48. peatükk
„Mis häärber see selline on? Siin linnas neid vanu ja elamiskõlblikke häärbereid ka nüüd nii palju ei ole. Ma äkki tean, kui sa räägid kus see asub.“ uuris Miralda-memm Mari-Liisilt edasi, et natukenegi tüdruku tuju tõsta. Oli ju teine oma isa pärast mures, kellega ta polnud tundide kaupa telefonitsi ühendust saanud.
„Ah, on üks. Ralf olla selle üldse
mingilt kaugelt sugulaselt päranduseks saanud. Vana kolmekordne
hoone, aias on konnatiigid, uus kuur ja külalistemaja või mingi
selline asi. Ralf alles renoveerib seda ja see renoveerimine on
aastaid juba kestnud. Ta ei taha uute vahenditega seda korrastada,
vaid ajab originaali taga. Häärberil on kolm korrust ja minu tuba
on ärklikorrusel, mis olla kunagi pööning üldse olnud ja ehitati
eluruumideks hiljem. See häärber olevat ammustel aegadel kuulunud
kellelgi Hansule, vist oli lausa sakslane. Ma täpselt ei mäleta,
aga nii on meelde jäänud.“ jutustas Mari-Liis.
„Hans, Hans, Hans, oihh! Ma tundsin ka kunagi ühte Hansu. Oli teine eriti rikas mees, minust küll palju vanem ja....ka tema oli saksa päritolu. Tütreke, ega ta täisnimi Hans von Westoffhausen juhtumisi ei olnud?“ läks Miralda õhinasse.
„Just! See ta nimi oligi. Hästi uhke ja nägus mees oli, ma olen piltidelt näinud. Räägitakse, et ta olla igavene rikas ka olnud, omades üle maailma mitmes riigis häärbereid, villasid ja koguni losse. Ralfile olla ta kas vanaonu onu või keegi selline olnud, ma enam ei mäleta, ma pole asjasse väga süvenenud. Aga tead memm, seal häärberiskummitab. Kui ma väike olin ja Marelle minu kallal kogu aeg õiendas siis mul elas seal üks hea õnnehaldjas, kes igal õhtul enne magama minekut mind paitas, muidu mul uni peale ei tulnudki. Mulle ta meeldis. Vahel ta kadus ja ei käinud minu toas, kuigi elas minu toa kõrval pööningul. Siis ma tahtsin vanemate kaissu pugeda, sest kartsin, kuna kuulsin igasuguseid imelikke hääli ja samme öösiti. Sain kogu aega ema käest sugeda, et mul on oma tuba ja oma voodi olemas. Siis anusin isa, et ta onupojad Keiro ja Kerdo meile kutsuks, sest koos nendega ma ei kartnud. Ah, tegelt on sesl igasuguseid kummalisi asju juhtunud. Ralf algul kogu aeg süüdistas mind ja ema, et me hakkame ära pöörama, et mingeid kummitusi ei ole olemaski. Sellepärast me sellest teemast eriti Ralfiga ei rääkinud. See on ka üks väga väheseid teemasid mis meid emaha ühendas, see oli meie saladus. Memm, miks sa nii vait jäid?“ avastas Mari-Liis, et memm kuulas teda mõtteisse vajunult ja ta silmad olid kuidagi väga nukrad. Miralda vaikis endiselt. Ta ei kuulnudki, et Mari-Liis teda kõnetas.
„Memm! Kus sa küll oled oma mõtetega? On sinuga kõik korras?“ kartis Mari-Liis, et Miraldale võib taas haigushoog peale tulla.
„Ah! Mis? Mis sa tütreke küsisid?“ tuli ta oma mõttetalgutelt tagasi, ning vaatas tüdrukut ehmunud ilmega.
„Ma küsisin, et kus sa oma mõtetega viibid? Kas sul on paha olla? Olen pika päeva siin sinu aega raisanud, peaksin uuesti proovima isale helistada.“ kordas Mari-Liis ennast.
„Jaa, tütreke, kallike! Anna mulle andeks, olen kogu päeva väga hõivatud olnud. Praegugi veel olen seltskonnas. On sul koju tulemisega väga kiire?“ vastas Ralf kõnele. Mari-Liis mõtles veidi, vaatas memme ning otsustas, et ta ei kutsugi isa järgi vaid jalutab koju, et värskes õhus oma mõtteid tuulutada. Ta tundis, et Miralda- memmel oleka vaja üks väike uinak teha ja vastas isale.
„Tead, issi, nüüd ma tean, et sinuga on vähemalt kõik korras. Jumal tänatud! Tegelikult sina naudi oma setskonda. Sa ei pea üldse mulle järgi tulema. Ma hea meelega jalutaks ise koju. Tahan värsket õhku ja linnas on nii palju kauneid kohti mida ma külastada tahaksin. Pole ammu enam niisama lonkimas käinudki. Kohtume õhtul kodus!“ vajutas ta kõne kinni.
„Miralda-memm, viska sina pikali. Ma lähen jalutan natuke linnas. Isal läheb veidi aega, ta praegu mulle järgi tulla ei saa. Aga ma külastan sind varsti jälle. Aitäh, kallis, et sa mul olemas oled!“ kallistas ta Miraldat ja memm saatis tüdruku ukseni. Ta oli tõesti väsinud, mitte küll Mari-Liisist, aga 90 aastat käiv inimne ikka vahel väsib. Memm tahtiski üksinda olla ja elu üle mõelda. Üks saladus hakkas ennast lahti koorima, saladus mida memm oli eneses lausa 70 aastat hoidnud ja millega ta kavatses ka hauda minna. Kuid nüüd oli elu võtnud teised ohjad. Haavad olid lahti rebitud ja ta ei olnud enam kindel kas suudab kõik endaga hauda viia, või tuleb enne tõde päevavalgele. Memm uinus.
Kihluspidu kohvikus võttis hoogsaid pöördeid. Ometi oli seltskond neljaliikmeline, aga tundus nagu oleks sada venalast lauas. Leo tegi Ralfile ettepaneku parkida auto kohviku hoovi, millest Ralf keelduda ei saanud. Uksele pandi reserveeritud silt ja nüüd võttis ka Ralf esimese tervisenapsu.
„Ralf, kallis, äkki sa tahad ikkagi rääkida kes see kena daam oli kellega sina kohvikus kenast aega surnuks lõid?“ ei andnud Leanal hing rahu. Mees muigas, sügas kukalt, nagu tal kombeks oli, limpsas keelega suult magusa likööri meki ning vaatas Leanat ahvatleva pilguga.
„Vaata seda ma sulle küll nüüd ei ütle! Arva ära, saad pool endale?“ muheles ta kavalalt. Leana oli nõutu. Taas oli see koht kus Ralf suutis oma sharmiga naise pilku köita, kuid tegelikult tahtis Leana siiski tõde teada. Aga vaatamata tõsisele küsimusele läks ta mehe lõbusa tujuga kaasa ning ega temagi puu otsast kukkunud ei olnud. Pööritas silmi ja pani ikka täie rauaga vastu.
„Pool endale? Naljatilk! Mina ei lepi ühegi pooliku asjaga. Kas kõik või mittemidagi!“ vaatas ta pitsi ja lonksas selle põhjani. Ralf sai naise iroonist aru, aga ta otsustas teda veel praadida.
„Ma jumaldan naisi. Ilma teieta pole elul üldse mõtet. Oihh, vaata missugune pandav kiisu meie seltskonda tahab tulla,“ näitas ta kohvikust mööduva miniseelikus naise poole, kes korra akna juurde peatuma jäi ja enda seelikut sättis, ilmselgelt arvates, et keegi teda teiseltpoolt klaasi ei näe.
Leo ja Annette vaatasid teineteisele otsa, muigasid ja nautisid seda silmaga nähtavat flirtimist. Annett oli ise tagasihoidlik naine, vahest liiga tõsine, kuid täpselt selline naine oligi Leo unelmateniane. Leos endas oli liiga palju sharmi ja särtsakust, see korvas kõik. Pealegi oli Leo aasta eest lahutanud naisest kes flirtis kõikide meestega, kes teda kõnetama juhtusid. Ja kui tõde ilmsiks tuli, et ta mitte ainult ei flirtinud, sai Leol mõõt täis. Ta lubas üldse naistest suure kaarega mööda käima hakata, aga siis ühel päeval avastas, et on tasasesse kolleegi armunud. Kui naine ka lõpuks talle tõde tunnistas, ei kaalunud Leo enam kaua ja kinkis talle juba peale nende esimese öö armatsemist kihlasõrmuse. Eks seksuaalne sobivus paneb ka ju paljud inimesed paari.
Ühtäkki jäi Leana kurvaks. Talle meenus, et oli ju ennast töölt lahti võtnud ja kavatsenud vähemalt pooleks aastaks maalt lahkuda. Tühja sellest piletist, aga kuidas ta nüüd töökaaslastele otsa vaatab, mõtles naine. Kas tohtripreilile passib üldse selline käitumine? Ralf muidugi nägi, et Leanat vaevab miski ja ta hakkas oma vempudega taas peale.
„Kallis, Leana! Kõik tähed ja pilved ma tooksin su jalge ette ....ja sinu ma viskaks jääkülma vette!“
„Ha-haaa, ma näen, et meil on siin üks kadunud talent. Veel ei ole hilja luuletama hakata, Ralf!“ tegi see esinemine pigem Leo tuju rõõmsaks. Leana istus emotsioonitult ja ilmselt isegi ei kuulanud Ralfi.
„Mis putukas mu kiisukest siis nüüd hammustas? Okok, ma räägin sulle tõe ära. See naine kohvikus, kellest tõesti on tänaseks noor naine saanud, oli muideks mu oma tütar Mari-Liis. Minu maailma armsam ja kallim tütar, keda ma väga armastan. No, naerata nüüd natukene, kasvõi moka otsast pisut!“ püüdis ta Leana tuju rõõmsaks teha ja see tal õnnestuski, kuigi mure homse ees oli jääv. Leana mõtles natuke ja siis jõudis talle kohale, et viibib hetkel oma kalli venna kihlustel ja otsustas mured tänaseks nurka visata. Ta haaras šampusepokaali järgi ja jõi seal lausa januga. Leo oli veidi vinti jäänud ja tahtis saksa slaagreid pelae panna, nagu tal joogisen kombeks oli. Kuid Annette jõudis temast enne leti taga muusikakaeskuse kallale ja pani oma lemmikloo peale. Varsti laulis kogu seltskond Curly Stringsi hitti „Kaugel külas, vanaema juures...
Mari-Liis jalutas endiselt mööda tänavaid, kuid sellel korral teise pilguga. Ta imetles vanu häärbereid ja muinsuskaitse all olevaid kultuuriehitisi ning kujutles millised neist võivad olla Miralda-memme vanused või vanemadki veel. Ega neid enam linnas palju ei olnud, kuna koledad, kõledad klaasist amajad aina kerkisid ja need riivasid ka noorukese tüdruku silma ja hinge. Korraga avastas ta ennast tormise mere äärest, sest äkki oli ilm muutunud ja päike justkui kukkunud pilve taha. Mari-Liis armastas tormi ja raju. Juba lapsena, kui unehaldjas veel tema tuppa tulnud ei olnud, ja Marelle oli lahkunud, vaatas Mari-Liis kaua taevast ja seal olevaid pilvi. Tihti unistas ta ennast pilvepatjadele, et nendel sõudes kogu maailmale ülevalt alla vaadata. Ta kõnidis ja kõndis, kuni avastas ennast vana renoveerimisjärgus mitmekordse puidust hoone eest, millest opidi väidetavalt pansionaat saama. Täna nägi ta seda hoonet hoopis teise pilguga, see kõneles temaga hoopis teises keeles, selles keeles mida oskas Miralda, sest ta armastas Miraldat väga ning kujutles ette, et ta on väike Miralda ja mängib sõpradega erinevates häärberites. Ta jäi seda hoonet pikalt silmitsema, kuni tundis kätt oma õlal.
10.12.2015.a.
Mai
„Hans, Hans, Hans, oihh! Ma tundsin ka kunagi ühte Hansu. Oli teine eriti rikas mees, minust küll palju vanem ja....ka tema oli saksa päritolu. Tütreke, ega ta täisnimi Hans von Westoffhausen juhtumisi ei olnud?“ läks Miralda õhinasse.
„Just! See ta nimi oligi. Hästi uhke ja nägus mees oli, ma olen piltidelt näinud. Räägitakse, et ta olla igavene rikas ka olnud, omades üle maailma mitmes riigis häärbereid, villasid ja koguni losse. Ralfile olla ta kas vanaonu onu või keegi selline olnud, ma enam ei mäleta, ma pole asjasse väga süvenenud. Aga tead memm, seal häärberiskummitab. Kui ma väike olin ja Marelle minu kallal kogu aeg õiendas siis mul elas seal üks hea õnnehaldjas, kes igal õhtul enne magama minekut mind paitas, muidu mul uni peale ei tulnudki. Mulle ta meeldis. Vahel ta kadus ja ei käinud minu toas, kuigi elas minu toa kõrval pööningul. Siis ma tahtsin vanemate kaissu pugeda, sest kartsin, kuna kuulsin igasuguseid imelikke hääli ja samme öösiti. Sain kogu aega ema käest sugeda, et mul on oma tuba ja oma voodi olemas. Siis anusin isa, et ta onupojad Keiro ja Kerdo meile kutsuks, sest koos nendega ma ei kartnud. Ah, tegelt on sesl igasuguseid kummalisi asju juhtunud. Ralf algul kogu aeg süüdistas mind ja ema, et me hakkame ära pöörama, et mingeid kummitusi ei ole olemaski. Sellepärast me sellest teemast eriti Ralfiga ei rääkinud. See on ka üks väga väheseid teemasid mis meid emaha ühendas, see oli meie saladus. Memm, miks sa nii vait jäid?“ avastas Mari-Liis, et memm kuulas teda mõtteisse vajunult ja ta silmad olid kuidagi väga nukrad. Miralda vaikis endiselt. Ta ei kuulnudki, et Mari-Liis teda kõnetas.
„Memm! Kus sa küll oled oma mõtetega? On sinuga kõik korras?“ kartis Mari-Liis, et Miraldale võib taas haigushoog peale tulla.
„Ah! Mis? Mis sa tütreke küsisid?“ tuli ta oma mõttetalgutelt tagasi, ning vaatas tüdrukut ehmunud ilmega.
„Ma küsisin, et kus sa oma mõtetega viibid? Kas sul on paha olla? Olen pika päeva siin sinu aega raisanud, peaksin uuesti proovima isale helistada.“ kordas Mari-Liis ennast.
„Jaa, tütreke, kallike! Anna mulle andeks, olen kogu päeva väga hõivatud olnud. Praegugi veel olen seltskonnas. On sul koju tulemisega väga kiire?“ vastas Ralf kõnele. Mari-Liis mõtles veidi, vaatas memme ning otsustas, et ta ei kutsugi isa järgi vaid jalutab koju, et värskes õhus oma mõtteid tuulutada. Ta tundis, et Miralda- memmel oleka vaja üks väike uinak teha ja vastas isale.
„Tead, issi, nüüd ma tean, et sinuga on vähemalt kõik korras. Jumal tänatud! Tegelikult sina naudi oma setskonda. Sa ei pea üldse mulle järgi tulema. Ma hea meelega jalutaks ise koju. Tahan värsket õhku ja linnas on nii palju kauneid kohti mida ma külastada tahaksin. Pole ammu enam niisama lonkimas käinudki. Kohtume õhtul kodus!“ vajutas ta kõne kinni.
„Miralda-memm, viska sina pikali. Ma lähen jalutan natuke linnas. Isal läheb veidi aega, ta praegu mulle järgi tulla ei saa. Aga ma külastan sind varsti jälle. Aitäh, kallis, et sa mul olemas oled!“ kallistas ta Miraldat ja memm saatis tüdruku ukseni. Ta oli tõesti väsinud, mitte küll Mari-Liisist, aga 90 aastat käiv inimne ikka vahel väsib. Memm tahtiski üksinda olla ja elu üle mõelda. Üks saladus hakkas ennast lahti koorima, saladus mida memm oli eneses lausa 70 aastat hoidnud ja millega ta kavatses ka hauda minna. Kuid nüüd oli elu võtnud teised ohjad. Haavad olid lahti rebitud ja ta ei olnud enam kindel kas suudab kõik endaga hauda viia, või tuleb enne tõde päevavalgele. Memm uinus.
Kihluspidu kohvikus võttis hoogsaid pöördeid. Ometi oli seltskond neljaliikmeline, aga tundus nagu oleks sada venalast lauas. Leo tegi Ralfile ettepaneku parkida auto kohviku hoovi, millest Ralf keelduda ei saanud. Uksele pandi reserveeritud silt ja nüüd võttis ka Ralf esimese tervisenapsu.
„Ralf, kallis, äkki sa tahad ikkagi rääkida kes see kena daam oli kellega sina kohvikus kenast aega surnuks lõid?“ ei andnud Leanal hing rahu. Mees muigas, sügas kukalt, nagu tal kombeks oli, limpsas keelega suult magusa likööri meki ning vaatas Leanat ahvatleva pilguga.
„Vaata seda ma sulle küll nüüd ei ütle! Arva ära, saad pool endale?“ muheles ta kavalalt. Leana oli nõutu. Taas oli see koht kus Ralf suutis oma sharmiga naise pilku köita, kuid tegelikult tahtis Leana siiski tõde teada. Aga vaatamata tõsisele küsimusele läks ta mehe lõbusa tujuga kaasa ning ega temagi puu otsast kukkunud ei olnud. Pööritas silmi ja pani ikka täie rauaga vastu.
„Pool endale? Naljatilk! Mina ei lepi ühegi pooliku asjaga. Kas kõik või mittemidagi!“ vaatas ta pitsi ja lonksas selle põhjani. Ralf sai naise iroonist aru, aga ta otsustas teda veel praadida.
„Ma jumaldan naisi. Ilma teieta pole elul üldse mõtet. Oihh, vaata missugune pandav kiisu meie seltskonda tahab tulla,“ näitas ta kohvikust mööduva miniseelikus naise poole, kes korra akna juurde peatuma jäi ja enda seelikut sättis, ilmselgelt arvates, et keegi teda teiseltpoolt klaasi ei näe.
Leo ja Annette vaatasid teineteisele otsa, muigasid ja nautisid seda silmaga nähtavat flirtimist. Annett oli ise tagasihoidlik naine, vahest liiga tõsine, kuid täpselt selline naine oligi Leo unelmateniane. Leos endas oli liiga palju sharmi ja särtsakust, see korvas kõik. Pealegi oli Leo aasta eest lahutanud naisest kes flirtis kõikide meestega, kes teda kõnetama juhtusid. Ja kui tõde ilmsiks tuli, et ta mitte ainult ei flirtinud, sai Leol mõõt täis. Ta lubas üldse naistest suure kaarega mööda käima hakata, aga siis ühel päeval avastas, et on tasasesse kolleegi armunud. Kui naine ka lõpuks talle tõde tunnistas, ei kaalunud Leo enam kaua ja kinkis talle juba peale nende esimese öö armatsemist kihlasõrmuse. Eks seksuaalne sobivus paneb ka ju paljud inimesed paari.
Ühtäkki jäi Leana kurvaks. Talle meenus, et oli ju ennast töölt lahti võtnud ja kavatsenud vähemalt pooleks aastaks maalt lahkuda. Tühja sellest piletist, aga kuidas ta nüüd töökaaslastele otsa vaatab, mõtles naine. Kas tohtripreilile passib üldse selline käitumine? Ralf muidugi nägi, et Leanat vaevab miski ja ta hakkas oma vempudega taas peale.
„Kallis, Leana! Kõik tähed ja pilved ma tooksin su jalge ette ....ja sinu ma viskaks jääkülma vette!“
„Ha-haaa, ma näen, et meil on siin üks kadunud talent. Veel ei ole hilja luuletama hakata, Ralf!“ tegi see esinemine pigem Leo tuju rõõmsaks. Leana istus emotsioonitult ja ilmselt isegi ei kuulanud Ralfi.
„Mis putukas mu kiisukest siis nüüd hammustas? Okok, ma räägin sulle tõe ära. See naine kohvikus, kellest tõesti on tänaseks noor naine saanud, oli muideks mu oma tütar Mari-Liis. Minu maailma armsam ja kallim tütar, keda ma väga armastan. No, naerata nüüd natukene, kasvõi moka otsast pisut!“ püüdis ta Leana tuju rõõmsaks teha ja see tal õnnestuski, kuigi mure homse ees oli jääv. Leana mõtles natuke ja siis jõudis talle kohale, et viibib hetkel oma kalli venna kihlustel ja otsustas mured tänaseks nurka visata. Ta haaras šampusepokaali järgi ja jõi seal lausa januga. Leo oli veidi vinti jäänud ja tahtis saksa slaagreid pelae panna, nagu tal joogisen kombeks oli. Kuid Annette jõudis temast enne leti taga muusikakaeskuse kallale ja pani oma lemmikloo peale. Varsti laulis kogu seltskond Curly Stringsi hitti „Kaugel külas, vanaema juures...
Mari-Liis jalutas endiselt mööda tänavaid, kuid sellel korral teise pilguga. Ta imetles vanu häärbereid ja muinsuskaitse all olevaid kultuuriehitisi ning kujutles millised neist võivad olla Miralda-memme vanused või vanemadki veel. Ega neid enam linnas palju ei olnud, kuna koledad, kõledad klaasist amajad aina kerkisid ja need riivasid ka noorukese tüdruku silma ja hinge. Korraga avastas ta ennast tormise mere äärest, sest äkki oli ilm muutunud ja päike justkui kukkunud pilve taha. Mari-Liis armastas tormi ja raju. Juba lapsena, kui unehaldjas veel tema tuppa tulnud ei olnud, ja Marelle oli lahkunud, vaatas Mari-Liis kaua taevast ja seal olevaid pilvi. Tihti unistas ta ennast pilvepatjadele, et nendel sõudes kogu maailmale ülevalt alla vaadata. Ta kõnidis ja kõndis, kuni avastas ennast vana renoveerimisjärgus mitmekordse puidust hoone eest, millest opidi väidetavalt pansionaat saama. Täna nägi ta seda hoonet hoopis teise pilguga, see kõneles temaga hoopis teises keeles, selles keeles mida oskas Miralda, sest ta armastas Miraldat väga ning kujutles ette, et ta on väike Miralda ja mängib sõpradega erinevates häärberites. Ta jäi seda hoonet pikalt silmitsema, kuni tundis kätt oma õlal.
10.12.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar