49. peatükk
„ Mis siin, mis siin lehkab?“ tundis Ralf häärberis spetsiifilist lõhna. Lapsed ehmusid. Vaid Mari-Liis teadis, et isal on hea nina. Tüdruku nupp nokkis ja mõtles välja hädavale.
„Ee, seda, et....Me sõime diivanil ja Keiro ajas kogemata söögi
endale ja vennale sülle. Poisid käisid duši alla ja pesid ka oma
riided ära. Samal momendil astus vanaema välisuksest sisse ja
hakkas kohe noomima, et mind on üksinda koju jäetud. Tahtis mind ja
poisse vägisi maale viia ning lubas mind lapsendada. Issi, ma ei
taha vanaema lapseks minna! Ei taaahaa!“ oli tüdruk hirmul, kuid
juhtis meelega isa tähelepanu vanaema peale, et isa nende peale viha
välja ei valaks, või neid pahandustes kahtlustama ei hakkaks. Samas
oli ta tõesti ka hirmul, et äkki vanaema tahab teda päriselt
lapsendada. Poisid vaatasid Mari-Liisi ehmunud näoga, kuid samas
rõõmustasid nad, et tüdruk oli suutnud midagi nende kaitseks välja
mõelda. Nüüd jäi üle veel oodata Ralfi reakstsiooni.
„Tead, ma olen praegu maruvihane vanaema peale. Ta lihtsalt näitab üliharva siia nägu, pole tal meie elust sooja ega külma. Hoolib vaid Marellest, ning meid peab vist idiootideks. Vaid üle minu laiba saab ta sinu kasvatusõigused endale, mu armas tütreke!“ lahmis ta vihast sõnu.
„Mis asja, issi!? Mis laibast sa räägid? Ma ei taha sellist juttu kuulda!“ hakkas Mari-Liis nutma.
„Ei, ei, täiskasvanutel on lihtsalt sellised ütlemised, ära saa valesti aru, kulla tütreke. Tegelikult tahtsin ma sellega ütelda, et ma mitte mingil juhul ei lase vanaemal sind lapsendada, võitlen kasvõi viimase hingetõmbeni sinu kasvatusõiguste pärast. Lõppude lõpuks oled sa minu tütar, mina hoolin sinust kõige rohkem, isegi rohkem, kui su oma ema. Pealegi mis kasvatajat on memmest ja taadist, kui nad nii vanad on. Taat ei suuda juba praegugi oma üle pea kasvanud toimetustega toime tulla. Mis saab aastate pärast? Sind on vaja vaid orjaks sinna maale. Ise nad võtsid hiigla suure kohustuse talu näol oma õlgadele. Katsuge seda nüüd ise kanda või võtku oma tütar orjaks!“ sattus Ralf oma jutustamisega hoogu.
„Issi, mis või kes see ori on? Mina ei taha orjaks, mina olen ju tüdruk.“ tekkis Mari-Liisil küsimus, sest talle oli kusagilt meelde jäänud, et ori on mees.
„ Vanasti peeti orje, kuid tänapäeval kasutatakse seda sõna õnneks vaid. Tänapäeval on küll orjapidamine inimsuse vastane kuritegu, kuid vanasti peeti orje ja need olid nagu peremehe omandid. Orjad pidid omanike majapidamises tööd rügama ja orjapidaja ostis neid odavalt sisse. Nad pidid peremehe käskudele ja keeldudele alluma ning ei tohtinud ilma peremehe loata midagi teha ega lahkuda. Vastasel korral ootas neid vangla. Tegu oli ju tegelikult inimkaubandusega, kui sellel ajal olid paljud asjad teistmoodi. Aga selle kohta saad sa kunagi koolis õppides rohkem teada. Lihtsalt praegu kirjeldasin pealiskudselt.“ jutustas Ralf. Kes teab, kui palju Mari-Liis sellest aru sai, aga igal juhul poisid küll kuulasdi kõrvad kikkis.
„Onu Ralf, ma olen kuulnud, et Eestis olid ka orjad kunagi, ning nende pidajad võisid isegi neid tappa. Kas oli nii või?“ vaatas Kerdo imestunult Ralfile otsa ja ootas vastust.
„Muinasajal pidasid ka eestlased orje, kelleks olid põhiliselt sõjavangid. Väga tore, et teil huvi meie ajaloo vastu on. Kuna te veel vast ise raamatuid ei loe, siis mina soovitan igal juhul lugemine ära õppida ja ennast läbi raamatute ajalooga kurssi viia. Esiteks on see väga põnev teema ja teiseks peaks iga eestlane oma riigi ajlugu ikka teadma. Kui ükskord lapselapsed tahavad teie käest ajaloo kohta teada ja teie vastata ei oska, panete ennast rumalasse olukorda küll. Jah, eriti huvi ajaloo kohta näitavad just poisid üles, aga ega see ka tüdrukutel mööda külgi alla ei jookseks,“ tõdes mees.
„Issi, sa kasutad täna kuidagi liiga palju võõraid sõnu. Miks peaks ajalugu mööda külgi alla jooksma või miks ei peaks? Ma ei saa mitte midagi enam aru.“ oli Mari-Liis suures segaduses.
„Ah, aitab tänaseks küll. See mööda külgi alla jooksmine on ka selline ütelus, millest tihti lapsed aru ei saa. Võib olla ma tõesti väljendan ennast natuke raskelt, aga see väljend või ütelus tähendab seda, et inimese aju võtab endasse palju, eriti sellist infot mida ta teadma ei peaks, aga mõningad teadmised on lausa vajalikud või kasulikud. Nagu ma ennist ajaloo tundmisest rääksin. Lihtsalt see teadmine harib, teeb targemaks. Küll sa ükskord mõistad, kallis tütreke.“ oli ta juba selgitamisest väsinud.
„Onu Ralf, kas orjad tapeti kunagi majades ära? Kas nad maeti elusalt?“ küsis hirmunud Keiro.
„Ei, nii see ei olnud. Majades neid kohe kindlasti ei tapetud ja elusalt ka ei maetud. Aga jätame tänaseks selle teema. Parem rääkige kuidas teil lisaks duši all käimisele ja vanema külastamisele muidu läks? Kõhud on ikka täis või?“ vastas Ralf küsimustele küsimustega.
Ralf tundis, et ta oli oma poolvend Kardolt alahinnanud, et vaatamata sellele, et viimane pidas elu ühte mustemat ametit, ehk sibi ametit, oli ta poiste kasvatamisest armastusega osa võtnud. Poiste huvi ja teadmised ajaloovaldkonnast olid lausa fenomenaalsed. Küllap oli Ralf oma alateadvusse salvestanud situatsioonid lapsepõlvest, milla ta vennast kõvasti üle oli, nii vaimselt, kui füüsiliselt ning oli nendesse situatsioonidesse kinni jäänud. Pigem tema oli see kes oma elu oli rajanud naisemeheks ja isaks olemisele, unustanud selle mis talle tõsiselt huvi pakub-ajaloo. Oli tekkinud paigalseis, nagu kookoses vegeteerimine. Ta oli mõnes mõttes nagu pimedusega löödud ega ilmselt ei tahtnud endasse salvestada teadmisi, et elu on edasi läinud ja ta nooremast vennast on saanud mees, kes tunneb ja teab palju enamat, kui Ralf aimatagi oskas. Mees tundis, et ta peab ka edasi minema, temast peab saama mitte ainult hea isa oma tütrele, vaid ka õpetaja ja eelkõige parim sõber, keda tütar võib igas olukorras usaldada. Ta lubas endale, et muutub, et viskab peast välja negatiivsed mõtted, ning laseb uutel ja harivatel teadmistel endas võimust võtta. Muidugi unistas mees ka oma lihasest pojast, seda enam, et ta nägi kui asjalikeks ja tarkadeks ta vennapojad on sirgunud. Ühes oli mes kindel, et kui peaks kord oma pärislapsed sündima, siis Mari-liisist ta ei loobu, kuna ta kasvatas teda titest saadik ja armastas teda nagu oma lihast tütart.
„Noh, tegelikult tahaks süüa küll. Kõht on ikka väga tühi,“ kaebas tagasihoidlik Keiro, mille peale Mari-Liis talle kurjalt kulmu kortsutas. Keiro ei saanud algul arugi miks tüdruk nii käitus, kuid peale seda, kui vend teda müksas, jõudis ka talle kohale, et tüdruk oli just söömise teemaga hädavalesse sukeldunud. Aga Ralf ei pannud seda tähelegi. Pealegi oli talle väga tähtis, et lapsed oleks söönud. Ta oli ise korduvalt kokku puutunud olukorraga, et tühi kõht tegi kurjaks ja jõuetuks.
„Mida te süüa soovite? Kas teen teile soolast toitu või magusat?“ oli Ralf korraga väga lahke, kuigi tavaliselt ta ei lubanud lastel enne magusaga maiustada, kui soolane toit oli söödud.
„Onu Ralf, mina nii väga tahaks popcorni.“ teatas Keiro.
„Onu Ralf, aga mina tahaks võikusid, kiluvõikusid.“ teatas Kerdo.
„Ja mida sulle, kallis tütreke?“ küsis mees, kuid nägi Mari-Liisi silmadest kahtlaselt hirmunud pilku. Mari-Liis oligi hirmul, sest ta ei olnud kindel kas poisid ikka duširuumi puhtaks pesis. Tüdruk haus plaani kuidas kontrollima minna nii, et isa midagi ei kahtlustaks. Kuigi ta kõht oli väga tühi, ei suutnud ta hetkel söömisele keskenduda.
„Mina või? Ma ei taha midagi. Mul on kõht täis.“ vastas ta.
„Tütreke, ega sa haige ei ole? Oled kuidagi kahvatu ja tõsine.“ oli Ralf mures.
„ Ma ei tea,“ vastas Mari-Liis ja tabas ennast mõttelt, et kraadiklaas on duširuumi eesruumi kapis ning vastas kohe selle peale.
„Ma lähen toon kraadiklaasi ja kraadin, igaks juhuks.“ ning kadus nagu tuulispask diivanilt.
Enda üllatuseks avastas ta, et ei duširuumi eelruumis ega duširuumis ei olnud sopaseid jälgi. Tüdruk läks juba rõõmsamal ilmel kööki, pani endale ise kraadiklaasi alla ja jäi ootele, kuigi teadis, et tal palavikku ei ole.
„Onu Ralf, miks lapsed musta kohvi juua ei või? Issi kogu aeg ütleb, et must kohv on täiskasvanute jook ja lspsed ei tohi seda juua, aga ta kunagi ei ütle miks.“oli Kerdo mures.
„ Must kohv ei ole tõesti lastele kasulik, sest see sisaldab kofeiini, aga samas on kofeiini ka näiteks teejoogis. Lihtsalt piimaga kohv on palju maitsvam ja kasulikum, ilmselt sellepärast ei soovitata lastel musta kohvi juua.“ arvas Ralf, kuid ta ei teadnud kas päris nii on. Ise ta armastas musta ja suhkruta kohvi, ikka sellist milles lusikas püsti seisab. Pealegi avastas ta perearst hiljuti, et Ralfil on laktoosi ja gluteeni talumatus, ning mees hoidus nendest toitudest mis neid aineid sisaldasid. Sellepärast hakkas ta sööma võõramaistest teraviljadest valmistatud jahutooteid ning vaatas pakendeid hoolega, sest tänapäeval on pakendkitel kenasti kirjas millised tooted on gluteenivabad. Tõsi küll, ise ta ju saiu ja leibu ei küpsetanud, kuid väldis siiski gluteeni sisaldavaid tooteid, kuigi ka rukkijahus leidub seda, aga vähemas koguses. Samas tegi mees ka vahel patupäevi, sest keelatud vili on ju alati kõige magusam. Laktoosivabadest toodetest avastas ta enda jaoks kaera-, mandli- ja riisipiima, mille olemasolust polnud ta varem kuulnudki. Kinoad on Ralfi vaieldamatud lemmikud. Algul ta ei suutnud mõeldagi, et peab toidusedelisse sellised asjad muretsema, kuid täna ta ei oska ilma nendeta eladagi. Inimene harjub ju kõigega, ka teademisega, et ükskord tuleb minna, sest keha väsib ja hing tahab taevasse.
„Jeee! Ma olen terve!“ rõõmustas Mari-Liis, sest nagu teadgi oli, ei näidanud kraadiklaas temperatuuri. Ralfi silmad läksid särama ja ta avastas, et tütar on teistsugune, kui hetk tagasi. Mees serveeris lastele toidud lauale ning liikus häärberi teise otsa. Poisid olid hirmul. Ralf avastas trepi astmetelt ja käepidemetelt mustad jäljed ning sattus segadusse. Ta ei teadnud kuidas edasi käituda, kuna ta ei tahtnud lastele hirmu valmistada teadmisega, et midagi on viimasel ajal viltu, et häärberis elaks justkui keegi nähtamatu olend, kellele ta nime ei osanud anda, ja kelle olemasolu ta üldse tunnistada ei tahtnud. Ralf istus keldri trepimademele, pani käe põsakile ja püüdis esimesest ehmatusest taheneda. Õnneks ei osanud ta lapsi süüdistada, kuigi lapsed kartsid, et miski võis neile kahe silma vahele jääda.
„Huvitav, kuhu onu Ralf läks?“ oli Keiro ehmunud.
„Täitsa õudne, ma ei tea.“ pabistas ka Kerdo.
„Näehh, rahunege maha! Ma käisin ju duširuumist kraadiklaasi toomas ja nägin, et olite kõik kenasti puhtaks pesnud. Mis te pabistate ilmaaegu!“ oli Mari-Liis kindel, et isa häärberi teises otsas viibimine ei tähenda midagi halba. Poisid vaatasid teineteisele otsa ja ei olnud üldse nii optimistlikud. Pigem hirm lausa süvenes nendes. Mari-Liis ei saanud üldse pointile pihta, lasi aga toidul hea maitsta ja ümises mingit poistele tundmatut viit.
„Lapsed, kas vanaema käis ka keldris kondamas? Või käis keegi veel minu ära oleku ajal siin?“ seisis Ralf peagi köögiuksel ja pommitas lapsi küsimustega. Lapsed justkui järgisid viisakusreegleid ja ei vastanud talle täis suuga, kuigi jäid kahlaselt kaua suutäit mäluma.
„Vastake! Kas vanaema käis keldris kondamas?“ kordas mees oma küsimust. Lapsed olid segaduses ja poiste pilgud olid nutika Mari-Liisi külge klammerdunud. Mari-Liis tajus seda, et tema peab selle eest nüüd vastutama, kuigi tal polnud õrna aimugi mille peale Ralf nii küsida võis, aga ilmselgelt oli tal tõreduseks põhjust, muidu ta poleks uurinud. Mari-Liis oli kindel, et vanaema peale ta midagi ajada ei saaks, kuna Ralf oleks ärritunud olekus kohe vanaemale helistanud ja teda sõimama hakanaud, aga pahandusi tegid ju ikka nemad. Ta neelas suutäie ella ja vastas.
„Vanaema ei käinud köögist ja duširuumist kaugemal ja kedagi teist ka siin käinud ei ole. Mis lahti, issi?“ ei saanud ta millestki aru.
„Selge. Pole hullu. Õnneks! Jätku leiba!“ rahunes Ralf ja see külvas lastesse veel suuremat segadust. Kõige põnevam oli asja juures veel see, et Mari-Liis ei tundnud ema üle mingit muret, ta isegi ei küsinud kuidas Marellel haiglas läheb. Ka Ralfil ei tulnud meelde lapsi teavitada. Kui taas vaikus kööki saabus, kuulis kogu seltskond, et keegi logistab verenda välisukse lingiga.
11.12.2015.a.
Mai
„Tead, ma olen praegu maruvihane vanaema peale. Ta lihtsalt näitab üliharva siia nägu, pole tal meie elust sooja ega külma. Hoolib vaid Marellest, ning meid peab vist idiootideks. Vaid üle minu laiba saab ta sinu kasvatusõigused endale, mu armas tütreke!“ lahmis ta vihast sõnu.
„Mis asja, issi!? Mis laibast sa räägid? Ma ei taha sellist juttu kuulda!“ hakkas Mari-Liis nutma.
„Ei, ei, täiskasvanutel on lihtsalt sellised ütlemised, ära saa valesti aru, kulla tütreke. Tegelikult tahtsin ma sellega ütelda, et ma mitte mingil juhul ei lase vanaemal sind lapsendada, võitlen kasvõi viimase hingetõmbeni sinu kasvatusõiguste pärast. Lõppude lõpuks oled sa minu tütar, mina hoolin sinust kõige rohkem, isegi rohkem, kui su oma ema. Pealegi mis kasvatajat on memmest ja taadist, kui nad nii vanad on. Taat ei suuda juba praegugi oma üle pea kasvanud toimetustega toime tulla. Mis saab aastate pärast? Sind on vaja vaid orjaks sinna maale. Ise nad võtsid hiigla suure kohustuse talu näol oma õlgadele. Katsuge seda nüüd ise kanda või võtku oma tütar orjaks!“ sattus Ralf oma jutustamisega hoogu.
„Issi, mis või kes see ori on? Mina ei taha orjaks, mina olen ju tüdruk.“ tekkis Mari-Liisil küsimus, sest talle oli kusagilt meelde jäänud, et ori on mees.
„ Vanasti peeti orje, kuid tänapäeval kasutatakse seda sõna õnneks vaid. Tänapäeval on küll orjapidamine inimsuse vastane kuritegu, kuid vanasti peeti orje ja need olid nagu peremehe omandid. Orjad pidid omanike majapidamises tööd rügama ja orjapidaja ostis neid odavalt sisse. Nad pidid peremehe käskudele ja keeldudele alluma ning ei tohtinud ilma peremehe loata midagi teha ega lahkuda. Vastasel korral ootas neid vangla. Tegu oli ju tegelikult inimkaubandusega, kui sellel ajal olid paljud asjad teistmoodi. Aga selle kohta saad sa kunagi koolis õppides rohkem teada. Lihtsalt praegu kirjeldasin pealiskudselt.“ jutustas Ralf. Kes teab, kui palju Mari-Liis sellest aru sai, aga igal juhul poisid küll kuulasdi kõrvad kikkis.
„Onu Ralf, ma olen kuulnud, et Eestis olid ka orjad kunagi, ning nende pidajad võisid isegi neid tappa. Kas oli nii või?“ vaatas Kerdo imestunult Ralfile otsa ja ootas vastust.
„Muinasajal pidasid ka eestlased orje, kelleks olid põhiliselt sõjavangid. Väga tore, et teil huvi meie ajaloo vastu on. Kuna te veel vast ise raamatuid ei loe, siis mina soovitan igal juhul lugemine ära õppida ja ennast läbi raamatute ajalooga kurssi viia. Esiteks on see väga põnev teema ja teiseks peaks iga eestlane oma riigi ajlugu ikka teadma. Kui ükskord lapselapsed tahavad teie käest ajaloo kohta teada ja teie vastata ei oska, panete ennast rumalasse olukorda küll. Jah, eriti huvi ajaloo kohta näitavad just poisid üles, aga ega see ka tüdrukutel mööda külgi alla ei jookseks,“ tõdes mees.
„Issi, sa kasutad täna kuidagi liiga palju võõraid sõnu. Miks peaks ajalugu mööda külgi alla jooksma või miks ei peaks? Ma ei saa mitte midagi enam aru.“ oli Mari-Liis suures segaduses.
„Ah, aitab tänaseks küll. See mööda külgi alla jooksmine on ka selline ütelus, millest tihti lapsed aru ei saa. Võib olla ma tõesti väljendan ennast natuke raskelt, aga see väljend või ütelus tähendab seda, et inimese aju võtab endasse palju, eriti sellist infot mida ta teadma ei peaks, aga mõningad teadmised on lausa vajalikud või kasulikud. Nagu ma ennist ajaloo tundmisest rääksin. Lihtsalt see teadmine harib, teeb targemaks. Küll sa ükskord mõistad, kallis tütreke.“ oli ta juba selgitamisest väsinud.
„Onu Ralf, kas orjad tapeti kunagi majades ära? Kas nad maeti elusalt?“ küsis hirmunud Keiro.
„Ei, nii see ei olnud. Majades neid kohe kindlasti ei tapetud ja elusalt ka ei maetud. Aga jätame tänaseks selle teema. Parem rääkige kuidas teil lisaks duši all käimisele ja vanema külastamisele muidu läks? Kõhud on ikka täis või?“ vastas Ralf küsimustele küsimustega.
Ralf tundis, et ta oli oma poolvend Kardolt alahinnanud, et vaatamata sellele, et viimane pidas elu ühte mustemat ametit, ehk sibi ametit, oli ta poiste kasvatamisest armastusega osa võtnud. Poiste huvi ja teadmised ajaloovaldkonnast olid lausa fenomenaalsed. Küllap oli Ralf oma alateadvusse salvestanud situatsioonid lapsepõlvest, milla ta vennast kõvasti üle oli, nii vaimselt, kui füüsiliselt ning oli nendesse situatsioonidesse kinni jäänud. Pigem tema oli see kes oma elu oli rajanud naisemeheks ja isaks olemisele, unustanud selle mis talle tõsiselt huvi pakub-ajaloo. Oli tekkinud paigalseis, nagu kookoses vegeteerimine. Ta oli mõnes mõttes nagu pimedusega löödud ega ilmselt ei tahtnud endasse salvestada teadmisi, et elu on edasi läinud ja ta nooremast vennast on saanud mees, kes tunneb ja teab palju enamat, kui Ralf aimatagi oskas. Mees tundis, et ta peab ka edasi minema, temast peab saama mitte ainult hea isa oma tütrele, vaid ka õpetaja ja eelkõige parim sõber, keda tütar võib igas olukorras usaldada. Ta lubas endale, et muutub, et viskab peast välja negatiivsed mõtted, ning laseb uutel ja harivatel teadmistel endas võimust võtta. Muidugi unistas mees ka oma lihasest pojast, seda enam, et ta nägi kui asjalikeks ja tarkadeks ta vennapojad on sirgunud. Ühes oli mes kindel, et kui peaks kord oma pärislapsed sündima, siis Mari-liisist ta ei loobu, kuna ta kasvatas teda titest saadik ja armastas teda nagu oma lihast tütart.
„Noh, tegelikult tahaks süüa küll. Kõht on ikka väga tühi,“ kaebas tagasihoidlik Keiro, mille peale Mari-Liis talle kurjalt kulmu kortsutas. Keiro ei saanud algul arugi miks tüdruk nii käitus, kuid peale seda, kui vend teda müksas, jõudis ka talle kohale, et tüdruk oli just söömise teemaga hädavalesse sukeldunud. Aga Ralf ei pannud seda tähelegi. Pealegi oli talle väga tähtis, et lapsed oleks söönud. Ta oli ise korduvalt kokku puutunud olukorraga, et tühi kõht tegi kurjaks ja jõuetuks.
„Mida te süüa soovite? Kas teen teile soolast toitu või magusat?“ oli Ralf korraga väga lahke, kuigi tavaliselt ta ei lubanud lastel enne magusaga maiustada, kui soolane toit oli söödud.
„Onu Ralf, mina nii väga tahaks popcorni.“ teatas Keiro.
„Onu Ralf, aga mina tahaks võikusid, kiluvõikusid.“ teatas Kerdo.
„Ja mida sulle, kallis tütreke?“ küsis mees, kuid nägi Mari-Liisi silmadest kahtlaselt hirmunud pilku. Mari-Liis oligi hirmul, sest ta ei olnud kindel kas poisid ikka duširuumi puhtaks pesis. Tüdruk haus plaani kuidas kontrollima minna nii, et isa midagi ei kahtlustaks. Kuigi ta kõht oli väga tühi, ei suutnud ta hetkel söömisele keskenduda.
„Mina või? Ma ei taha midagi. Mul on kõht täis.“ vastas ta.
„Tütreke, ega sa haige ei ole? Oled kuidagi kahvatu ja tõsine.“ oli Ralf mures.
„ Ma ei tea,“ vastas Mari-Liis ja tabas ennast mõttelt, et kraadiklaas on duširuumi eesruumi kapis ning vastas kohe selle peale.
„Ma lähen toon kraadiklaasi ja kraadin, igaks juhuks.“ ning kadus nagu tuulispask diivanilt.
Enda üllatuseks avastas ta, et ei duširuumi eelruumis ega duširuumis ei olnud sopaseid jälgi. Tüdruk läks juba rõõmsamal ilmel kööki, pani endale ise kraadiklaasi alla ja jäi ootele, kuigi teadis, et tal palavikku ei ole.
„Onu Ralf, miks lapsed musta kohvi juua ei või? Issi kogu aeg ütleb, et must kohv on täiskasvanute jook ja lspsed ei tohi seda juua, aga ta kunagi ei ütle miks.“oli Kerdo mures.
„ Must kohv ei ole tõesti lastele kasulik, sest see sisaldab kofeiini, aga samas on kofeiini ka näiteks teejoogis. Lihtsalt piimaga kohv on palju maitsvam ja kasulikum, ilmselt sellepärast ei soovitata lastel musta kohvi juua.“ arvas Ralf, kuid ta ei teadnud kas päris nii on. Ise ta armastas musta ja suhkruta kohvi, ikka sellist milles lusikas püsti seisab. Pealegi avastas ta perearst hiljuti, et Ralfil on laktoosi ja gluteeni talumatus, ning mees hoidus nendest toitudest mis neid aineid sisaldasid. Sellepärast hakkas ta sööma võõramaistest teraviljadest valmistatud jahutooteid ning vaatas pakendeid hoolega, sest tänapäeval on pakendkitel kenasti kirjas millised tooted on gluteenivabad. Tõsi küll, ise ta ju saiu ja leibu ei küpsetanud, kuid väldis siiski gluteeni sisaldavaid tooteid, kuigi ka rukkijahus leidub seda, aga vähemas koguses. Samas tegi mees ka vahel patupäevi, sest keelatud vili on ju alati kõige magusam. Laktoosivabadest toodetest avastas ta enda jaoks kaera-, mandli- ja riisipiima, mille olemasolust polnud ta varem kuulnudki. Kinoad on Ralfi vaieldamatud lemmikud. Algul ta ei suutnud mõeldagi, et peab toidusedelisse sellised asjad muretsema, kuid täna ta ei oska ilma nendeta eladagi. Inimene harjub ju kõigega, ka teademisega, et ükskord tuleb minna, sest keha väsib ja hing tahab taevasse.
„Jeee! Ma olen terve!“ rõõmustas Mari-Liis, sest nagu teadgi oli, ei näidanud kraadiklaas temperatuuri. Ralfi silmad läksid särama ja ta avastas, et tütar on teistsugune, kui hetk tagasi. Mees serveeris lastele toidud lauale ning liikus häärberi teise otsa. Poisid olid hirmul. Ralf avastas trepi astmetelt ja käepidemetelt mustad jäljed ning sattus segadusse. Ta ei teadnud kuidas edasi käituda, kuna ta ei tahtnud lastele hirmu valmistada teadmisega, et midagi on viimasel ajal viltu, et häärberis elaks justkui keegi nähtamatu olend, kellele ta nime ei osanud anda, ja kelle olemasolu ta üldse tunnistada ei tahtnud. Ralf istus keldri trepimademele, pani käe põsakile ja püüdis esimesest ehmatusest taheneda. Õnneks ei osanud ta lapsi süüdistada, kuigi lapsed kartsid, et miski võis neile kahe silma vahele jääda.
„Huvitav, kuhu onu Ralf läks?“ oli Keiro ehmunud.
„Täitsa õudne, ma ei tea.“ pabistas ka Kerdo.
„Näehh, rahunege maha! Ma käisin ju duširuumist kraadiklaasi toomas ja nägin, et olite kõik kenasti puhtaks pesnud. Mis te pabistate ilmaaegu!“ oli Mari-Liis kindel, et isa häärberi teises otsas viibimine ei tähenda midagi halba. Poisid vaatasid teineteisele otsa ja ei olnud üldse nii optimistlikud. Pigem hirm lausa süvenes nendes. Mari-Liis ei saanud üldse pointile pihta, lasi aga toidul hea maitsta ja ümises mingit poistele tundmatut viit.
„Lapsed, kas vanaema käis ka keldris kondamas? Või käis keegi veel minu ära oleku ajal siin?“ seisis Ralf peagi köögiuksel ja pommitas lapsi küsimustega. Lapsed justkui järgisid viisakusreegleid ja ei vastanud talle täis suuga, kuigi jäid kahlaselt kaua suutäit mäluma.
„Vastake! Kas vanaema käis keldris kondamas?“ kordas mees oma küsimust. Lapsed olid segaduses ja poiste pilgud olid nutika Mari-Liisi külge klammerdunud. Mari-Liis tajus seda, et tema peab selle eest nüüd vastutama, kuigi tal polnud õrna aimugi mille peale Ralf nii küsida võis, aga ilmselgelt oli tal tõreduseks põhjust, muidu ta poleks uurinud. Mari-Liis oli kindel, et vanaema peale ta midagi ajada ei saaks, kuna Ralf oleks ärritunud olekus kohe vanaemale helistanud ja teda sõimama hakanaud, aga pahandusi tegid ju ikka nemad. Ta neelas suutäie ella ja vastas.
„Vanaema ei käinud köögist ja duširuumist kaugemal ja kedagi teist ka siin käinud ei ole. Mis lahti, issi?“ ei saanud ta millestki aru.
„Selge. Pole hullu. Õnneks! Jätku leiba!“ rahunes Ralf ja see külvas lastesse veel suuremat segadust. Kõige põnevam oli asja juures veel see, et Mari-Liis ei tundnud ema üle mingit muret, ta isegi ei küsinud kuidas Marellel haiglas läheb. Ka Ralfil ei tulnud meelde lapsi teavitada. Kui taas vaikus kööki saabus, kuulis kogu seltskond, et keegi logistab verenda välisukse lingiga.
11.12.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar