9.peatükk
„Bom dia, boa trade, boa noite“
kõlasid Marise suust tervitussõnad hommikul, päeval ja õhtul.
Talle meedlis om auus töö. Marisel meeldis särada ja kliente
teenindada eneselegi üllatuseks. Tõsi küll, õrnas nooruses oli ta
suviti seda tööd teinud ka, müües kuurirtlinnas ajalehti ja ka
rannas jäätist. Päris esimest korda ta leti taha ei sattunud, aga
Portos oli see tema jaoks uus ja huvitav väljakutse, sest peaaegu
kõik inimesed tänasid, naeratsid ja soovisid head. Müüja tunneb
ära kes on kohalikud ja kes turistid juba sellepärast, et kõik ei
ole üliviisakad.
Rahul oli ka terve päeva naisele
toeks, kuid Maris sai ideaalselt hakkama, tuge poleks vaja olnudki.
Aga eks igal müügikohal on omad reeglid ja nipid millest mees teda
päeva jooksul valgustama pidi.
„Maris, mis sul õhtuks plaanis
on?“ küsis Rahul päeva lõppedes.
„Rahul, ma ilmselt kukun voodisse.
Ikkagi esimene tööpäev seljataga ja kerge väsimus niidab. Oleksin
ehk pidanud siesta ajal veidi tukastama. Emotsioonid, olgugi, et need
on mul esimesest päevast väga head, väsitavad ka. Aitäh sulle,
hea hing, et mind tööle võtsid!“ selgitas ja tänas naine.
„Suurima hea meelega! Aga kui sa
homme siesta ajal magaksid siis poleks sa õhtuks väsinud. Kas sa
homme õhtu veedaksid minuga?“ oli Rahul järjekindel.
„Rahul, kas sellest ei piisa, et me
pikad päevad koos oleme?“ ei meeldinud Marisele sugugi see
pealetükkivus.
„Noh, siin me ei ole kahekesi,
tahaks sind lähemalt tundma õppida.“ teatas indu.
„Siin sa ju saadki mind lähemalt
tundma õppida, päevast päeva koos olles saad tundma ja nägema
minu plusse ja miinuseid.“ ei andnud Maris alla.
„No see ei ole päris see..“
nurus mees.
„Mis mõttes?“ häiris iga
hetkega see Rahuli järjekindlus ja paindumatus Marist.
„Ma mõtlesin, et kustuks sind
romantilisele õhtusöögile ja...“ meelitas ta.
„Rahul, me oleme ju sõbrad. Mis
plaanid sul minu suhtes on?“ muutus naine konkreetsemaks.
„Sa oled kena ja vaba naine, mina
olen vaba mees, äkki...“ hellitas mees lootust.
„Rahul!!! Jah, me oleme mõlemad
vallalised, aga ära palun riku meie sõprust, mis on alles nii
habras ja üürike!“ soovis naine.
„Mis mõttes ma rikun? Sõprus võib
ju edasi areneda. Meist saaks kena paar, perekond.“ unistas Rahul.
„Vabanda, sõber, aga minul
selliseid kavatsusi ei ole. Ausalt!“ ütles Maris talle ära.
„Kahju, sest sa meeldib mulle
naisena väga. Aga ütle mis mul siis viga on, et ma siiani pole
peret loonud? Kas ma olen kole mees sinu arust?“ nurus indu nüüd
juba kaastunnet.
„Ei! Vastupidi! Sa oled väga nägus
mees! Küllap sa lihtsalt ei ole seda ühte ja õiget leidnud veel.
Ise ju kurtsid, et veedad pikad päevad tööl ja pole üldse aega
lõõgastumiseks. Nüüd ju on. Mina saan siin kenasti üksinda ka
hakkama juba, ma arvan. Sina mine ja lõõgastu!“ soovitas naine.
„Lõõgsatumine ilma sinuta...Aga
kas sa siis tuleks minuga välja kui meie ühine sõber Rinaldo ka
ühineks?“ oli Rahul kaval.
„No siis ma tuleks teiega välja,
mitte sinuga!“ parandas Maris.
„No jah! Aga tuleksid?“ ei jätnud
ta jonni.
„See on mõeldav.“ vastas naine.
„Kas sa kardad minuga kahekesi
olla?“ uuris indu.
„Kui ma kardaks sinuga kahekesi
olla, siis ma ju ei julgeks ka sinuga siin poes olla.“ tegi Maris
selgeks.
„Ei, sa ei saanud aru. Või
mõistavad eestlased teatud asju teisiti.“torises järjekindel
mees.
„Ma usun, et ma sain väga hästi
aru!“ kaitses Maris oma seisukohta.
„Üks asi on siin poes koos
töötamine, teine asi on see kui me veedaks mõnes hubases
restoranis kahekesi õhtut. Ma ei mõista miks sa siis nõustuksid
kui Rinaldo ka meiega liituks? See jätabki mulje, et sa kardaksid
mind.“ ussitas indu nagu ladvaõun.
„Rahul, mul on selline soov, et kui
väljaminek toimuks, saaksin ma õhtu veeta koos sinu ja Rinaldoga,
sest te olete ainukesed sõbrad mul siin Portos. Ja pealegi oleks
kolmekesi lõbusam ka.“ ei reetnud Maris, et tegelikult on tal
Rinaldo vastu tunded, mida ta kogu aeg maha surub. Aga Maris tabas
ka, et Rinaldo pole keelekandja, sest naine tõlgendas Rahuli juttu
nii, et ta ei teadnud kas Marise ja Rinaldo sõprus on ainult sõprus,
või midagi enamat. Naine arvas, et Rahul pinnib teda just
sellepärast, et uurida mis staadiumis suhe temal ja Rinaldol on. Aga
ta ei suvatsenudki rääkida, sest ta veel ei teundnud Rahuli ja
pealegi see pealetükkivus oli kohati ikka väga tüütu ja
omakasupüüdlik indu poolt. Ega vägisi ju kalliks ei saa, kui ikka
mingit seksuaalset tõmmet ei ole, arvas Maris. Tegelikult ta uskus
meeste ja naiste vahelisse sõprusesse, millesse paljud kahjuks ei
usu.
„No jaa, oletagem, et see ongi
tõesti su südamesoov. Aga mis saaks siis, kui meie suhe edasi
areneks ja me armuksime? Kas siis hakkaks ka Rinaldo igal pool meiega
kaasas käima?“ muutus indu üha tüütumaks.
„Rahul!!! Ma just selgitasin, et ma
vajan vaid sõprust, et meie vahel saab eksiteerida vaid sõprus, ei
muud!“ muutus naise hääletoon juba valjemaks.
„Kas sa sellepärast ei tahaks
mind, et ma olen indu, et ma olen teisest rahvusest?“ siunas mees
edasi.
„Kindlasti mitte ei ole ma rassist!
Ja mind ei häiri karvavõrdki mis rahvusest mees on. Rahvusel,
nimel, välimusel ja vanusel pole mitte mingisugust tähtsust, kui
inimesse ära armud. Tähtis on vaid see tunne, see armastusetunne,
kui isegi mehe nägemine tekitab sinus kõhuliblikaefekti!“ teatas
Maris.
„Aga sinu nägemine ja paljas
mõtlemine sinust toobki mulle kõhuliblikad kohale. Kas ma siis
armastan sind?“ küsis Rahul nii lolli küsimuse, et Maris vaatas
teda kui kohtlast tegelast.
Maris oli nüüd Rinaldoga päri, et
mees Rahuli induks, mitte hinduks, kutsus. Rinaldo selgitas et indu
tuleneb tema jaoks sõnast ind, indlema, sest alati kui nad mõne
tüdrukuga koos tuttavaks said, hakkas Rahul nagu indlema, rääkides
kõigile mesimagusat juttu, kuidas ta juba esimesest silmapilgust
tüdrukusse ära armus. See oli üks põhjuseid miks Rahulil kunagi
naistega ei vedanud, aga Rinaldol vedas, kuigi Rinaldo on pigem
tagasihoidlikum ja vaoshoitum, aga tema sõnade kohaselt pidavat
naised talle liigset tagasihoidlikkust ja enesekesksust ette heitma.
Küllap võis Rinaldo jutul tõetera sees olla.
„Tead mees, sellist küsimust ometi
naiste käest ei küsita!!! Selle vastus peitub ikka sinu enda sees.
Kuidas sa küll nii ruttu mind armastama hakkasid? Ma omast arust ei
ole selleks põhjust andnud ja pealegi olen ma sind tõrjunud just
sellepärast, et sa minusse ära ei armuks. Kas sulle ei tundu nii?“
tahtus Maris teada kas ta on teadmatusest eksisamme teinud.
„Juba esimesel õhtul nautisid sa
minu seltskonda. Kas polnud nii?“ väitis indu.
„Jah, ma tõesti nautisin,
lootuses, et leidsin uue sõbra, mitte mehe! Need on kaks erinevat
asja. Rinaldo oli enne sinuga tutvumist ainuke inimene kellega ma
siin Portos suhelnud olin ja ma tundsin siirast hea meelt, et leidsin
uue sõbra, ei muud!“ avameelitses Maris.
„Aga sa vaatasid mulle sügavale
silma ja flirtisid minuga!“ ei suutnud Rahul leppida Marise
vastusega.
„Kui ma inimesega suhtlen siis ma
vaatan ikka silma. Ma ei tea kust maalt algaab sinu jaoks flirt, aga
mina enda arust ei flirtinud, olin lihtsalt rõõmus ja lõbus õhtu
üle. Kas sina arvad, et naised kes sinuga rääkides sulle silma
vaatavad, flirdivad ja on kohe armunud? Siis on meil nendest asjadest
küll erinev arusaam!“ ärritus Maris nüüd juba tõsisemalt.
„Olgu, olgu!“ ehmatas Rahul,
kuigi ise oli Marisele pahatuju tekitajaks.
„Lähen käin tualetis, kui võib?“
keeras naine Rahulile selja ja lahkus vastust ootama jäädes
tualetti.
„Jah, mu kallike, kuidas töö
edeneb?“ vastas Rinaldo juba esimese tirina järel Marise kõnele.
Maris rahunes ühe hetkega. Rinaldo hääl rahustas teda sama hästi
kui tormised merelained. Naine oleks tahtnud Rinaldole pihtida
kõigest misneil hetk tagasi Rahuliga aset leidis, aga ta otsustas
siiski vaikida. Esiteks polnud ta kindel, et poodnik tualettruumi
ukse taga ei salakuulaks, sest Maris lihtsalt ei usaldanud juba seda
meest. Teiseks kartis Maris kaotada kahte sõpra, sest Rinaldo ja
Rahul olid omavahel sõbrad ja tõe välja rääkides võis nende
vahel tüliks minna. Naine oli dilemma ees.
„Hästi läheb, hästi!“ valetas
ta.
„No siis on küll hästi! Seda ma
kuulda tahtsingi. Aga kas sa minu järgi ka igatsed?“ küsis
Rinaldo ja Maris heldis selle küsimuse peale, sest see tuli südamest
ja Rinaldol oli mingi eriline võime naises hirm ja mure välja
kiskuda. Vahel Maris tundis, et ta hing räägib teises keeles, kui
suu. Olgugi, et Rahul oli teda terve päeva küsimustega, mis nakist
ahistasid, pommitanud ja nüüd tuli teien meessõber sarnase
küsimusega lagedale, ei häirinud see naist.
„Jaa, sõbrake, ma igatsen sind
väga!“ tulid sõnad otse südamest.
„Oihh, kui armas teada! Ma kohe
tõttan sinna, kallike!“ ja kostuski kinnist tooni.
„Boa noite, boa noite,“ saatis
Rahul kliente viisakalt ära, kui Maris tualetist naases.
„Noh, kas käisid ümbermõtlemas?
Minul tavaliselt tulevad head ideed tualettruumis. Kas ka sinul?“
uuris Rahul.
„Kindlasti mitte!“ valetas Maris,
sest tegelikult tulid ka temal, isegi väga head mõtted, mis mõüne
hetke pärast ilmselt indu mossitama panevad. Just idee Rinaldole
helistada tuligi Marisel tualettruumi seinte vahel. Aga tema õnneks
ning Rahuli õnnetuseks polnud indud seda ideed pealt kuulata saanud,
sest parasjagu astus poodi mitu klienti. Saatuse kingitus-mõtles
Maris.
„Oooo, mu kalliksed, kuidas läheb?“
astus Rinaldo rõõmsal ilmel poodi. Rahul oli pisut nördinud näoga,
aga ta ei tahtnud seda välja näidata.
„Ooo, Rinaldo, Rinaldo! Meil läheb
imehästi, onju armsake!“ vaatas ta mesimagusa näoga Marise poole.
„Ja-jah, meil läheb tõesti hästi,
sest kliente on täna palju käinud ja nad kõik on nii armsad.
Pealegi väitis sõber Rahul, et täna on lausa mitme päeva kliendid
poes käinud, et ma pidavat tõmbenumber olema.“ kandis Maris
sõbrale kõik ette.
Rinaldol oli vaid hea meel. Ja juba
astuski järgmine klient uksest sisse ning Maris tõttas kassasse.
„Kuule sõber, vasta mulle ausalt,
kas sa oled Marist pannud?“ pöördus sõber sõbra poole.
„Mis asja? Kus kohast sa üldse
sellisele mõttele tulnud oled?“ pahandas Rinaldo.
„No tüdruk läheb väga eriliselt
õitsema kui sind näeb. Kas Sa oled mulle midagi rääkimata jätnud?
Kas te olete armusuhtes?“ pommis indu edasi.
„Mis ülekuuulamine see olgu!“ ei
meeldinud need küsimused mehele, kes oli kõrvuni armunud, kuid ei
suutnud kuidagi Marisega hakkama saada. Õnneks klient lahkus ja
Maris tuli lausa jooksujalu noormeeste manu.
„Mis te sosistate siin? Mind
rääkisite taga või?“ aimas Maris.
„Meie pole midagi teinud!“
laususid sõbrad nagu ühest suust.
29.detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar