38. peatükk
„Mari-Liis, sina või? Ma siin...ma tahtsin teada ega sul täna Westoffhauseni häärberisse ei ole plaanis tulla, see tähendab minna?“ jäi Ralf jutuga tütrele vahele. „Issi, kallis issi, sa oled kodus või? Issi, kallis, issi, ma nii vajan sind!“ sai tüdruk aru et Ralf on kodus. „Sedand, ei, see tähendab jaa, ma just jõudsin koju. Sedand, kas, kas....oled tulemas?“ ei saanud Ralf enam valetada, sest ta oli ennast hirmunud olekus vahele rääkinud, kuid naljakas oli see, et ta otsis tütrelt abi, seltsi, et häärberis toimuvaga üksinda mitte olla. Ralf tundis ennast tõesti hirmunult ja sellises situatsioonis ta Leanale helistada ei tahtnud. Ta kartis, et kui Leana temast liiga palju teada saab, hülgab ta. Käes oli see hetk, kus Ralf oli armunud ja kartis väga haiget saada. Tegelikult mehed kardavadki väga haiget saada, aga nad ei julge naistele seda välja näidata, nad on ju mehed ja kardavad oma nõrkusi tunnistada, kuigi see on vale. Tegelikult on see individuaalne, on ju ka selliseid irisejaist ja virisejast naisi, kes igal tülimomendil meestele ette heidavad, et nad pole piisavalt mehed. On ka selliseid naisi kes sõbrannele kurdavad, õigem oleks ütelda taga klatsivad oma mehi, naerdes ja alahinnates neid. Ja on ka sihukesi mehi kes oma voodijuttudest meestega saunas pajatavad. Mine kuula korra meeste sauna ukse taga, saad kreepsu. Nad võivad palju hullemad külajuttude loojad olla kui naised. Tõsi, mis tõsi. Kunagi oli Ralfi klassivenna ema saunas piletimüüja ja poisid nagu poisid ikka, armastasid lapsena hulakusi teha. Ühel õhtul pugesid nad klassivennaga saunakappidesse peitu, et kuulata mis juttu meestesaunas räägitakse. Üks kõhukas, maskulliinsete näojoontega, üleni karvane mees, keda külarahvas Mõmmikuks kutus pajatas loo, et suurte tissidega naised ei saa muidu oma rindu pesta kui võtavad rinna pihku ja viskavad selle üle õla. Tema eksnaine oli nii teinud. Poisid hakkasid kapis itsitama ja klassivenna ema kuulis. Ta hiilis vaikselt riieteruumi ja tõmbas kapiuksed lahti. Oh sa tuline kurat, kui ruttu poisid seal välja hüppasid! Nagu oleks tuli takus olnud. „Ah, et sellepärast te siin ennist sauna ümber luusisitegi? Ma teile veel näitan, va väänikud!“ pahandas klassivenna ema. „Appi, mida ta nüüd näitab?!“ ehmus Ralf ära, arvates, et kassivenna ema võtab ka midagi välja hakkab küürima, Ralf oleks siis ilmselt häbi pärast maa alla vajunud, kuid ja klassivend vastas kurjalt: „Mida, mida, mina saan küll täna oma esimesed triibulised, aga sul veab. Aga ma kitun emale kõik ära, ütlen et sina käskisid mul sinna kappi minna,“ oli klassivend solvunud.
„Einoh, paras kaebupunn oled ikka küll! Ma lähen teise liivakasti ja ei pissi ka sinna enam, et sa lossi saaks ehitada!“ vastas Ralf talle mõistukõnega, mida üks vanem kutt oli kunagi liivakastis ütelnud. Klassivend ei saanud midagi aru, ta vaatas juhmi näoga Ralfi ja ütles: „Ise tead, ma räägin emale ka selle ära, kuidas sa kunagi tema sukksaapad jalga panid, näo ära meiksisd ja tänavale läksid ning klassijuhatajale vahele jäid. Sa oled ka klassijuhataja persepugeja, sellepärast ta su emale ja isale ära ei rääkinudki,“ pahandas klassivend ja uskuge või mitte, poiste sõprus leidis sellest õhtust otsa. Ralf ei tea isegi kas klassivend oma esimesed triibulised sai või mitte. Aga ilmselt ta vanemad ei uskunud teda, kui ta püüdiski süüd Ralfi kaela veeretada, muidu oleks ka Ralf oma esimesed triibulised saanud. Sellega see saunateema veel ei lõppenud. Ühel laupäeval, kui kodus sauna köeti, pidi Ralf koos vanaemaga sauna minema, kuna ema ja isa olid taas kusagil pidustustel. Ralfi vanaemal olid hiigeltissid. Kui Ralf oli laval koha sisse võtnud, viskas vanaema ohtralt leili ja keris lausa hõõgus. Ralf jälgis pingsalt vanaema toimingut ja esimest korda mõtles ja vaatas ta vanaema tisse teise pilguga. Kui vanaema oli oma toimingu lõpetanud, võttis ta kamalu ja pesupali äärelt plekist pesukausi ning istus lavale Ralfi kõrvale ja hakkas ennast pesema. „Noh, mis sa poiss niisama konutad, nii jahtub ju saun maha ja ei saagi higistada. Kesse jahedas ruumis ikka vihtleb,“ tõreles vanaema poisiga, nähes et viimane ei ole üldse mõtetes sauna laval. „Aga vanaema, ma aitan su tisse pesta,“ sai poiss sõnad suust vaälja, mille peale vanaema veel tõredamaks sai. „Kesse kurivaim sulle säherdusi lollusi küll õpetab? Sa kasvatmatu krants säärane!“ vandus ta tulist kurja.
Ralf vaatas vanaemat ehmunud näoga, omast arust tahtis ta ju head, tahtis vanaemat aidata, kuna tal olid suured tissid ja poiss arvas, et aitab neid kinni hoida. Poiss ei saanud aru miks vanaema ta peale nii kurjaks sai. Tõsi küll, Ralfile meenus kuidas tihti vanaisa vanaema kallal noris ja püüdis peput katsuda. Ühel korral olla vanaema talle lausa kamaluga külma vett pähe kallanud ja taadi paberossid said kõik märjaks. Taat oli püha viha täis, kuna ta ei suutnud ilma suitsudeta isegi poolt tundi olla. Ta võttis suitsud pakist välja, laotas need pliidiraua peale kuivama ning haaras sihukese hooga vanaema sülle, et viimasel kukkusid valehambad suust. No, siis läks alles sõda lahti. Taat urgitses küll memme proteesid põrandalt, kassisita kausist välja, pesi puhtaks ja pani veeklaasi, kuid memm sellega ei rahunenud. Ta võttis taadi kalifeed ja viskas need pesukaussi, kus oli seasoolikate puhastamine pooleli, et verivorsti teha. Taat tegi näo, et ta ei märganudki. Pealegi muigas ta habemesse, kuna memm tegi ju endale tööd juurde, kuna selles peres pesti alati pesu käsitsi ja pesijaks oli loomulikult memm. Memm tabas nooti ja läks veel rohkem reavu täis. Ta tahtis märjad suitsud pliidiraualt pihta panna ja tulle visata, aga vaat siis läks taadi hari päris punaseks. Kuna taat ei olnud vägivaldne ja tal meeldis memme tögada, läks võttis ta kapist memme hiigelsuured roosad pikasäärega aluspüksid ja tõmbas need endale jalga. Ta mahtus kahe jalaga püksisäärde ja hakkas mööda tuba ringi hüppama, nagu konn kes ihkab kuivalt maalt vette. Memm võttis taadi kesvamärjukese ja hakkas seda kuseämbrisse valama, kui taat hüppas oma elu kõige kiiremat hüppmist pükstest välja ning ka oma aluspüksid tulid jalast. Ta kadus nagu lepase reega magamistuppa ning memm tormas talle järgi. Ralf tahtis minna piiluma mis seal toimub, kuna nad olid juba paar minutit seal, kuid sellel hetkel astus Ralfi ema maja uksest sisse ja käskis Ralfi riidesse panna, et koju sõita. Magamistuppa ei läinud keegi , kuna memme ja taadi peres oli komme, et kui magamistoa uks on kinni siis sinna minna ei tohtinud siis, pidid vanakesed magama, kuid poisil oli kuri kahtlus, et nad ei maganud, sest taadi itsitamist oli kuulda ka läbi ukse. Sihkesed vallatud vanavanemad olid Ralfil.
Poole tunni pärast oligi Mari-Liis kohal. Ta tuhises Miralda- memme juurest nii kiiresti minema, et isegi kalli jäi tegemata.
„Issi, kallis issi,“ jooksis ta sihukese hooga Ralfile sülle, nagu oleks kolli näinud ja oli hirmul, et isa ta päästis. Pigem oli Ralf see kes tõesti hirmu pärast värises. Ta ei osanud seisukohta võtta ning soovitas tütrel diivanile istuda ja istus ise ka ta kõrvale. Mari- Liis oli ehmunud ja arvas, et isa ei rõõmustagi tema nägemise üle. Ta jälgis pingsalt igat Ralfi liigutust, et lugeda sealt natukenegi rõõmu välja, kuid seda ta ei näinud. Mari-Liis arvas hetkeks, äkki isa on juba Marelle vahistamisest teadlik ja tal on emast kahju, kuigi viimane oli talla palju kurja teinud, aga teades Ralfi heasüdamlikkust ei imestanud tütar millegi üle.
„Issi, mis lahti on? Kas sa juba kuulsid, et Marelle on vangis?“ tundis Mari-Liis, et peab ise jutulõnga harutama hakkama.
„Misasja? Mis juttu sa ajad? Marelle ja vangis? Oled sa selles täiesti kindel? Oot, oot, millepärast ta vangis on?“ jõudis Ralfile tütre jutt väikese hilinemisega kohale. Ennist ta juba arvas, et äkki Marelle tembutab tema häärberis.
„Jah, Marelle on tõesti vangis, kuna teda kahtlustakse Neeme tapmises. Ma ei tea kas ta on süüdi või mitte, aga Neeme leiti täna hommikul tema korterist surnuna ja politsei viis ka ema kaasa. Ma tegelt üldse ei imesta kui Marelle Neeme tappis, sest...“ tahtis Mari-Liis pikemalt oma arvamust avaldada kuid Ralf vaatas, et jutul võib tõepõhi all olla ning sekkus.
„Oot, oot, pea hoogu tütreke! Su ema on küll oma eluga ummikusse jooksnud, kuid ma ei usu iial et ta on võimeline kedagi tapma. Ära sa nüüd kohe ikka nii halvasti ka arva. Seal peab mingi eksitus olema. Oh, kas Neeme on see....?“ tahtis Ralf tütre käest midagi küsida, kuid Mari-Liis taipas poole lause pealt mida Ralf teada tahab. „Jah, Neeme oli tõesti see kellega Marelle sind aastaid pettis,“ vaatas ta isa reaktsiooni, kuid viimane ei ärritunudki selle petujutu peale, ta pigem näis Marelle pärast mures olema ja Mari-Liis nägi Ralfi silmis pisaraid. Küllap armastas ta omal viisil ikka veel Marellet, sestap ta silmad veega täitusid, arvas Mari- Liis ja see mõte isegi meeldis talle. Tüdrukule meenusid taas need ilusad ajad kui nende perekond oli veel tervik, kui ta oli pisike ja vaatamata vanemate vahelistele nääklustele, oli ju ka kauneid hetki olnud. Tüdruk vaikis.
„Tütreke, ole pai ja kontrolli kõik maja uksed ja aknad kenasti üle, et need oleks lukus js suletud. Ma käin korra ülemisel korrusel tiiru ära ja siis läheme politseijaoskonda. Jah, ma võtan sind ka kaasa, kuna sa oled suur tüdruk ja pead ka kõike teadma.“ pakkus Ralf tütrele võimaluse.
„Aga oota issi! Tegelikult me võiksime enne Miralda- memme juurest läbi käia, kuna ma ise ka alles kuulsin memme käest sellest insidendist, tema teab ehk täpsemalt rääkida kuidas asi juhtus,“ tegi Mari-Liis Ralfile ettepaneku.
Läheme käime ära jah.“ nõustus Ralf.
Kui nad memme korteri ukse taga kella andsid,läks päris mitu minutit aega enne, kui Miralda uksele tuli. Tal olid juuksed sassis ning ta sihtis mängupüstoliga koputajaid.
04.12.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar