41. peatükk
„Tere õhtust, peremees! Kas ma räägin Ralf Eischeniga?“ seisis võõras, lüheldane kiitsakas naine ukse taga ja silmitses kuidagi väga uurival pilgul Ralfi. „Mina see olen jah. Kuidas saan teile kasulik olla?“ oli peremees suhteliselt jahmunud näoga . „Seda, et ...teie naine,,,“ tahtis võõras midagi rääkida, kuid Ralf katkestas teda. „Mis, mis Marellega juhtus? Rääkige! Miks te vaikite?!“ lausa röökis ta. Võõras vaatas Ralfi nõutul pilgul, sest ta oli uudise teatamisega suhteliselt kidakeelne. Ta tundis ennast insidendis süüdi ning ta silmadesse valgusid pisarad. „Rääkige nüüd! Ma ei talu seda vaikust!“karjus Ralf ja aimas, et midagi on totaalselt korrast ära. Siis alles nägi ta võõra naise seljas kihnu körti ja taipas, et naine tuleb Kihnust. „Asi oli nimelt selles, et ma leidsin ta kahel korral oma mehaga voodist ja...“ püüdis ta edasi rääkida, kuid kolmp tuli kurku ja naine neelatas. „Ja?“ muutus Ralf üha kärsitumaks. „Ja siis ma lajatasin talle ahjuroobiga, ning ta jäi elutult maha lamama...“ ei suutnud naine enam edasi rääkida. Ralfil valgus silmadesse veri. Ta hoidis kahe käega peast kinni ja vahtis ammulisui võõrast naist, ega osanud midagi ütelda. Mõnes mõttes oli tal kihnlasest kahju ja ta tundis tema ees Marelle pärast häbi, kuid Ralf ju ikkagi armastas oma naist ja ta karjus: „Kao minema, sa retsidivist! Kao minema, muidu ma tapan su! Kas sa kuuled, vana mõrd!“Naine langes põlvili, tal oleks ilmselt olnud hetkel pohhui ka sellest, kui Ralf tõesti oleks ta maha löönud. Tal oli üldse eluisu otsas, et ta sellise koleda teoga hakkama sai, sest südamest naine ju halba ei tahtnud. Aga iga inimese kannatustel on piir. Iga normaalne inimene väsib kord kõigest ja kõigist. Antud olukorras oli tema ja ta pere au mängus, ning ta tahtis ebameeldivast külalisest vabaneda, aga kindlasti mitte igaveseks vabaneda, nagu Ralfile tundus, sest naine ei suutnud juttulõnga edasi harutada ja see katkes tal nii nagu oleks Marelle selle löögi tagajärjel surma saanud. Naine kogus ennast ja jätkas. „Ei, ei, ta ei ole surnud! Tõime ta lennukiga Kihnust haiglasse ja hetkel on ta seis väga kriitiline, kuid sinna ei lasta kedagi. Sain haiglast teie andmed ja tulin teile isiklikult sellest teatama. Ja ma südamest kahetsen, et selline asi üldse juhtuda sai, aga ma ei jaksanud enam. Meil on seitse ühist last, osad neist alles koolieelikud, aga nad kuradid hoorasid lausa mu laste nähes, häbenematult. Silmad on vanamehe pärast nii häbi täis, et ma ei julge lastele isegi enam otsa vaadata, kui mul isegi selleks enam võimalust antakse. Kui mind trellid ei ähvarda...“ hakkas kihnlane südantlõhestavalt nutma, nähes vaimusilmad oma lapsi ilma emata kasvamas, koos joodikust isaga, kelle päevi sisustavad juba aastaid ainult alkohol, seks ja sõbrad. Muu vastu tal huvi ammu puudub. Naine on selles peres kes koos lastega kalal käib, et vanamehel oleks aurav toit laual ja toidukõrvane olemas, vastasel korral klohmib ta teda nagu poksikotti ning vägistab ja ähvardab. Pole ju Kihnus kohta kuhu aborti tegema minna ning linna sõiduks rahasid ei jagu. Nii sünnitabki naine igal aastal uue kihlase. Muidugi ta armastab oma lapsi, armastaba ka oma vägivaldset joodikust meest, ning sellepäerast ta kannatabki, nagu lootes, et alkohoolik jätab ühel päeval joomise maha ja nendest saab suur õnnelik pere. Ta arvab sinisilmselt, et tegelikult mees armastab ka teda, muidu ta ju temaga koos ei oleks. Ja pealegi kummitavad naist kadunud vanaema sõnad, et kui kihnu naine juba mehele läheb, siis kogu eluks, ei mingit lahutust, see ei tohtivat kõne allagi tulla. See oleks nagu häbiplekk suguvõsale. Kuigi väidetavalt on kihnlased kõik omavahel sugulased ja lahutusi ikka juhtub. Aga kuna võõra naise vanaema oli teda kasvatanud, kuna ta ema hülgas ta, läks mandrimehele naiseks, kuid lõpetas pordumajas ja jättis lapse vanemate turjale. Tänaseks pidi ta Pärnu tänavail asotsiaalset elu elama ja odekolonni tarbima, kuid ju see siis oli tema saatus. Igal juhul vanaema sõnad said naisele saatuseks ja ta pidas nendest kinni, ta pidas üldse Kihnu tavasid väga oluliseks, kuigi elas väga vaikselt oma perele, et kusagilt tõde mehe vägivallatsemisest läbi ei imbuks. Naise kannatustekarikas oli selleks korraks triiki täis ja siis see juhtuski, see indsident mille pärast ta võõrast meest mandrile otsima tuli. Tegelikult soovitas üks politseitöötaja minna Ralfi käest vabandust paluma, et ehk siis pääseb kergema karistusega. Naine käituski nii.
„Oehh! Tahad ütelda, et ta on siiski veel elus? Vasta! Kas sa ei tapnudki Marellet ära?!“ susisea Ralf nagu märg puuhalg ja ja näris oma nimetissõrme, nagu otsiks sellelt vastust. „Ei, ma ju ütlesin ei!“ vastas naine. „Mis ei? Räägi nüüd selgelt! Niigi on raske sellest kihnu murdest aru saada, õpi ükskord eesti keel ära!“ nähvas Ralf, mees kes oskas ise vabalt kihnu keelt ja sai kõigest aru. „Rahu, ma ei tapnud teda ära! Ma juba korra ütlesin, et tõime ta Kihnu saarelt raskes seisundis lennukiga haiglasse ja seal hetkel meedikud tegelavad temaga. Võibolla on isegi operatsioonil või mina ei tea kus või mis asi toimunud. Aga ta on elus, kuid raskes seisukorras. Taipad?“ oli kihnlanna juba väsinud seletamast, kuid talle tundus, et jutt selle mehega on nagu hane selga vesi. Naine kartis, et trellide eest ei ole tal pääsu, kuna Ralfi käitumise järgi oli just tema ainukene süüdlane juhtunus. Ralf jättis naise häärberi välisuksele seisma ja tormas ülemisele korrusele. Nähes et Mari-Liis magab sügavat und, pani ta vaiselt tütre toa ukse kinni, tormas trepist alla, võttis kummuti sahtlist autovõtmed, kutsus kihnlase autole ja kihutas haiglasse. Haiglasse pääseid nad vaid EMO osakonna kaudu. Algul ei tahetud neid sisse lasta, kuna Ralf oli väga raevunud olekus ja sõimas kõiki, kuid siis tundis haigla turvamees õnneks kihnlase ära ja nad pääsesid majja. „Kui sa mees rahuneda ei suuda, kutsun ma sulle politsei!“ pahandas aastates turvamees, kes ilmselgelt oli magamast ärganud, sest ta haigutas vahetpidamata ja silmad olid uniselt paistes. Ralf rahunes. Kihnlane värises ta kõrval nagu haavaleht, kuni kokku kukkus. Toodi kähku kanderaam ja peagi nägi ilmavalgust uus kihnlane, küll enneaegselt, aga ikkagi inimene. Alles siis ehmatas Ralf, et oli naist ilmselgelt alaväärselt kohelnud. Ta ju ei teadnud üldse, et kihnlane lapseootel on, kuna nende riiete alt on seda raske aru saada ja ega Ralf ei vaadanudki naist, tal oli palju muud teha. Eelkõige muretses ta ju Marelle pärast. „Tere. Kes teie haigele olete?“ päris nooremapoolne doktor Ralfi käest. „Ooo-olen tema mees. Jah! Tema mees olen!“ vastas Ralf kogeledes. „Olete ikka selles päris kindel, et te ta mees olete?“ küsis doktor uuesti, kuna nägi ebakindlust mehes. „Muidugi olen!“ vastas Ralf nüüd kindlamalt ja doktor jäi teda uskuma. „Mina olen tema raviarst, doktor Haavasalu. Kahjuks pean teile teatama, et midagi rõõmustavat ei ole. Teie abikaasa on hetkel koomas, kõik mu on saatuse kätes. Hommikul selgub kas talle tuleb operatsioon teha või mitte. Praegu ma teile rohkem midagi lisada ei oska.“ selgitas ta ning oli valmis lahkuma. „Oo-oodake üks hetk! Kas ma saan teda vähemalt näha? Olgu see kasvõi viimane nägemine...“ oli Ralf siiralt mures. Doktoril hakkas temast kahju ja ta lubas Ralfil Marellet vaatama minna, kuid vaid koos temaga. Marelle lamas teadvuseta kõhedust tekitavas palatis, kus oli lisaks temale veel paar koomas lamajat. Tema kahvatu nägu oli moondunud ning ta nägi välja nagu surnu, silmaalused tumedad ja näost lubivalge. Põsesarnad olid sinised ja ümber pea oli mässitud meetrite kaupa sidemeid. Tema külge oli ahldatud hulgim juhtmeid ja aparaate, mis vahelduva eduga piiksusid. Marelle kõrval voodis lamas piitspeenike, aastates mees, suu lahti ning nägi välja nagu surma vari. Ralfil hakkas paha ning ta palus lahkumiseks artilt luba. Doktor Haavasalu järgnes talle.
„Andke mulle palun oma telefoninumber ja minge rahulikult koju magama. Ma helistan teile hommikul ja annan teada kuidas asjalood on. Näe, võtke need rohud.Need on unerohud ja paluks ikka üks korraga võtta. Head õhtut!“ ulatas ta Ralfile unerohutopsi kätte ja lahkus. Ralfil oli tunne nagu tahaks ta kogu topsitäit rohtusid alla neelata, et Marelle kõrvale pääseda. Ta lausa põles kohutavast valust ning süüdistas ennast, et ta naise saarele jättis. Mees istus toolile ja jäi sinna nutma. Ta nuttis nii valjult, et medõde tuli vaatama mis toimub. Alles pärast veerandtunnist vestlust medõega suutis Ralf ennast toolilt püsti ajada ja haigemajast välja komberdada. Ralf taarus autosse, nagu vanatoi, kelle alajäsemed on juba kanged ja mõistus ei allu tegudele. Autosse istudes vaatas ta taas unerohupurki ning juba avas selle, et neid peoga endasse neelata, kuid siis meenus talle Mari-Liis. Ralfile tuli õigel ajal meelde, et tütreke on üksinda kodus ja võib ohus olla, sest ta niigi kardab üksindust ja alles hiljuti oli ta õppinud emata elama. Seda enam vajas ta Ralfi, kui oma ainsat lähedast inimest. Mees viskas lahtise unerohu purgi kõrvalistmele, käivitas auto ja kadus sihukese kummivilina saatel kohalt, et lausa pooled meedikud ja patsiendid olid haigla akendel vaatamas.
Koju jõudis Ralf õigel ajal, kuna ta nägi ülemise korruse akendes kuma. Mees parkis kiirelt auto, tormas sellest välja nagu tuulispask, keeras häärberi ukse lukust lahti ja pidi shoki saama.
06-07.12.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar