud maailma kõrvalt, näeb ka selle paremaid külgi ning võtab need omaks. Teise koha pealt on hirm üks kõige jubedamaid asju. Hirmude all elades on lapse psühhika juba maast madalast rikutud, kuid ta ei ole siis tema ise, hirm sünnitab hirmu ning selle meelevallas olles hakkab laps ka ise valetama, et hirmudest ja alandustest pääseda, kuid ka vale toidab valet ja tekib ring kus inimene ongi valede ja hirmude keskel ning ei leia sellest surnud ringist väljapääasu. Jah, laps kipub tõesti ütlema välja seda mida ta mõtleb, aga kui ta elabki valede keskel siis ta suu ikka valetab. Muidugi ei saa seda kõike üldistada, aga aeg on näidanud, et ka nii on. Samas võib korralikust kodust ja abielust sündinud lapsest kasvada valelik tõusik, kes elab rohkem valede najal ja trellide taga kui vabaduses ning joodikute perest sündida laps, kellest saab pärisinimene, aus ja avatud inimene, mitte peaaeguinimene, nagu nende alkohoolikust vanemad on. Inimese psühholoogia kord juba on selline asi mille erinevaid tahke avastad läbi elu, mitte ei õpi inimest tundma raamatust näpuga järge ajades. Kõik me oleme erinevaid, ei ole ühtegi ühesugust inimest, eralditult kõik. Vahel kulub inimsele terve elu selleks, et lahti harutada mõni sasipundar, mille kallal ta aastakümneid tööd teinud on, kuid isegi ühest elust jääb selle harutamiseks vajaks, seega suudab ta sellele vastuse leida alles järgmises elus, kui siiski. Inimene ei peagi teadama kõikidele küsimustele vastuseid. Mõningatele isegi ei tohi teada, sest talle ei ole kõrgemalt poolt lubatud. Elus on palju juhtumeid, et vastuse teada saamise puhul saab inimese elu otsa, sest ta kõrvad ei oleks pidanud seda kuulma. Tihti on ka perede puhul nii, et kui näiteks pere soovib endale paljulapselist perekonda, kus on pooleks poisse ja tüdrukuid, kuid sünnivad ühe tütred ja peremees ihkab endale poega, nagu nime edasi kandjat, aga ta paneb sellega oma elu kaalule, pehmalt öeldes. Tihti juhtub nii, et kui lõpuks see poisslaps sünnib, võtab ta perepealt elu, kas juba peale eostamist või mõne aasta pärast, sest ta röövib isa eluenergia, et jätkata sealt kus isal poolei jäi. Loodus ise otsustab kas sünnib poeg või tütar, osadel ei ole määratudki mõlemast soost lapsi saada, see on looduse poolt paika pandud ning sellega tuleks leppida. Ralf sügas kukalt, nagu tal kombeks oli, ta silmad otsisid justkui vastust häärberi seintelt, kuid vastust ei tulnud. Mees vaikis, kuni märkas, et üleväsinud Mari-Liis oli ta sülle uinunud. Ralf tõusis ja asetas magava tütre voodisse, hiilis vaikselt toast välja ja läks alumisele korrusele teed keetma, kui koputati häärberi välisuksele.
05.12.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar