42. peatükk
„Jah. Kuulen.“ oli Leana kidakeelne. „Te-tere õhtust, kallis! Ma-ma siin mõtlesin, et otse rääkida on parem. Telefoni nupud on nii väikesed ja...“ kogeles Ralf ja otsis vabandust. „Jah. Kuulen.“ vastas Leana taas konkreetselt. „Ma- ma saan aru jah, et kuuled. Kuidas läheb?“ ei osanud Ralf ennast väljendada. Tema jaoks oli läbi telefoni ja arvuti suhlemine kuidagi väga raske, kuigi pidanuks just kergem olema, sest siis ei pea sa silma vaatama ja saad välja ütelda isegi selle mida silmast silma vaadates ütelda ei julge, nagu eestlasele tihtipeale omane on. Aga Ralf millegipärast armastas telefonis rohkem kuulaja rollis olla, kuigi ta ju ise helistas, tõsi küll, Mari-Liisi soovitusel, aga ikkagi. Leana vaikis ja ootas endiselt, et Ralf initsiatiivi üles näitab. Esiteks esitas mees talle sihukese veidra stampküsimuse, tundudes justkui süüdimatu. Ta ei rääkinud asjast, ei rääkinud põhjusest miks ta peale väga konkreetset sõnumit Leanalt, üldse talle helistas. Leana kaalus juba kõne katkestamist, kuid siis läksid Ralfi häälepaelad valla. „Miks sa, kallike, minuga enam suhelda ei taha? Mida paha ma sulle siis teinud olen? Miks selline suhtelõpetamise sõnum? Jõudsid ehk pigem ise järeldusele, et sul pole minu vastu tundeid ja ei julge seda mulle otse ütelda?“ sadas ühtäkki mehe suust küsimusi nagu tuulise ilmaga mädanenud õunu õunapuu otsast. Ja nagu näha, ei osa neist norivad., kuigi Ralf oleks võinud need viisakamalt esitada, kuna ta hing oli haige ja meeled segaduses. „Ah, tead, mul oli sinuga tore seal reisil, aga nagu näha on reaalne elu hoopis midagi muud. Kohe hakkab töönädal pihta ning kõik kulgeb endises joones. Ootan teid homme kliinikus, härra Eichen.“ lausus ta ja vajutas kõne kinni. Ralf oli sellises oleksus, nagu oleks ta just Leana käest puuga pähe saanud. Ta pea käis ringi ja sisemuses keeras kohati nii, et süda läks pahaks. Kogu tema maailm oli ühest telefonikõnest põrmu varisenud. Mees ei osanud enam kuidagi olla, ta tõusis diivanilt, käis mööda häärberi alumist korrust ringi nagu kuutõbine. Ralfile tundus, et kogu naissugu on südametu ja kalk. Juba jälle sai ta tunda kuidas naised manipuleerivad temaga, panevad endasse armuma ja siis viskavad minema nagu elutu asja, mida nad enam ei vaja. Just selle asjana Ralf ennast hetkel tundis. Ta haaras karafini ja hakkas sealt klaasi sisse viksit valama, kui kuulis häärberi ülemiselt korruselt samme. „Ei, isa! Ära hakka jooma! Parem istume ja räägi mulle mis juhtus.“ peatas Mari-Liis teda hetkel, kui viskiklaas oli juba mehe suu juures. „Ma küll ei taha, et sinust ka joodik saab! Vähe sellest, et...“ kaebas tütar. Need sõnad mõjusid Ralfile. Ta mitte ei valanud viskit karafini tagasi, vaid jalutas klaasiga kööki ning valas selle sisu kraanikausist alla.
„Aitäh, kallis tütar! Aitäh, et sa mul olemas oled!“ kallistas ta pisarsilmil Mari-Liisi ning tundis häbi, et tütar pidi ta pisaraid nägema. Kõige rohkem oli tal veel häbi sellepärast, et ta tütrele alkoholi tarbimisega vahele jäi, sest oli Marellest niigi alkohoolik saanud ja Ralf lubas tütrele hea isa olla. Tõsi küll, vahel ta kesvamärjukest õhtuti teleka ees ikka pruukis, kuid selle peale tüdruk ei pahandanud, tema jaoks võrdus purgi õlu tarbimine meeste puhul naiste kohvitamisega. „Issi, mis juhtus? Ma näen su silmadest juba kui õnnetu sa oled. Kas ma saan kuidagi sulle kasulik olla? Mida Leana vastas?“ tahtis terane tütar kõigest teada. „Ah, tead, ma ei tea isegi mis putukas teda hammustanud on. Hakkas mind poole lause pealt teietama ja härra Eicheniks kutsuma, muutudes ametlikuks. Ta ootab mind homme vastuvõtule. Mul on sihuke tunne, et ta vaid manipuleeris minuga, kasutas mind vaid puhkuse veetmiseks ja millegipärast arvan, et ta ei sattunud mitte juhuslikult samal ajal samasse kohta puhkama. Küllap tegi enne ikka uurimistööd. Kuid samas imelik. Mis sportlik huvi tal minu vastu küll olla võib? Või äkki Marelle...?“ vajus ta mõttesse. „Ei, ei, emal küll nii korralikke sõpru ei ole. Kindlasti mitte ei saatnud tema Leanat sinu järgi nuhkima.“ sai tütar isa mõttele pihta. „Oh, issand! Ma ju ei tohtinud maalt lahkuda. Ehk saatis sellepärast keegi Leana minu järele nuhkima?“ avastas Ralf äkki.
„Isa, kuule, ära sa nüüd üle ka mõtle. Miks sa üldse arvad, et asi nii hull on? Võib ju olla mingi palju kergem ja ületatavam põhjus Leana käitumiseks. Ei tarvitse kõike halba ühte patta panna. Kindlasti on Leana käitumisel mingi lihtsam põhjus. Te olete mõlemad armunud ja kanged. Laske suhtel veidike seedida, küllap paneb aeg selle paika. Lähedki homme ta vastuvõtule. Oled ise sama kange ja käitud nagu patsient. Sa pead seda suutma. Samas jälgi silmanurgast Leana reakstsiooni. Käitu temaga aupaklikult ja teieta ning ära kutsu teda Leanaks. Kutsu doktor Marjapuuks ja vaata mis toimuma hakkab. Seal on kaks võimalust, ta kas on sama konkreetne edasi või sulab. No jah, tegelt on kolmas võimalus veel, ta võib su käitumisest ära ehmuda ja mõtlema hakata. Igal juhul oota see homne ära ja vaata mis sündima hakkab. Lase suhtel natuke taheneda, ära torma, issike!“ õpetas Mari-Liis Ralfi, nagu oma last. Osad oleks nagu vahetunud. Mari-Liis oli just tänu Miraldale saanud küpseks ja tasakaalukaks nooreks naiseks, kes oskas juba täiskasvanulikku nõu anda. Ta tegelikult oli ise ka veidi hämmingus, kui isale moraali luges. Ta ise ka tundis kuidas mingi sisemine jõud teda suunas, kuid ta ei osanud seda seletust anda mis või kus kohast see jõud tema sisse tuli. Mari-Liis arvas, et Miralda saatis selle ning tal tuli kohutav Miralda-memme igatsus peale. Tüdruk otsustas, et kui isa hommikul arsti juurde läheb, laseb ta ennast autoga seniks Miralda juurde viia, et memme tänada. Samas ei peaks üldse Mari-Liisi suguste laste üle imestama. Tihti just katkiste ja lõhestunud perekondade lapsed saavadki varem täiskasvanuks, sest nenede lapsepõlv on peaaegu olematu, neil on suur koorem kanda juba lapsena. Eriti ausad ja elukogenud tunduvad ema poolt hüljatud tütarlapsed, sest nad õpivad maast madalast ise enda eest hoolt kandma, sest pole ema, kelle õla najale raskes hingeseisundis toetuda. Nad õpivad varakult süüa tegema ja üleüldse majandama. Pole harv ka juhus kus vanemad lapsed kasvatavad nooremaid õdesid ja vendasid, kuna vanemad ei leia nende jaoks lihtsalt aega. Või vanem, sest paljud mehed küll räägivad, et tahavad endale suurt peret, kuid siis osutuvad nõrgaks ja põgenevad vastutuse eest. Hülgavad oma lapsed ja jätavad pere maha või uputavad oma mured viinapitsi. See näitab nõrkust. Kui kõrval on ka nõrk naine, läheb ta oma mehega kaasa ja nii see elu allakäiguterpist alla kulgebki. Vaid tugevad võidavad. Selles peres on tugevam pool Ralf, kuigi ka temal on hell süda ja pole patust prii, ikka tahab käsi haarata alkoholi järgi, kui hingele raske taak laskub. Ralf on kohati nagu naise hingega, liiga hooliv ja allaandev. Võimalik, et Marelle jaoks ei olnudki temas piisavalt meest. Võimalik, et Marelle ihkas enda kõrvale sellist matšomeest, kes on nii kehalt kui hingelt tugev nagu härg. Kõik võib olla, aga meil kõigil on suud peas, et rääkida. Just introvertsus on see mis tõmbab suhetele vee peale. Kui suhte alguses kohtub pidevalt situatsioon, et pilt on ja häält ei ole, siis maksaks tõsiselt kaaluda kas siduda üldse ennast selle inimesega või mitte. Sellisel juhul on mõlemad partnerid introverdid ja head suhet ega kooselu sellest ei tule. Varem või hiljem on see suhe hukule määratud, kuna mõlemad elavad oma sisse, nii koguneb nende sisse üks vaikusepomm , mis ühelt maalt plahvatab ja hävitab kõik. Ka tunded, mis tundusid ennast vaka all peitvat.
„Oh, kalllis tütreke, sa oled mulle kullastki kallim! Mida ma küll ilma sinuta teeksin? Ole sa tänatud, et olemas oled! Sinust on saanud tark ja aus naine, mille üle on mul vaid siiralt hea meel. Alles sa olid pisike...“ neelatas mees.
„Tead Ralf, ma olen küll juba jah suur inimene, aga ma tahaks ikka kogu aeg sind issitada, kuna ka sina oled mulle väga kallis. Tänu sulle ja Miralda- memmele on minust saanud tugev inimene. Pigem mina ei tea mida ma ilma teieta teeksin. Mäletad seda, kui ma väike olin ja kuidas ma ema sõna üldse kuulata ei tahtnud? See oli sterik. See oli minu sisemine vimm ja võitlus ema vastu, lootuses, et jonnides märkab ta mind rohkem ,osutab mulle rohkem tähelepanu. Muidu ma ei oleks isegi nii palju jonninudki, aga ema ise küsisi selle välja. Mitte kunagi ta ei kiitnud mind. Isegi ka siis kui tundiski veidi rõõmu mu üle. Pidevalt oli tal aega kõikide teiste jaoks rohkem, minu jaoks ei olnud peaaegu üldse. Kõige rohkem tegi haiget veel see, et ta hoidis Keirot ja Kerdot ka rohkem, kui mind. Ta jättis kõikide tuttavate ees mulje kuidas ta mind armastab ja kui armastusväärne pere meil on, aga tegelikult kandis ta maski, tegelikkus oli hoopis midagi muud. Juba lapsena sain ma tunda, et mind ei armastata, et ma ei ole oodatud laps. Ema poleks pidanud mind tõesti nii noorelt sünnitama. Võib olla oleks ta tõesti pidanud aborti tegema, kuna nimetas mind pidevalt abordijäänuseks...“ takerdus Mari-Liisi pilk pisaratesse.
Ralf kuulatas tütart ja ta ei uskunud oma kõrvu. Ta ei uskunud, Mari-Liis kõike nii selgelt mäletab, nagu oleks ta alles eile pisike patsidega jonnakas tüdruk olnud, kes igal sammul Marellele vastu vaidles. Ralf ei osanud arvata, et juba siis pani Mari-Liis Marellet proovile, ihates armastust ja tähelepanu, mida ta ei saanud emalt, küll sai Ralfilt, aga ju jäi siis väheseks. See pihtimus muutis Ralfi müüdi manipuleerivatest naistest. Ta tõdes, et tegelikult peitub naisinimestes palju tarkust ja siirust, kuid nad ei kipu seda välja näitama. Ralf arvas, et ka Marelle ei ole tegelikult nii paha inimene, millisena ta ennast näitab. Ta arvas peale tütre pihtimust, et oli ehk ise midagi siin ilmas valesti teinud, et Marelle eluga karile jooksis. Mees hakkas ennast süüdistama. Seda enam oli tal tahtmine Marellet päästa, teha temast endine naine, või vähemalt aidata naise sees pesitsevast kuradist võitu saada. Korraga oli tal Marellest nii kahju, et ta oleks hea meelega samal hetkel tõttanud naist päästma sellest õudustemaailmast, kus viimane hetkel elas. Samas mõtles Ralf, et mingi aeg trellide taga olemine tuleb ehk naisele kasuks, ta unistas sinisilmselt, et ehk saab naisest taas inimene, naine, keda ta kunagi oli kogu südamest armastanud, kuna seal ta ju alkoholi tarvitada ei saa. Ralf tõdes, et tegelikult tema tunded Marelle vastu ei olnud päriselt kadunud, need põlesid temas edasi, kuid tuhmima ja väiksema leegiga, aga siiski. Või oli Ralf hoopis Leanas pettunud ja Mari-Liisi pihtimused maalisid talle kunagised kaunid ajad silme ette ja mehe habras hing läks härdaks.
„ Tütreke, tegelikult oleks aeg magama minna. Homme vaja ju arsti juurde minna. Ja ma siin mõtelesin, et äkki üritame uuesti su ema sealt päästa? Ta on ikkagi su ema, ta ei ole välja teeninud sellist karistust.“ nentis Ralf. Mari-Liis vaatas Ralfi kummalise pilguga. Tegelikult ootas ta isalt tuge, kaitset, mõistmist, et Marelle käitumine on vale olnud, kuna tüdruk oli emas ikka väga pettnud. Kuid Ralf pigem mõtles Marelle päästmisest. Kummaline on ikka see täiskasvanute maailm, tabas Mari-Liis ühtäkki ennast mõttelt. Tüdruk tundis, et jutt ei vii enam kusagile, kuhu tema jõuda tahtis. Ta tõusis vaikides toolilt, soovis vaevu Ralfile head ööd ning ronis trepist üles.
„Kell pool kahkesa on äratus!“ hõikas Ralf talle järgi ning peagi täitis häärberit vaikus.
07.12.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar