50. peatükk
„Tere tüdruk! Ei tunne mind? Aga mina sind tunnen. Istume nüüd korra, ma pean sinuga rääkima,“ kõneles võõras. Mari-Liis vaatas teda ehmunud näoga ja oli päris hirmul, kuna läheduses ei olnud ühtegi inimest ja võõras mees oli kuidagi väga rapitud olemisega ja sünge.
„Mina olen selle renoveeritava hoone
aednik, või õigem oleks ütelda, et saan selleks. Praegu ma
lihtsalt aitan koristustöid teha ja hoian öösiti hoonel pilku
peal, saan ise nii vanas poollagunenud kõrvalhoones soojas olla,
kuigi see laseb ka tuult läbi. Ma nimelt olen kodutu.“ jätkas ta.
Mari-Liis ei saanud ikka veel sõna suust. Tal oli alati kodututest
kahju olnud ning klomp tekkis taas tüdrukule kurku ja ta neelatas
häälega.
„Rahu! Rahu, tüdruk, ära kurvasta! Mina saan endaga hakkama, olen juba aastaud saanud. Ei umbrohi hävine! Ma lihtsalt pean sulle ühte kurba uudist teatama, aga enne kingin sulle ühe hõbedase kuloni, mille mu sõber sulle edasi kinkida palus. Ma võin selle ju rahaks teha, aga me olime tõesti suured sõbrad ja viimastel aastatel ma vaid temaga suhtlesingi. Ma usun, et taipad juba millest või kellest ma rääkida tahan?“ ootas võõrast küsimuslee vastust.
„Oihh, Miralda! Kas temaga juhtus midagi?“ehmatas tüdruk. Mees vaatas teda ja mõistis, et tüdruk ei saanud aru kellest jutt oli. Ta otsustas Mari-Liisile tõtt rääkida, kuigi see oli valus ka talle.
„Kahjuks või õnneks ei tunne ma ühtegi Miraldat. Näehh, võta see kulon ja hoia seda. See oli mu sõbra oma, kelle ma täna hommikul matsin. Tema suurim soov oli, et otsiksin sind üles ja annaksin kingi kindlasti sulle edasi, et see ei satuks võõrastesse kätesse. Kas aimad?“ uuris võõras ja ulatas tüdrukule hõbedast kuloni, millel oli ühe mehe pilt ja pildi all eestikeelene kiri „Läänest väljas“, kuid tüdruk ei mõistnud miks see talle kingiti ja kes kinkija oli.
„Mäletad ühte kodutut taati?“ küsis võõras mees uuesti ning Mari-Liisi silmadesse valgusid pisarad.
„Eiiiiiii! Ei ole võimalik!“ karjus ta täiest kõrist ja talle tundus, et kogu uulits tundis ta valu ning karjus koos temaga. Mari-Liisi sõber, kodutu taadi hing oli taevasse läinud. Ta surus kuloni vastu oma rinda ja oli selle kingituse eest siiralt tänulik, see oli ainus asi, peale südamlike mälestuste, mis talle taadist jäid. Ta oli õnnelik ja kurb korraga. Tüdruka kallistas rasitud kodutut nii, et ka kodutule tulid pisarad silma, sest ta ei mäletanud juba aastaid mis tähendab kallistus. Pealegi oli see tema jaoks ka üks viimase aja raskemaid päevi, kuna ta ainus sõber oli läinud. Mari-Liis võttis ridikülist pabaertaskurätikute paki, ulatas ühe kodutule ja nii nad seal vaikselt oma mure pabereisse pühkisidki.
„Ma tahan, ma tahan teada kus ta haud on. Ma tahan ta hauale lilli viia. Ta tahan oma sõbraga hüvsti jätta,“ takerdus Mari-Liisi jutt taas pisaratesse. Võõras mees vaatas veidi nõutu näoga tüdrukut ja ei teadnud kuidas talle asja selgitada. Ta kogus ennast veidi ja siis otsustas rääkida.
„Tead, armas hing, sa saad seda teha, aga lubad, et sa ei räägi kellelegi kus haud on?“ olid tal omad soovid. Mari-Liis vaid noogutas.
„Kuna me olime väga suured sõbrad, ainukesed sõbrad juba ammu enne, kui ta sinuga tuttavaks sai, siis tema sooviks oli, et ta surnukeha jõuaks ühte imelisse kasesallu kuhu on üksik toomingas ära eksinud. Just selle toominga alla oli ta omale sobiva pesapaiga otsinud. Selle müstilise toominga all, kus asu kunagi roosa pink, oli ta kunagi oma eluarmastusega tutvunud, suudlenud ja üheks saanud. Sealt oli saanud aluguse tema tee õnnele ja ta tahtis, et ta tee seal ka lõppeks. Tema sõnast sai minu seadus. Ta rääkis alati, et just toomingas on see puu kes kõiki ja kõike mäletab ja endasse hingab. Viimasel ajal lausus ta pidevalt, et tunneb toomepuu lõhna ja näed ta juukseid tuules lehvitamas, nagu kutsus endaga. Ju oli siis ta tunne õige. Mina tegin kõik mida sõber soovis. Kas liigume?“ oli võõras mees jutu lõpetanud.
„Liigume, kindlasti liigume. Kas see kasesalu asub kaugel? Kas sinna kingades pääseb või pean kodust kummikud võtma?“ oli Mari-Liis mures.
„Pääseb, ikka pääseb,“ muheles võõras ja lubas tüdruku kukile võtta, kui mõni taksitus peaks teel olema. Peale veerandtunnist jalutuskäiku olidki nad kohal.
„Kas ma võin temaga hetkesk kahekesi jääda? Sa tohib paluda, et lähkesid veidi eemale, nii, et ma saaksin temaga omavahel vähemalt mõne rea vahetada.“ küsis Mari-Liis.
„Loomulikult, tütreke, loomulikult.“ jalutas võõras mööda kasesalu edasi, mööda teerada mis oli sisse tallatud kas uute armatsejate või metsloomade poolt. Mari-Liis jäi üksinda hauale, üksinda keset võõrast kasesalu, mis asus veidike linnast väljas. Ta oli üksinda võõra mehega metsas ja ei kartnud mitte üks raas. Ta oli ka põhimõtteliselt võõra mehe haual, kes tähendas talle rohkem, kui ta oma ema, kuid kellest ta teadis vaid mõne reaga, mehest kellel oli ometi kunagi õnnelik perekond ja kodu olnud, kuid...Tüdruk rääkis temaga pikalt ning tänas kallihinnalise kuloni eest, kuid vastust ta enam ei saanud, et miks just temale see kulon kingiti. Võimalik, et taat arvas, et see sobib just tüdrukutele, võimalik, et ta kinkis ka oma sõbrale midagi ja tahtis selle lihtsalt niisama endast tüdrukule mälestuseks jätta. Võimalik, et oli ka mingi selline põhjus mida teadis vaid taat ise. Võimalik, kõik on võimalik, mõtiskles tüdruk endamisi. Olles juba kümme minutit seal kadunukusega vestelnud, tahtis ta ära, kuid võõrast meest ei olnud kusagil. Ta vaatas kasesalu kõrval olnud tühermaad, kuid ka seal ei olnud ühtegi hingelist näha. Mis seal ikka, ega ma siia ootama ka jääma ei tea, mõtiskles ta ning seadis sammud tagasi mööda tuldud rada kodu poole.
Mari-Liis lonkis, nina maas mööda rohtunud teed ning imetles pihus olevat kulonit. Ikka ja jälle meenus talle kuidas kadunud taat teda hoidis ja talle öömaja andis. Kuidas nad tundide kaupa maast ja ilmast vestlesid, nagu eluaegsed tuttavad või sõbrad. Tüdruku silmadesse valgusid aina uuesti ja uuesti pisarad. Ta võttis ridikülist terve taskurätiku paki välja ja talle tundus, et pisarad ei tahagi lõppeda. Tüdruk tõstis pea ja vaatas ringi, enda üllatuseks avastas te ennast juba linna äärest ja bussgi oli just bussipeatusesse jõudnud. Nüüd olen peaaegu kodus, mõtles ta, astus bussi, kuid enne koju jõudmist otsustas ta uuesti bussist maha astuda, sest tahtis jalutada ning Ralfile helistada.
„Tere, Mari-Liis, kuhu sa kadunud oled? Ma kuulsin siin, et...“ kõnetas teda bussist maha astudes tüütu kooliõde, tüdruk kes oli hullem, kui mitu kurikeelset külamutti kokku, kes lausa kiirgas negatiivset energiat. Mõned kohe on sellised, näed üle pika aja ja siis nad pöörduvad sinu poole ainult negatiivsete uudistega, nagu midagi positiivsest ei olekski siin elus enam. Mari-Liis oli sunnitud tüdruku jutule vahele sekkuma, kuigi viimane ei tahtnud seda teha lasta. Ilmselt oli ta mõnda halvustavat külajuttu Mari-Liisi aadressil kuulnud ja tahtis sellest pajatada. Mari-Liis mõtles isegi korra, et ehk on Marelle jutud tema ja Ralfi olematust sekuaalsuhtest lahti lasknud, kuna ema oli väga ettearvamatu ja kättemaksuhimuline. Pealegi sõbrannetses ta vahelduva eduga kooliõe emaga ka praegu, kuna mõlemad olid meests- ja napsulembikud.
„Ma olen ka palju asju kuulnud. Näiteks seda, et sa pidid pulmitama hakkama, titeootel olema ja enda isa vanuse mehega sehkendama. On see tõsi või?“ pani ta kooliõel suu kinni.
„ Mis asja? Mina? Kes nii lolli külajuttu sulle ajas? Kui sa mõtled mu isa ukrainlasest sõpra Sergeid, no temaga ma saan lihtsalt nii sama hästi läbi...“ üritas ta ennast pailapseks teha, kuigi Mari-Liis mõtles selle jutu alles välja, et teda eemale peletada, aga näis, et miski patt külamutti siiski vaevas küll.
„Oot, räägi mulle? Kus sa kuulsid? Kes rääkis?“ ei saanud ta hing ikka rahu.
„Ah , naised saunas rääksid!“ nähvas Mari-Liis, kuid blondiin ei saanud ikka aru ning pommitas teda küsimustega edasi.
„Mis saunas? Millised naised? Millises saunas sa üldse käid?“
„Ah, mis see sainu asi on, ela oma elu!“ sai Mari-Liisil kannatus otsa. Kooliõde vaatas teda juhmi näoga, pomises midagi veel ja vandus tulist kurja, kuid seda Mari-Liis enam ei kuulnud, ta kiirendas sammu ja jättis kurja kooliõe omaette pead murdma.
Õhtu ei olnud enam mägede taga ja ilm oli jahdamks läinud, kuid Mari-Liisile jäi koduteel ette kirik, mille uksed olid kutsuvalt paokil. Neiu otsustas kirikust läbi astuda, sest oli ju ta alles kaotanud oma sõbra, kelle hinge eest ta palvetada tahtis. Pealegi kirikud meeldisid talle. Tüdruk unistas nendest tihedamini, kui seal käia jõudis. Talle kohutavalt meeldisid selle müstilise ja iidse hoone sambad, võimsad ikoonid seitel ja uhke altar, mis temas lausa külmavärinaid tekitas, ja need ei olnud hirmuvärinad. Mari-Liis imeltes suuri valgeid inglikujusid seintel ja alataril, mis olid uued, või olid alles sinna toodud, kuna tüdruk nägi neid esimest korda. Ta paitas ühe ingli pead ja uskus, et tema sõber, kelle haualt ta just tuli, on nüüd samasugune ingel taevas, kuna ta oli hea, kuid õnnetu hing. Pealegi meeldis Mari-Liisile inglitega rääkida ning seda mitte sosinal, vadi ikka suurel häälel. Talle tundus, et inglid räägivad talle vastu ka. Kui ta oli ühe ingliga pikemalt kõnelema jäänud, kuulis ta enda selja taga samme.
11.-12.12.2015.a.
Mai
„Rahu! Rahu, tüdruk, ära kurvasta! Mina saan endaga hakkama, olen juba aastaud saanud. Ei umbrohi hävine! Ma lihtsalt pean sulle ühte kurba uudist teatama, aga enne kingin sulle ühe hõbedase kuloni, mille mu sõber sulle edasi kinkida palus. Ma võin selle ju rahaks teha, aga me olime tõesti suured sõbrad ja viimastel aastatel ma vaid temaga suhtlesingi. Ma usun, et taipad juba millest või kellest ma rääkida tahan?“ ootas võõrast küsimuslee vastust.
„Oihh, Miralda! Kas temaga juhtus midagi?“ehmatas tüdruk. Mees vaatas teda ja mõistis, et tüdruk ei saanud aru kellest jutt oli. Ta otsustas Mari-Liisile tõtt rääkida, kuigi see oli valus ka talle.
„Kahjuks või õnneks ei tunne ma ühtegi Miraldat. Näehh, võta see kulon ja hoia seda. See oli mu sõbra oma, kelle ma täna hommikul matsin. Tema suurim soov oli, et otsiksin sind üles ja annaksin kingi kindlasti sulle edasi, et see ei satuks võõrastesse kätesse. Kas aimad?“ uuris võõras ja ulatas tüdrukule hõbedast kuloni, millel oli ühe mehe pilt ja pildi all eestikeelene kiri „Läänest väljas“, kuid tüdruk ei mõistnud miks see talle kingiti ja kes kinkija oli.
„Mäletad ühte kodutut taati?“ küsis võõras mees uuesti ning Mari-Liisi silmadesse valgusid pisarad.
„Eiiiiiii! Ei ole võimalik!“ karjus ta täiest kõrist ja talle tundus, et kogu uulits tundis ta valu ning karjus koos temaga. Mari-Liisi sõber, kodutu taadi hing oli taevasse läinud. Ta surus kuloni vastu oma rinda ja oli selle kingituse eest siiralt tänulik, see oli ainus asi, peale südamlike mälestuste, mis talle taadist jäid. Ta oli õnnelik ja kurb korraga. Tüdruka kallistas rasitud kodutut nii, et ka kodutule tulid pisarad silma, sest ta ei mäletanud juba aastaid mis tähendab kallistus. Pealegi oli see tema jaoks ka üks viimase aja raskemaid päevi, kuna ta ainus sõber oli läinud. Mari-Liis võttis ridikülist pabaertaskurätikute paki, ulatas ühe kodutule ja nii nad seal vaikselt oma mure pabereisse pühkisidki.
„Ma tahan, ma tahan teada kus ta haud on. Ma tahan ta hauale lilli viia. Ta tahan oma sõbraga hüvsti jätta,“ takerdus Mari-Liisi jutt taas pisaratesse. Võõras mees vaatas veidi nõutu näoga tüdrukut ja ei teadnud kuidas talle asja selgitada. Ta kogus ennast veidi ja siis otsustas rääkida.
„Tead, armas hing, sa saad seda teha, aga lubad, et sa ei räägi kellelegi kus haud on?“ olid tal omad soovid. Mari-Liis vaid noogutas.
„Kuna me olime väga suured sõbrad, ainukesed sõbrad juba ammu enne, kui ta sinuga tuttavaks sai, siis tema sooviks oli, et ta surnukeha jõuaks ühte imelisse kasesallu kuhu on üksik toomingas ära eksinud. Just selle toominga alla oli ta omale sobiva pesapaiga otsinud. Selle müstilise toominga all, kus asu kunagi roosa pink, oli ta kunagi oma eluarmastusega tutvunud, suudlenud ja üheks saanud. Sealt oli saanud aluguse tema tee õnnele ja ta tahtis, et ta tee seal ka lõppeks. Tema sõnast sai minu seadus. Ta rääkis alati, et just toomingas on see puu kes kõiki ja kõike mäletab ja endasse hingab. Viimasel ajal lausus ta pidevalt, et tunneb toomepuu lõhna ja näed ta juukseid tuules lehvitamas, nagu kutsus endaga. Ju oli siis ta tunne õige. Mina tegin kõik mida sõber soovis. Kas liigume?“ oli võõras mees jutu lõpetanud.
„Liigume, kindlasti liigume. Kas see kasesalu asub kaugel? Kas sinna kingades pääseb või pean kodust kummikud võtma?“ oli Mari-Liis mures.
„Pääseb, ikka pääseb,“ muheles võõras ja lubas tüdruku kukile võtta, kui mõni taksitus peaks teel olema. Peale veerandtunnist jalutuskäiku olidki nad kohal.
„Kas ma võin temaga hetkesk kahekesi jääda? Sa tohib paluda, et lähkesid veidi eemale, nii, et ma saaksin temaga omavahel vähemalt mõne rea vahetada.“ küsis Mari-Liis.
„Loomulikult, tütreke, loomulikult.“ jalutas võõras mööda kasesalu edasi, mööda teerada mis oli sisse tallatud kas uute armatsejate või metsloomade poolt. Mari-Liis jäi üksinda hauale, üksinda keset võõrast kasesalu, mis asus veidike linnast väljas. Ta oli üksinda võõra mehega metsas ja ei kartnud mitte üks raas. Ta oli ka põhimõtteliselt võõra mehe haual, kes tähendas talle rohkem, kui ta oma ema, kuid kellest ta teadis vaid mõne reaga, mehest kellel oli ometi kunagi õnnelik perekond ja kodu olnud, kuid...Tüdruk rääkis temaga pikalt ning tänas kallihinnalise kuloni eest, kuid vastust ta enam ei saanud, et miks just temale see kulon kingiti. Võimalik, et taat arvas, et see sobib just tüdrukutele, võimalik, et ta kinkis ka oma sõbrale midagi ja tahtis selle lihtsalt niisama endast tüdrukule mälestuseks jätta. Võimalik, et oli ka mingi selline põhjus mida teadis vaid taat ise. Võimalik, kõik on võimalik, mõtiskles tüdruk endamisi. Olles juba kümme minutit seal kadunukusega vestelnud, tahtis ta ära, kuid võõrast meest ei olnud kusagil. Ta vaatas kasesalu kõrval olnud tühermaad, kuid ka seal ei olnud ühtegi hingelist näha. Mis seal ikka, ega ma siia ootama ka jääma ei tea, mõtiskles ta ning seadis sammud tagasi mööda tuldud rada kodu poole.
Mari-Liis lonkis, nina maas mööda rohtunud teed ning imetles pihus olevat kulonit. Ikka ja jälle meenus talle kuidas kadunud taat teda hoidis ja talle öömaja andis. Kuidas nad tundide kaupa maast ja ilmast vestlesid, nagu eluaegsed tuttavad või sõbrad. Tüdruku silmadesse valgusid aina uuesti ja uuesti pisarad. Ta võttis ridikülist terve taskurätiku paki välja ja talle tundus, et pisarad ei tahagi lõppeda. Tüdruk tõstis pea ja vaatas ringi, enda üllatuseks avastas te ennast juba linna äärest ja bussgi oli just bussipeatusesse jõudnud. Nüüd olen peaaegu kodus, mõtles ta, astus bussi, kuid enne koju jõudmist otsustas ta uuesti bussist maha astuda, sest tahtis jalutada ning Ralfile helistada.
„Tere, Mari-Liis, kuhu sa kadunud oled? Ma kuulsin siin, et...“ kõnetas teda bussist maha astudes tüütu kooliõde, tüdruk kes oli hullem, kui mitu kurikeelset külamutti kokku, kes lausa kiirgas negatiivset energiat. Mõned kohe on sellised, näed üle pika aja ja siis nad pöörduvad sinu poole ainult negatiivsete uudistega, nagu midagi positiivsest ei olekski siin elus enam. Mari-Liis oli sunnitud tüdruku jutule vahele sekkuma, kuigi viimane ei tahtnud seda teha lasta. Ilmselt oli ta mõnda halvustavat külajuttu Mari-Liisi aadressil kuulnud ja tahtis sellest pajatada. Mari-Liis mõtles isegi korra, et ehk on Marelle jutud tema ja Ralfi olematust sekuaalsuhtest lahti lasknud, kuna ema oli väga ettearvamatu ja kättemaksuhimuline. Pealegi sõbrannetses ta vahelduva eduga kooliõe emaga ka praegu, kuna mõlemad olid meests- ja napsulembikud.
„Ma olen ka palju asju kuulnud. Näiteks seda, et sa pidid pulmitama hakkama, titeootel olema ja enda isa vanuse mehega sehkendama. On see tõsi või?“ pani ta kooliõel suu kinni.
„ Mis asja? Mina? Kes nii lolli külajuttu sulle ajas? Kui sa mõtled mu isa ukrainlasest sõpra Sergeid, no temaga ma saan lihtsalt nii sama hästi läbi...“ üritas ta ennast pailapseks teha, kuigi Mari-Liis mõtles selle jutu alles välja, et teda eemale peletada, aga näis, et miski patt külamutti siiski vaevas küll.
„Oot, räägi mulle? Kus sa kuulsid? Kes rääkis?“ ei saanud ta hing ikka rahu.
„Ah , naised saunas rääksid!“ nähvas Mari-Liis, kuid blondiin ei saanud ikka aru ning pommitas teda küsimustega edasi.
„Mis saunas? Millised naised? Millises saunas sa üldse käid?“
„Ah, mis see sainu asi on, ela oma elu!“ sai Mari-Liisil kannatus otsa. Kooliõde vaatas teda juhmi näoga, pomises midagi veel ja vandus tulist kurja, kuid seda Mari-Liis enam ei kuulnud, ta kiirendas sammu ja jättis kurja kooliõe omaette pead murdma.
Õhtu ei olnud enam mägede taga ja ilm oli jahdamks läinud, kuid Mari-Liisile jäi koduteel ette kirik, mille uksed olid kutsuvalt paokil. Neiu otsustas kirikust läbi astuda, sest oli ju ta alles kaotanud oma sõbra, kelle hinge eest ta palvetada tahtis. Pealegi kirikud meeldisid talle. Tüdruk unistas nendest tihedamini, kui seal käia jõudis. Talle kohutavalt meeldisid selle müstilise ja iidse hoone sambad, võimsad ikoonid seitel ja uhke altar, mis temas lausa külmavärinaid tekitas, ja need ei olnud hirmuvärinad. Mari-Liis imeltes suuri valgeid inglikujusid seintel ja alataril, mis olid uued, või olid alles sinna toodud, kuna tüdruk nägi neid esimest korda. Ta paitas ühe ingli pead ja uskus, et tema sõber, kelle haualt ta just tuli, on nüüd samasugune ingel taevas, kuna ta oli hea, kuid õnnetu hing. Pealegi meeldis Mari-Liisile inglitega rääkida ning seda mitte sosinal, vadi ikka suurel häälel. Talle tundus, et inglid räägivad talle vastu ka. Kui ta oli ühe ingliga pikemalt kõnelema jäänud, kuulis ta enda selja taga samme.
11.-12.12.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar