47. peatükk
Mari-Liis istus ja värises. Tal
polnud õrna aimugi mida ta isale ütleb, kui isa uksest sisse
astub. Oli ju tema pahanduste algataja, ehk peasüüdlane. Ta
kartis, et see on viimane kord kus isa ja onu Kardo Kerdot ja Keirot
talle külla lubavad.
„Oi, tere minu lemmik! Kus Ralf siis on? Mis teil siin üldse juhtunud on? Tulin haiglast ja su ema tuli teadvusele. Võtsin naabrimehe autojuhiks niikui emaga juhtunust kuulsin. Noh, kas tuled minuga maale? Tuled memme lapseks? Saad tervisliku kitsepiima peal kasvada ja looduse ning loomade keskel. Mis siin linnas, siin pole ju lapsel küll midagi teha. Oh, heldeke, kas Ralfi polegi kodus või? Jättis su nõnda omapäi siia? Oi,oi, nii need asjad küll kaua kesta ei saa! Pean hakkama ikka võitlema sinu kasvatusõiguste eest.“ vadistas vanaema, kes maalt külla sõitis.
„Nähh, ta pole Ralf, ta on mu isa! Marellest ei taha ma midagi kuulda, ta ei armasta mind ja ma ei taha teda emaks üldse kutsuda. Ei tule ma maale elama, mulle ei meeldi üldse maal. Väkk, vastik kitsepiim! Ei taha maale, ei taha! Ma vihkan maal elamist! Ma vihkan sind, memm! Mine minema!“ nuttis ja karjus Mari-Liis läbisegi.
Keiro ja Kerdo olid alles keldris, või õigemini keldri all. Nad avastasid sealt hulgim inimese luid ja konte, päris mitu koljuluud ja hulganisti vanu, roostetanud tabadega kirste, mis poistele hirmu peale ajasid.
„Äkki on keegi elusalt nendesse kirstudesse maetud? Ma ükskord kuulsin kui ühed vanad mehed rääkisid, et vanasti oli nii palju kurjust ja inimesi maeti elusalt ning müüriti ka elusalt seinte sisse. Kunagi olevat üks elusalt maetud mees isegi pääsenud, sest ta ei sattunud paanikasse, ei hakanud nutma ega hingeldama, ega neelatanud, nii jagus hapnikku kauemaks. Nood taadid rääkisid, et teda päästis ka see, et kirstukaas oli suhteliselt nõrk, vist vineerist tehtud. Mees logistas kirtstukaant ja siis lõi selle jalgadega katki. Õnneks oli kuiv ilm olnud, polnud rasket ja märga mulda, muidu ta ilmselt poleks pääsenud. Aga nende kirstude kaaned on vist rauast, vaata,“ kutsus Kerdo venda, kuid viimane juba niigi värises.
„Ära hirmuta! Ma juba praegu kardan. Mis siis saab, kui me saime nüüd mõne pisku ja sureme ka ära? Mis siis saab, kui mõni surnu üles ärkab ja meid kirstu paneb? Äkki siin asus ka see kaak või võllas kus inimesi tapeti? Ma ükskord kuulsin, kui isa onu Ralfiga midagi rääkis ja mulle pakkus see nii huvi. Õppisin isegi need sõnad pähe. Ja siis üks kõrvalmaja taat rääkis, et kaevust veet võtmine olevat nagu surnu poomine võllas, et surnu olevat siis see veeärber millega kaevsut vett võetakse. Ma algul arvasin, et inimene poodi võlla külge ja uputati ära, aga tegelikult ta lihtsalt poodi ja taat võrles neid kahte selle pärast, et mulle selgeks teha milline võllas on.“ jutustas Keiro nagu õiduste unenägu.
„Kuula! Tss! Kuula! Ralf on vist koju tulnud. Kuuled?“ Poisid sattusid veel rohkem paanikasse, nad ronisid ruttu maa alt keldrisse, kuid jätsid redeli sinna, sest halli nad seda vedada.
„Oi, tere minu lemmik! Kus Ralf siis on? Mis teil siin üldse juhtunud on? Tulin haiglast ja su ema tuli teadvusele. Võtsin naabrimehe autojuhiks niikui emaga juhtunust kuulsin. Noh, kas tuled minuga maale? Tuled memme lapseks? Saad tervisliku kitsepiima peal kasvada ja looduse ning loomade keskel. Mis siin linnas, siin pole ju lapsel küll midagi teha. Oh, heldeke, kas Ralfi polegi kodus või? Jättis su nõnda omapäi siia? Oi,oi, nii need asjad küll kaua kesta ei saa! Pean hakkama ikka võitlema sinu kasvatusõiguste eest.“ vadistas vanaema, kes maalt külla sõitis.
„Nähh, ta pole Ralf, ta on mu isa! Marellest ei taha ma midagi kuulda, ta ei armasta mind ja ma ei taha teda emaks üldse kutsuda. Ei tule ma maale elama, mulle ei meeldi üldse maal. Väkk, vastik kitsepiim! Ei taha maale, ei taha! Ma vihkan maal elamist! Ma vihkan sind, memm! Mine minema!“ nuttis ja karjus Mari-Liis läbisegi.
Keiro ja Kerdo olid alles keldris, või õigemini keldri all. Nad avastasid sealt hulgim inimese luid ja konte, päris mitu koljuluud ja hulganisti vanu, roostetanud tabadega kirste, mis poistele hirmu peale ajasid.
„Äkki on keegi elusalt nendesse kirstudesse maetud? Ma ükskord kuulsin kui ühed vanad mehed rääkisid, et vanasti oli nii palju kurjust ja inimesi maeti elusalt ning müüriti ka elusalt seinte sisse. Kunagi olevat üks elusalt maetud mees isegi pääsenud, sest ta ei sattunud paanikasse, ei hakanud nutma ega hingeldama, ega neelatanud, nii jagus hapnikku kauemaks. Nood taadid rääkisid, et teda päästis ka see, et kirstukaas oli suhteliselt nõrk, vist vineerist tehtud. Mees logistas kirtstukaant ja siis lõi selle jalgadega katki. Õnneks oli kuiv ilm olnud, polnud rasket ja märga mulda, muidu ta ilmselt poleks pääsenud. Aga nende kirstude kaaned on vist rauast, vaata,“ kutsus Kerdo venda, kuid viimane juba niigi värises.
„Ära hirmuta! Ma juba praegu kardan. Mis siis saab, kui me saime nüüd mõne pisku ja sureme ka ära? Mis siis saab, kui mõni surnu üles ärkab ja meid kirstu paneb? Äkki siin asus ka see kaak või võllas kus inimesi tapeti? Ma ükskord kuulsin, kui isa onu Ralfiga midagi rääkis ja mulle pakkus see nii huvi. Õppisin isegi need sõnad pähe. Ja siis üks kõrvalmaja taat rääkis, et kaevust veet võtmine olevat nagu surnu poomine võllas, et surnu olevat siis see veeärber millega kaevsut vett võetakse. Ma algul arvasin, et inimene poodi võlla külge ja uputati ära, aga tegelikult ta lihtsalt poodi ja taat võrles neid kahte selle pärast, et mulle selgeks teha milline võllas on.“ jutustas Keiro nagu õiduste unenägu.
„Kuula! Tss! Kuula! Ralf on vist koju tulnud. Kuuled?“ Poisid sattusid veel rohkem paanikasse, nad ronisid ruttu maa alt keldrisse, kuid jätsid redeli sinna, sest halli nad seda vedada.
Nad
panid keldriuksed lukku ja ronisid kähke trepist üles ning
tormasid duši alla, sest olid üleni mullased.
„Kes seal kõnnib? Ralf! Ralf-poiss!“ hüüdis vanema, kuid poisid olid hiirvaikselt koos pesemas ja hoidsid hinge kinni, et vahele ei jääks.
„Issand, see on ju Mari-Liisi vanaema hääl!“ värises Keiro.
„Appi, on jah! See ju nuusib ja nuhib igal pool. Võta kähku meie riided eesruumist, peseme need ka ära!“ kamandas Kerdo. Keiro tõi riided ning nad tegid need ruttu märjaks.
„Kes seal kõnnib? Ralf! Ralf-poiss!“ hüüdis vanema, kuid poisid olid hiirvaikselt koos pesemas ja hoidsid hinge kinni, et vahele ei jääks.
„Issand, see on ju Mari-Liisi vanaema hääl!“ värises Keiro.
„Appi, on jah! See ju nuusib ja nuhib igal pool. Võta kähku meie riided eesruumist, peseme need ka ära!“ kamandas Kerdo. Keiro tõi riided ning nad tegid need ruttu märjaks.
„Aga mida me nüüd selga paneme?“ oli Keiro mures.
„Ole vait! Küll mina juba tean mida edasi teha;“ muutus Kerdo venna peale tõredaks.
„Räägi nüüd, kes sul siin majas veel on?“ uuris memm lapselapselt. Mari-Liis mossitas, esiteks ta ei tahtnud üldse vanemaga suhelda ja teiseks ta ei teadnud mida vastata. Tüdruk lootis vaid, et poisid vahele ei jääks, ta lausa palus jumalat, käed ristis. Vanaemale ei andunu hing rahu, ta luusin mööda maja ringi ja siis kuulis lahinat. Ta liikus duširuumi poole ja Mari-Liisil jäi lausa hing kinni.
„Poisid, va marakratid! Ehmatate vanainimese nõnda veel surnuks ka. Kas suid pole pääs, et vastata? Kurivaimud küll!“ vandus ta tulist kurja.
„Mis kurivaimudest ta räägib?“ küsis Keiro Kerdolt.
„Ah, mai tea mis asj ta jahub! Vandel inimestel on imelikud ütlemised ja nägemised vist ka. Või räägib ka kurjade vaimudega, kus mina tean!“ oli Kerdo venne küsimustest tüdinenud.
„Mida te sosistate seal? Tulge aga tulge välja nüüd. Aitab küll pesemisest, ajate veel vee arve lakka ja vaata siis!“ tõreles memm.
„Venna, kuidas me saame veearve lakke ajada?“ päris Keiro.
„Ah, kus mina tean. Lõpeta oma tobedad küsimused venna!“ vingus Kerdo.
„Aga, venna...“
„Ole nüüd kuss! Las ma toon meile riided.“ keelas Kerdo vennal sõna sekka ütlemast, kuna tal oli plaan. Ta nägi ukse taga kahte hommikumantlit, mis olid küll täiskasvanute omad, aga ta hiilis ja tõi need ära.
„Vaata, ega riiete küljes enam mulda ei ole ja lase veega duširuum üle, et ühtegi mullast jälge ei oleks. Ja pane need pesurestile kuivama, aga enne ikka vääna tugevalt välja ka“ kamandas Kerdo. Keiro vudis nagu usin mesilane venna käske täitma.
„Memm, tule seal ära, muidu poisid häbenevad;“ meelitas Mari- Liis vanaema enda juurde. Ta sai aru, et poisid olid nupukad ja tormasid keldrist otse endid pesema, Mari-Liis rahunes veidike.
„Mis häbenevad! Vanasti käis kogu pere korraga saunas, ega vett raista ei olnud Nüüd nemad häbenevad!“ torises vanaema. Mari-Liis tegi mossis nägu. Oi, kuidas ta oleks tahtnud, et vanaema minema läheks. Kogu aeg ta tõreles ja kamandas nagu Marellegi. Mari-Liis hakkas vanaemale küll vastu, kuidas samas ta kartis, et peab maale minema ja siis memm paneb ta tööle, karistuseks. Mida rohkem ta memmele vastu hakkas, seda vastikumaid töid ta maal tegema pidi.
„Noh, kus siis riided on? Mina teid siia omapäi linna ei jäta. Sina Mari-Liis tuled maale ära ja poistele leian ka tööd. Maal juba tööpuuduse üle kurta ei saa.“ torises vanaema edasi.
„Memm, me ei tule maale. Esiteks pole isa meid maale lubanud ja teiseks ma ilma isa nõusolekuta siit ei lahku. Sina võid ju minna. Issi läks Marellet haiglasse vaatama ja tuleb varsti koju tagasi. Me saame poistega siin hakkama küll ja ma ei ole ju üksinda.“ vingus tüdruk.
„Mis sa valetad, plika! Ma just tulin haiglast ja ei näinud Ralfi kusagil. Muudkui aga kohe valetama! Tänapäeva noortel muud ei ole , kui vale vale otsa. Kuhu me nii jõuame. Kasvatamatus, ma ütlen!“ ei jätnud memm jonni.
„Memm! Ma ei valeta! Onju Keiro ja Kerdo, et isa läks haiglasse. „
„Jaaah,“ vastasid poisid nagu ühest suust, omal nägu hirmu täis.
„Mille peale te nii õhevli siis olete? Mis te arvate, et ma ei näe teie nägudest, et tahate tüdruku nahka vaid säästa?“ tõreles memm edasi. Keiro küsis sosinal venna käest; „Ma ei saa midagi aru., mis nahast ta räägib?“ „Ole sina ometi vait!“ nähvas Kerdo. Õhkkond oli nii närvilseks muutunud, et häärber lausa rõkkas häältest, ja need ei olnud mitte rõõmurõkked. Siis koputati uksele.
„Hakkame juba minema, mul pole kauema aeg siin olla, töö ootab.“ astus memme autojuht kohe peale koputamist uksest sisse, nagu oma. Vanaema ei andnud alla, vaid hakkas teda seebimata.
„Kuhu sul kiiret? Ega töö jänes ei ole, et ta eest ära jookseb! Võta oma kirsad jalast ära ja istu. Ma pole lapselast ammu näinud ja siin linnas läheb ta üldse hukka. Mina enne siit ei liigu, kui Ralf koju jõuab. Ma talle alles näitan kuidas lapsi kasvatatakse!“ pahurdas vanaema edasi.
„Noh poisid, kaua te nendest kleitides passite. Pange, aga pange nüüd ennast riidesse. Kui Ralf jõuab, läheb kohe sõiduks ja teie tulete ka kaasa.“ siunas ta. Poisid vaatasid teineteisele otsa, Kerdo oli, nagu ikka, julgem ja uhkem, tema ei pabistanud, kuid samas otsis justkui pilguga Mari-Liisilt vastust. Keiro selle eest värises ja kartis memme nii, nagu ootaks teda suur keretäis. Tegelikult nad ju ei teadnudki mis neid ees ootas. Poisid ei teunud memmest väljagi, istusid hommikumantlites ja vaatasid ühte punkti, nagu otsiks sealt olukorrast väljapääsu.
„Ah, ma lähen välja, siin on liiga paks õhk!“ lausus autojuht ja sulges enda järel häärberi välisukse. Ta läks aeda jalutama ning peatus tiigi ääres. Seal mulksus midagi ja autojuht arvas ennast hääli kuulvat. Ta raputas pead. Ninna lõi jube lehk ning ta liikus edasi. Aia vasakus tiivas asetsev külalistemaja oli oma uhkes üksinduses nagu tondiloss. Ehkki oli maja renoveeritud, tundus see õudustehoonena. Autojuht silmitses seda veidi ning jalutas edasi. Talle ei meeldinud põrmugi selles aias ega häärberis olla, aga teades oma kangekaelset naabrimemme, ei saanud ta sealt ka veel minema.
„Kes te olete? Mida te siit otsite? Kutsun kohe politsei või?“ nägi hoovi sõitnud Ralf oma häärberi hoovis võõrast autot parkimas ja võõrast meest lonkimas. Mees ei teinud väljagi. Tema täitis ju oma töökohustust. Autojuht jalutas rahumeeli puukuuri juurde ja istuse selle kõrval olevale pingile. Ralf läks ta juurde ja karjus: „Kas sa ei saa aru või? See siin on minu valdus. Mis õigusega sa tuled ja lihtsalt istud mu aias?“ Võõras hakkas lahinal naerma. Poleks vanaema õigel ajal häärberi välisukele tulnud, oleks kuri karjas olnud.
„Rahune, Ralf! Missa lahmid! Kas sa ei tunne mu autojuhti ka enam ära või? On ikka mehed küll!“
„Oihh, ma tõesti vabandan! Viimasel ajal on nii palju juhtunud ja ma juba arvasin, et mõni ülbe Marelle kalkar jalutab mu valdustes ja sondeerib pinda.“ vabandas ta autojuhi eest.
„Mis Marelle kalkar? Häbi sul olgu! Teien vaagub elu ja surma vahel ja sina süüdistad siin süütuid inimesi!“ oli memm, selle asemel, et Ralfi viisakalt tervitada, maru vihane.
„Ja mida sina siin üldse teed?“ muutus ka Ralf tõredaks.
„Mida ma teen, mida ma teen? Tulin Mari-Liisile järgi. Viin ta maale ära. Üleüldse ma hea meelega lapsendaks ta ära. Mulle tundub, et te ei saa siin lapse kasvatamisega üldse hakkama. Jäetakse aga laps üksi koju...“ ei lõpetanud Ralfi ämm oma torisemist enne, kui Ralf talle koha kätte näitas.
„Sina vanamutt mine ja kasvata oma last! Mida tead sina laste kasvatmisest? Mida tead sina üldse meie elust? On ikka tegelane, ise pole üldse millegagi kursis aga tuleb siia korda looma! Uhh, ma ütlen!“ läks Ralfi käsi vägisi rusikasse. Autojuht ei sekkunud asjasse, ta juba tundis oma intriigitsejast naabrimemme. Ta istus ja kimus rahulikult suitsu.
„Lähme minema! Lähme siit hullude juurest minema! Õudne, millise saatanaga mu laps peab koos elama! Kohutav!“ räuskas ta ning kamandas autojuhi rooli. Selle aja sees, kui täiskasvanud õues oma asju klaarisid, sid lapsed häärberis kõik korda sättida. Mari-Liis leidis oma toast isegi kaks paari tunedadi dressipükse ja nad olid päästetud.
„Tulge siia, mu kullkesed! Ei olnud ka teie päev kerge!“ kallistas Ralf tuppa astudes lapsi, kelle silmad olid hirmust peas nagu tõllarattad.
09-10.12.2015.a.
Mai
„Ole vait! Küll mina juba tean mida edasi teha;“ muutus Kerdo venna peale tõredaks.
„Räägi nüüd, kes sul siin majas veel on?“ uuris memm lapselapselt. Mari-Liis mossitas, esiteks ta ei tahtnud üldse vanemaga suhelda ja teiseks ta ei teadnud mida vastata. Tüdruk lootis vaid, et poisid vahele ei jääks, ta lausa palus jumalat, käed ristis. Vanaemale ei andunu hing rahu, ta luusin mööda maja ringi ja siis kuulis lahinat. Ta liikus duširuumi poole ja Mari-Liisil jäi lausa hing kinni.
„Poisid, va marakratid! Ehmatate vanainimese nõnda veel surnuks ka. Kas suid pole pääs, et vastata? Kurivaimud küll!“ vandus ta tulist kurja.
„Mis kurivaimudest ta räägib?“ küsis Keiro Kerdolt.
„Ah, mai tea mis asj ta jahub! Vandel inimestel on imelikud ütlemised ja nägemised vist ka. Või räägib ka kurjade vaimudega, kus mina tean!“ oli Kerdo venne küsimustest tüdinenud.
„Mida te sosistate seal? Tulge aga tulge välja nüüd. Aitab küll pesemisest, ajate veel vee arve lakka ja vaata siis!“ tõreles memm.
„Venna, kuidas me saame veearve lakke ajada?“ päris Keiro.
„Ah, kus mina tean. Lõpeta oma tobedad küsimused venna!“ vingus Kerdo.
„Aga, venna...“
„Ole nüüd kuss! Las ma toon meile riided.“ keelas Kerdo vennal sõna sekka ütlemast, kuna tal oli plaan. Ta nägi ukse taga kahte hommikumantlit, mis olid küll täiskasvanute omad, aga ta hiilis ja tõi need ära.
„Vaata, ega riiete küljes enam mulda ei ole ja lase veega duširuum üle, et ühtegi mullast jälge ei oleks. Ja pane need pesurestile kuivama, aga enne ikka vääna tugevalt välja ka“ kamandas Kerdo. Keiro vudis nagu usin mesilane venna käske täitma.
„Memm, tule seal ära, muidu poisid häbenevad;“ meelitas Mari- Liis vanaema enda juurde. Ta sai aru, et poisid olid nupukad ja tormasid keldrist otse endid pesema, Mari-Liis rahunes veidike.
„Mis häbenevad! Vanasti käis kogu pere korraga saunas, ega vett raista ei olnud Nüüd nemad häbenevad!“ torises vanaema. Mari-Liis tegi mossis nägu. Oi, kuidas ta oleks tahtnud, et vanaema minema läheks. Kogu aeg ta tõreles ja kamandas nagu Marellegi. Mari-Liis hakkas vanaemale küll vastu, kuidas samas ta kartis, et peab maale minema ja siis memm paneb ta tööle, karistuseks. Mida rohkem ta memmele vastu hakkas, seda vastikumaid töid ta maal tegema pidi.
„Noh, kus siis riided on? Mina teid siia omapäi linna ei jäta. Sina Mari-Liis tuled maale ära ja poistele leian ka tööd. Maal juba tööpuuduse üle kurta ei saa.“ torises vanaema edasi.
„Memm, me ei tule maale. Esiteks pole isa meid maale lubanud ja teiseks ma ilma isa nõusolekuta siit ei lahku. Sina võid ju minna. Issi läks Marellet haiglasse vaatama ja tuleb varsti koju tagasi. Me saame poistega siin hakkama küll ja ma ei ole ju üksinda.“ vingus tüdruk.
„Mis sa valetad, plika! Ma just tulin haiglast ja ei näinud Ralfi kusagil. Muudkui aga kohe valetama! Tänapäeva noortel muud ei ole , kui vale vale otsa. Kuhu me nii jõuame. Kasvatamatus, ma ütlen!“ ei jätnud memm jonni.
„Memm! Ma ei valeta! Onju Keiro ja Kerdo, et isa läks haiglasse. „
„Jaaah,“ vastasid poisid nagu ühest suust, omal nägu hirmu täis.
„Mille peale te nii õhevli siis olete? Mis te arvate, et ma ei näe teie nägudest, et tahate tüdruku nahka vaid säästa?“ tõreles memm edasi. Keiro küsis sosinal venna käest; „Ma ei saa midagi aru., mis nahast ta räägib?“ „Ole sina ometi vait!“ nähvas Kerdo. Õhkkond oli nii närvilseks muutunud, et häärber lausa rõkkas häältest, ja need ei olnud mitte rõõmurõkked. Siis koputati uksele.
„Hakkame juba minema, mul pole kauema aeg siin olla, töö ootab.“ astus memme autojuht kohe peale koputamist uksest sisse, nagu oma. Vanaema ei andnud alla, vaid hakkas teda seebimata.
„Kuhu sul kiiret? Ega töö jänes ei ole, et ta eest ära jookseb! Võta oma kirsad jalast ära ja istu. Ma pole lapselast ammu näinud ja siin linnas läheb ta üldse hukka. Mina enne siit ei liigu, kui Ralf koju jõuab. Ma talle alles näitan kuidas lapsi kasvatatakse!“ pahurdas vanaema edasi.
„Noh poisid, kaua te nendest kleitides passite. Pange, aga pange nüüd ennast riidesse. Kui Ralf jõuab, läheb kohe sõiduks ja teie tulete ka kaasa.“ siunas ta. Poisid vaatasid teineteisele otsa, Kerdo oli, nagu ikka, julgem ja uhkem, tema ei pabistanud, kuid samas otsis justkui pilguga Mari-Liisilt vastust. Keiro selle eest värises ja kartis memme nii, nagu ootaks teda suur keretäis. Tegelikult nad ju ei teadnudki mis neid ees ootas. Poisid ei teunud memmest väljagi, istusid hommikumantlites ja vaatasid ühte punkti, nagu otsiks sealt olukorrast väljapääsu.
„Ah, ma lähen välja, siin on liiga paks õhk!“ lausus autojuht ja sulges enda järel häärberi välisukse. Ta läks aeda jalutama ning peatus tiigi ääres. Seal mulksus midagi ja autojuht arvas ennast hääli kuulvat. Ta raputas pead. Ninna lõi jube lehk ning ta liikus edasi. Aia vasakus tiivas asetsev külalistemaja oli oma uhkes üksinduses nagu tondiloss. Ehkki oli maja renoveeritud, tundus see õudustehoonena. Autojuht silmitses seda veidi ning jalutas edasi. Talle ei meeldinud põrmugi selles aias ega häärberis olla, aga teades oma kangekaelset naabrimemme, ei saanud ta sealt ka veel minema.
„Kes te olete? Mida te siit otsite? Kutsun kohe politsei või?“ nägi hoovi sõitnud Ralf oma häärberi hoovis võõrast autot parkimas ja võõrast meest lonkimas. Mees ei teinud väljagi. Tema täitis ju oma töökohustust. Autojuht jalutas rahumeeli puukuuri juurde ja istuse selle kõrval olevale pingile. Ralf läks ta juurde ja karjus: „Kas sa ei saa aru või? See siin on minu valdus. Mis õigusega sa tuled ja lihtsalt istud mu aias?“ Võõras hakkas lahinal naerma. Poleks vanaema õigel ajal häärberi välisukele tulnud, oleks kuri karjas olnud.
„Rahune, Ralf! Missa lahmid! Kas sa ei tunne mu autojuhti ka enam ära või? On ikka mehed küll!“
„Oihh, ma tõesti vabandan! Viimasel ajal on nii palju juhtunud ja ma juba arvasin, et mõni ülbe Marelle kalkar jalutab mu valdustes ja sondeerib pinda.“ vabandas ta autojuhi eest.
„Mis Marelle kalkar? Häbi sul olgu! Teien vaagub elu ja surma vahel ja sina süüdistad siin süütuid inimesi!“ oli memm, selle asemel, et Ralfi viisakalt tervitada, maru vihane.
„Ja mida sina siin üldse teed?“ muutus ka Ralf tõredaks.
„Mida ma teen, mida ma teen? Tulin Mari-Liisile järgi. Viin ta maale ära. Üleüldse ma hea meelega lapsendaks ta ära. Mulle tundub, et te ei saa siin lapse kasvatamisega üldse hakkama. Jäetakse aga laps üksi koju...“ ei lõpetanud Ralfi ämm oma torisemist enne, kui Ralf talle koha kätte näitas.
„Sina vanamutt mine ja kasvata oma last! Mida tead sina laste kasvatmisest? Mida tead sina üldse meie elust? On ikka tegelane, ise pole üldse millegagi kursis aga tuleb siia korda looma! Uhh, ma ütlen!“ läks Ralfi käsi vägisi rusikasse. Autojuht ei sekkunud asjasse, ta juba tundis oma intriigitsejast naabrimemme. Ta istus ja kimus rahulikult suitsu.
„Lähme minema! Lähme siit hullude juurest minema! Õudne, millise saatanaga mu laps peab koos elama! Kohutav!“ räuskas ta ning kamandas autojuhi rooli. Selle aja sees, kui täiskasvanud õues oma asju klaarisid, sid lapsed häärberis kõik korda sättida. Mari-Liis leidis oma toast isegi kaks paari tunedadi dressipükse ja nad olid päästetud.
„Tulge siia, mu kullkesed! Ei olnud ka teie päev kerge!“ kallistas Ralf tuppa astudes lapsi, kelle silmad olid hirmust peas nagu tõllarattad.
09-10.12.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar