Täna Facebooki avades ootas mind armas üllatus. Eile kadusin siit peale oma romaani "Westoffhauseni häärberi saladus" 38. peatüki valmimist nii, et ei jõudnud seda peatükki isegi blogisse panna. See juhtub siis, kui sind külastavad sulle vägaväga kallid inimesed! Täna oli postkastis lausa 10 sarnase iseloomuga kirja, et "Uuu, Margit, kuhu kadusid!", järelikult mul on sõpru ja mind ning mu loomingut oodatakse. Ja uskuge, see on väga armas tunne. Ma tunnen kuidas aina tervenen. Aitäh!
minu kallis Jaanika Laitses |
mina oma maailma kallima sõbrannega |
Olen mitmeid kordi maininud, et mul on sõbranne, kellega läheks läbi ka tulest ja veest, minu kallis Jaanika. Eile tuli mu maailma kallim sõbranne Jaanika mulle Ingliga külla. No, vaadake milline Ingel! Pildi tegin meelega hämaras toas, ja öörežiimil. Taustal Ene poolt toodud teokarbid mu unistustemaalt Austraaliast.
Jah, omal moel ma kogun ka Inlgeid, kuid osa neist on kolimistega kas kaotsi või katki läinud. Praegu on mu magamistoas neid kokku 11. Kuus neist mu Kalli Ema poolt kingitud tuulekella küljes, mis mu peatsis voodi kohal aeg-ajal heliseb. Möödunud öösel ärkasin ma ta helina peale paaril korral üles ;)
Ingelid on meie peres veel, elutoas ehk siis poistetoas. Kunagi õppis mu noorem poeg Geio 4 aastat Pühapäevakoolis ja iga aasta lõppeds kingiti neile Ingel. Ilus ja armas kingitus igatahes.
Õhtu teetassi taga, koos Germo ja mulle kahe väga lähedase ja kalli inimesega oli meeletult armas. Tunnen kuidas ma iga hetkega aina tervenen. Ausalt! Positiivsed emotsioonid on ju need mis aitavad kaasa tervenemisele. Ja loomulikult kallid inimesed kes sulle sellisel ajal toeks on.
Ma armastan teid! :)
Teie Margit.
05.12.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar