Lõpetasin Ameerika kirjaniku armastusloo "Kauboi ja Wills" lugemise, mille on tõlkinud Eva Luts.
Tegu on väga siira looga autismidiagnoosiga poisist Willsist ja tema koerast Kauboist. Raamatu on kirjutanud poisi ema Monica Holloway.
Kuna olen ise autistist poja ema, siis leidsin raamatust väga palju äratundmist. Autist on tegelikult, vaatamata arglikule loomule, väga õiglane ja aus inimene, kellel on lihtsalt ülitunnetus kõigi ja kõige vastu. Tema maailm on palju siiram ja tõetruum, kui paljude teiste.
Raamatu peategelane on kohati ise ka ülitundlik ja kergesti paanikasse sattuv inimene. Või olen mina liiga tugev, sest kohati tundsin, kui valesti ema käitus, sattus vahel paanikasse rohkem ,kui ta autistist poeg. Samas on ta (mõlemad vanemad) väga armastusväärsed ja siirad tegelased, kes on oma poja heaolu nimel valmis kõigeks. Lihtsalt tuleks mõelda rohkem sellele, kui raske on tegelt erivajadustega laste vanematel. Tuleks neid rohkem mõista. Olen ise seda mittemõistmist tunda saanud, kui su lähedane inimene ütleb sulle mine tööle, kuigi töötan sotsiaalhoolekande valdkonnas, aitan inimest, aga palk on olematu ja ise arstil käia ei saa. Aga sellest ma hiljuti juba siin kirjutasin. Paljude silmis ilmselt ei ole ei sotsiaaltöö töö, ega ka raamatute kirjutamine töö. Aga see on juba nende probleem.
Lausa lust oli lugeda kuidas Ameerika ühiskond on valmis tegelema erivajadustega lapsega, kuigi samade probleemidega silmitsi seisavad ka ameeriklased. Aga võimalusi ja hoolivust on palju rohkem, ja seda just ühiskonna poolt. Meil on ikka veel väga palju arenemisruumi, et neile järele jõuda.
Tihti kipuvad erivajadustega laste vanemad süüdistama abiandjaid hoolimatuses ja mõistmatuses. Pole parata, nad ju elavad pidevalt probleemide keskel, ei jätku raha, ei saa haigust kontrolli alla, ei saa õiget ravi. Sama probleem on ka mujal, mitte ainult Eestis. Ilmselt ühiskond sellele ei mõtle, ilmselt ei oskagi mõelda mida tunneb ja üle elab erivajadustega lapse vanem. Ei huvita kedagi kas temal on abi vaja, kas ta saab hakkama jne...
Willsi elu muutus väga palju ja positiivses suunas peale koera võtmist. Ta hakkas silmnähtavalt tervenema. Kohati on raamatus ka naljakaid situatsioone, kus autistist poeg tabab enne ära, et ema valesti käitus, kui ema taipab. Nad on väga tervased lapsed. Neid jah uus ja võõras hirmutab, aga paljusid hirmutab. Autismil on palju erivorme, mida ei oskagi esimese hooga diagnoosida. Raamtust sain teada kohutava tõe, et kaitsesüstid võivad autismi esile tuua. Üldse on seal palju harivat ja mõtlemapanevat. Lugege ise.
Kui ma peaksin oma pojast sarnase raamatu kirjutama, tuleks see väga, väga valus...
Tänud, hea Eva!
Ja raamatupoe reklaam ka siia:
( Mustika keskuse Rahva Raamatus on veel saadaval)
RAAMAT
KAUBOI JA WILLS
Südamlik lugu, kus autismidiagnoosiga poissi aitab paljude oskuste arendamisel ta armas ja seltskondlik koer - kuldne retriiver nimega Kauboi. Poisi ema räägib selles raamatus oma kogemustest, tagasilöökidest ja edusammudest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar