6.peatükk
Noored sisenesid ühte kauplusesse,
kus oli müügil ohtralt jala-, kaela- ja käekeesid. Ühe leti taga
seisis tavariietes müüja, kuid teise leti tagant naeratas neile
nunnariietes müüja. Juba see vaatepilt oli Marise jaoks põnev.
„Millist ehet sa endale tahad?“
küsis Rinaldo.
„Oot, oot, ega sa nüüd üle ei
mõtle? Ma ausõna ei ole valmis sinuga kihluma, mu sõber!“ teatas
Maris, sest talle meenus Mathilde-memme jutt, et kui mees kingib
naisele ehte, on tal plaanis kihluda.
„Kuidas, palun?“ ei saanud
Rinaldo aru mida Maris mõtleb.
„Meil Eestis on selline arvamus, et
kui noormees tahab neiule näiteks sõrmust osta, siis on see otsene
vihje kihlumisele.“ selgitas Maris.
„Ahsoo, vaat kui põnev! Panen
kõrvataha!“ muigas Rinaldo.
„Kas siin siis ei arvata nii?“
tahtis Maris veednuda.
„Kindlasti mitte, kuigi see on
armas teave, aga ma siiski kihlumist silmas ei pidanud, kuigi sind
võtaks endale naiseks küll!“ tegi noormees silma.
Maris ei saanud midagi aru. Kas oli
see nüüd kaudne või otsene ettepanek, või tegi Rinaldo tema kulul
nalja? Naine oli segaduses, suunas pilgu käe- ja jalakettidele,
sellistele armsatele, puidust nikerdatud ehetele, mis teda kõige
enam köitsid. Vaikimine ja ehete imetlemine tundus antud hetkel
kõige sobivam tegevus. Pealegi leidis Maris endale lemmikehte ja
otsustas, et ostab selle ise ära, ei lasknud Rinaldol endale igaks
juhuks kingitust teha. Kui naine müüjale näitas millist ehet ta
soovib, võttis müüja selle leti alt, kutsus Marise enda juurde
ning talle loeti mingisugused portugali keelsed sõnad peale, mis
pidavat tähendama kaitset, õnnistust ja pühendust. Maris oli peale
ehte ostmkist selle endale ümber randme panki, tundis ta mingit
sõnaselatamatut tunnet ja see tunne meeldis talle. Naine otsustas,
et sellest pühitsetud ehtest saab talle truu kaaslane igaks päevaks.
Ta oli õnnelik. Teda justkui ei huvitanudki enam Rinaldoo, sest ta
mõtted olid mujal. Vaid üks ehe võib sind nii hästi laadida ja
ennast veel rohkem armastama panna, et kogu maailm tundub ainult hea.
Noored astusid poest välja vaikides.
Ilmselt oleks Maris tahtnud vaikima jäädagi, sest ta tõesti tundis
ennast selles ehtes hästi.
„Maris, kas sul on tänaseks
plaane? Ma mõtlesin, et viin sind ühte huvitavasse parki jalutama.
Või soovid jõe äärde minna? Tahaks nii sinu seltsis aega veeta,
sest sa oled mulle lihtsalt kallis.“ oli Trevor armuline.
„Tead, ma ei teagi. Mul on
koduigatsus ja võibolla pole minust sulle täna meeldivat kaaslast.“
oli naine segaduses.
Rinaldo pani käed õrnalt ümber
Marise õlgade ning peatas naise sammud.
„Kulla kallis, sa oled alati mulle
meeldiv kaaslane! Ka siis, kui mõtted seiklevad kodus ja jalad
astuvad mööda Poro linna radu. Usu mind!“
„Ohh, sind küll! Olgu, lähme!“
teatas naine, sest Rinaldo sõnad olid talle nagu vesi veskile.
„Aga, Rinaldo, kas sa abielluksid
minuga, kui sa mind üldse ei tunnegi?“ esitas nüüd Maris sellise
küsimuse, mis pani noormehe põsed õhetama ja sõnad justkui
uppusid ta suhu. Nüüd oli Rinaldo segaduses ega osanud seda
küsimust tõlgendada, veel vähem sellele vastata. Ta arvas, et ehk
ongi Eestis kombeks, et hoopis naised teevad meestele
abieluettepaneku, kuna ta ju tegelikult ei teadnud eestlaste
kommetest midagi.
„Noh, neelasid keele alla või?“
tegi Maris Rinaldole silma.
„Ma sulle neelan siin!“ hakkas
mees keset tänavat Marist suudlema, keelt püüdma. Neil oli lõbus
ja nad ei häbenenud kedagi. Ja ega see ei olnud üldse mingi
harukordne juhus nendel tänavatel. Ainukesed kes vaatama jäid ja
muigasid, olid turistid. Aga armunud paarikesi liikus kõikjal, kes
miilustas tänava äärekivil, kes lausa poe esisel trepil.
„Maris, kallis, ka sa tegid hetk
tagasi mulle abieluettepaneku? Kas Eesti kommete kohaselt teevad
naised mehele abieluettepanekuid?“ vaatas Rinaldo Marist armunud,
aga üllatanud pilgul.
„Heh, totu! Ma lihtsalt küsisin,
et kas abielluksid võõraga. Mina ju ei tunne teie kombeid ja asju.
Äkki teil on ka nii, et enne abielu ei tohi pruudiga isegi magada?“
selgitas Maris.
„Ohh, ei! Ja minu meelest on see
nii vanamoodne ja naljakas, kui pead abielluma süütu pruudiga. Aga
mis siis saab kui abielus olles avastad, et sa ei sobigi oma
abikaasaga seksuaalselt? Mis siis saab kui pruut teatab peale
abiellumist, et teda huvitavad hoopis naised? Et ta abiellus sinuga
vaid selleks, et oma seksuaalset orientatasiooni varjata? Ja neid
küsimusi on veel.“ arvas Rinaldo.
„Jah, eks ta ole! Ohh, mul hakkas
kergem!“ teatas Maris.
„Oot! Kuidas ma seda tõlgendama
peaksin?“ tegi mees taas naisele silma. Nende vaheleine sünergia
paistis tänaval liikujaile väga silma, sest nii mõnigi, täiesti
võõras inimene, jagas neile komplimente. Noored olid tõesti
õnnelikud.
„Kuhu sa mind kutsuda tahtsidki?“
uuris Maris, sest ta tahtis Rinaldoga kahekesi olla, kuid oma koju
teada kutsuda ei tahtnud.
„Ühte imelisse parki viiks su hea
meelega. Oled päri?“ uuris ta.
„Olen, olen. Ja olgu see park
huvitav!“ tögas Maris.
„Maris, sul algab ju peagi tööorjus
pihta, siis me ei näegi tihti. Aga õnneks ma tean kus pood asub.
Kuid kas sa vahel minuga fadokasse ikka tuleksid?“ oli noormees
veidi nukker.
„Muidugi tuleksin! Ja mitte
tuleksin, vaid lausa tulen!“ oli Maris kindel.
„Sa oled ikka nii armas!“ teatas
Rinaldo, nagu pubekaeas noormees, kes on neiusse armunud ja ei oska
seda varjata, sest Rinaldol oli komme punastada ning see nägi
naljaks välja, sest tema pruun nahk läks pigem pruunimaks, kui
punaseks. Ja Maris polnud harjnud, et meesterahvas punastab. Aga
inimene harjub kõigega, tänaseks oli ta harjunud ka sellega, et
saab ühelt mehelt liiga palju tähelepanu ja komplimente, sest
Trevor julges või tahtis neid harva teha. Kuid ikkagi hoidis miski
temas Trevorist kinni, miski seletamatu tunne, igatsus või miski
veel enamat. Võimalik, et ka sõprus, sest nad olid Trevoriga
eelkõige sõbrad olnud ning seda valusam oli lahku minek. Tema ja
Trevori vaheline side oli liiga orgaaniline, et sellest lahti lasta.
Pargis möödus aeg kibekiirelt.
Maris poseeris hiigelsuurte puude ja monumentide juures ning neil oli
lõbus.
„Kuule, äkki läheks Rahulile
poodi külla? Mis sa arvad sellest? Teeks üllatusvisiidi?“ tuli
Marisel omast arust hea idee.
„Arvad? Äkki ma siiski helistaks
ette? Või?“ küsis Trevor.
„Ei, ei, see ei oleks ju enam
üllatus! Ära helista!“ oli Maris kategooriliselt selle vastu.
„Olgu. Lähme siis.“ ei jäänud
noormehel muud üle kui nõustuda. Tal tuli sellega leppida, et tema
tüdruk ja parim sõber hakkavad tihti kohtuma ning ega ta ennast
sellepärast hästi ei tundnud küll. Aga polnud parata, eks oli ju
Trevoril selles kõiges suur osa.
„Ooo, ohooo, millised külalised!“
rõõmustas Rahul.
„Jaa-jaaa, lausa kahemillised!“
näitas Maris siirast rõõmu välja.
„Tsau, sõps!“ tervitas Rinaldo
sõpra.
„Mis tee teid siia siis tõi? Ärge
öelge, et vaid sillutatud tänavatee!“ muheles Rahul.
„Ahjaa, lubage ma arvan, minu
veidike aega tagasi keedetud hibiskusetee aroomi peale tulitegi!“
tegi ta noortele silma.
„Ja-jah, Rahul, sul on tuline
õigus, just selle tee aroomi peale tulimegi! Äkki saaks ka
tassikese?“ tuligi Rinaldole oma lemmiktee, mida nad tihti Rahuliga
koos tarbisid, isu peale.
„Üks moment,“ vabandas mees,
sest klient on ennekõike kunigas, siis alles sõbrad ja vaba hetk.
Rahul oli väga kohusetruu ning meeldiv poodnik, sest alati siis, kui
tema leti taga oli, suurenes kassasumma märgatavalt. Nägus mees ka,
eks oli nii mõnestki daamist saanud selle poe igapäevane külastaja,
kuid mitte just ostja. Küllap Rahuli säravvalge naeratus ja
sõbralik loomus pani nii mõnegi nise temasse armuma, aga seda
ainukest ja õiget polnud mees ikkagi leinud. Töö ajal ta suhteid
looma hakata ei kavatsenud. Nii konkreetne oli see mees küll.
„No nii, kallikesed, nüüd siis
lähen teile teed keetma!“ teatas Rahul peale teenindamist. Hea
päev oli, sest müük sujus kenasti. See rahu peegeldus ka Rahuli
silmadest.
„Wau, nii ilusad kõrvarõngad!“
jäid Marisele ühed türkiiskividega suured hõbekõrvarõngad silma
ja ta tahtis neid väga endale. Naine otsustas, et ostabki.
„Rahul, kui palju maksavad need
imeilusad kõrvarõngad?“ uuris ta indu käest.
„Mitte midagi!“ teatas Rahul.
„Oot, luba ma ostan sulle need
ise!“ pakkus Rinaldo.
„Poisid, lõpetage! Ma tahan neid
ise endal osta!“ oli Maris segaduses.
„No ma mõtlesin, et tööle
tulemise puhul kingin need lihtsalt sulle.“ selgitas Rahul.
„Ja mina mõtlesin, et maksan oma
hea sõbra arve lihtsalt kinni.“ selgitas Rainaldo. Maris vaatas
paremal, vaatas vasakule, raputas pead, võttis kõrvarõngad ja läks
kassa juurde.
„Paluks mulle need.“ ulatas ta
rahatähe Rahulile.
„9 eurot.“ teatas Rahul hinna.
„Mida? Mis 9 eurot?“ oli Maris
pahane, et Rahul talle nii odavalt neid müüa tahab.
„9 Eeurot jah!“ imestas Rahul
miks Maris teda ei usu.
„Näita mulle hinnakirja, palun!“
soovis Maris. Rahul võttis hinnakirja välja ja peagi Maris
veenduski, et 9 eurot on õige hind. Ta imestas, et Portugalis ehted
nii vähe maksid, aga maksid. Naine oli ostu üle nii uhke. Ühe
päevaga oli ta endale kaks kenat ehet ostnud.
Kuna Rahul arvaski, et Maris ja
Rinaldo on parimad sõbrad, ei teinud ta numbrit, et kutsuda neiu
õhtul kohtama.
„Maris, kas sa tuleksid minuga
õhtul jalutama? Või restorani?“ tegi Rahul Marisele ettepaneku.
„Hmmm, tuleksin küll, aga ainult
koos Rinaldoga!“ teatas Maris. Rahuli pilk eksles kord Rinaldol,
kord Marisel.
„Olgu, olgu, kuhu me sõbra ikka
jätame! Muidugi koos Rinaldoga!“ teatas indu.
Rinaldol oli tuju läinud, ta oleks
meelsamini üldse koju suundunud, kitarri kätte võtnud ja fadotama
hakanud, aga hing ei andnud rahu, ta ei saaks ju ometi Rahuli ja
Maris kahekesi välja lubada, sest hirm naist kaotada oli
hiigelsuurte silmadega.
„Ah, et homme siis olen juba mina
leti taga? Või oled ümber mõelnud?“ uuris Maris.
„Ei ole ma midagi ümber mõelnud,
saad kogu oma ilus juba homme siin särada, aga paar päeva koos
minuga, sest vaid praktiseerides saad ameti kõige kiiremini
selgeks.“ teatas Rahul.
Oi, kuidas Rinaldo oleks tahtnud
kihvatada, aga ta hoidis ennast tagasi. Oma emotsioone tuleb vahel
taltsutada, eriti oli see hädavajalik Trevorile, sest vastasel
korral oleks ta võinud kaotada kaks kallist inimest.
„Nii armas! Ma juba ootan homset
hommikut, et tööle tulla!“ rõõmustas Maris.
„Sa siiralt meeldid mulle, Maris!“
teatas Rahul.
„Seda on ainult rõõm kuulda!“
rõõmustas naine.
„Maris, kas hakkam eliikuma ka
või?“ ei pidanud Rinaldo pingele vastu.
„Jaa-jah, kohe hakkame,“ teatas
naine.
„Aga mis kell ja kus me kokku
saame?“ uuris Rahul.
„Me jalutame Rinaldoga õhtul
poodi, eks siis vaatama. Kui sulle muidugi sobib?“ küsis Maris.
„Loomulikult sobib! Kes siis nii
kauneile daamile ei saaks vastata!?“ tegi Rahul Marisele silma,
mille peale viimane naerma hakkas.
„Oh sind kavalpead, meelitajat!“
tögas ta.
„Mul ei ole kunagi kahju kaunite
neidue peale ilusaid sõnu rasisata!“ oli Rahul aupaklik.
„Olgu, olgu, jõuate teineteisele
komplimente homme teha nii palju kui süda lustib. Aga kas hakkaksime
juba minema, Maris?“ lausa kees Rinaldo veri sees.
„Tsau, sõber!“ ei osanud Rahul
ikka veel arvata, et noorte vahel armuleek lõõmab. Vastasel korral
poleks ta ju sõbra ees Marisega flirtinud, või siiski oleks. Kes
neid mehi ikka teab.
„Näeme!“ oli Rinaldo resoluutne.
„Maris läks Rahuli kallistama ja
seda pahaaimamatult. See kallistus oli tänutäheks selle eest, et ta
tööd leidis, kuigi Rinaldo arvas, et vaid tema on sellise
kallistuse ära teeninud. Tegelikult Rinaldo ei olnud kade, aga neid
kahte flirtimas nähes, kasvas iga korraga armukadedus temas. Vahel
mõtes ta isegi, et peaks asja rahulikumalt võtma ja laskma saatusel
kõike juhtida, aga ta ei suutnud. Rinaldo oli selleks liiga armunud,
ta oli omadega sees, üleni. Tunded ei allunud enam mõistusele ja
vastupidi. Mees marssis poest välja, kuid Maris jooksis talle järgi.
„Oota nüüd! Kuhu sul nii kiire
hakkas?“ torises ta.
Rinaldo silmad olid verd täis ja
rusikas tugevasti pihku surutud. Lausa nii, et tema pruun käis oli
valge. Õnneks Maris seda ei näinud, muidu oleks tal taas kõhe
hakanud. Tegelikult oli Rinaldo mures, sest ta polenud kunagi nii
ruttu ärritunud, aga tal polnud ühtegi nii tõsist suhet ka olnud,
vähemalt tema poolt. Ja mõnikord me ei tunnegi ennast ära, sest
hingeseisund võib palju muuta ja igasugused üleelamised ka.
Tegelikult pole Rinaldo üldse paha ja vägivaldne, pigem vastupidi.
Aga ta oli hirmul, sest Maris oli ikkagi kaugelt maalt pärit ja
naine polnud isegi veel kindel kas jääb päriselt Portosse elama,
või naaseb millalgi kodumaale tagasi. See kõik mõjus antud hetkel
Rinaldo närvidele laastavalt, ning üha enam otsis ta fadost
hingekosutust, sest fado ravib, tervendab. Kes selle sügavust tunneb
ja fadot laualb, see teab, tajub ja tunneb, paraneb ja saab
valgustatuks.
Põhimõtteliselt vaikides jalutati
koju, kumbki oma koju. Vaid külm „kohtumiseni!“ kõlas üle
mõlema huulte.
28.detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar