Olen kirjutamislainel, nagu näha. Kohe, kohe viirutan punkti oma romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 2. osale (raamatule) ja hakkan 3. osa kirjutama. Aga see selleks.
Sellel ja ka eelmisel kuul olen suurt rõhku pannud ka artiklite kirjutamisele. No, kui inspiratsioon on peal-tuleb kirjutada. Selles mõttes on haige olemisel omad plussid. Olen küll tänaseks suhteliselt terve, aga aeg-ajal ikka köhin jne...Rajale pole julgenud minna, aga uuest nädalast tahaks taas.
Täna ilmunud NELLI TEATAJAS kirjutan sellest, kuidas Reelika Inglismaale oma sünnipäeva pidama läks ja nn lumevangi jäi. Just lugesin, et täna jõuab ta lõpuks koju. Seda on hea teada. Ega pole kerge sellist asja üle elada! Aga millest täpsemalt seal juttu on? Saad teada, kui lähed kohe poodi ja ostad NELLI TEATAJA!
Lisan siia ka veeblingi, kus nüüd loetav. Loe SIIT!
Lisaks selle kirjutan ka halvast klienditeenindusest. Kui paljud inimesed on läbi aegade rääkinud kuidas neil Pärnu Töötukassas nägu täis sõimatakse, neid mõnitatakse jne...Olen ise ka mitte just meeldiva kogemuse osalisks seal kunagi saanud. Katsu siis veel uskuda, et klient on kuningas! Lihtsalt jube, kui oled sunnitud minema ametiasutusse, kuhu mitte minna ei taha, aga iga inimene vajab abi, ja see siunnib. Osta NELLI TEATAJA ja loe! Aitäh!
Natuke tervise teemal ka. Minu kehakaal seisab, pole juurde tulnud. Eks ilmselt võimlemisest on kasu olnud. Kaalu langetamisel on omad plussid, aga on ka omad miinused. Kui te võtate kaalulangetamise teekonna ette, siis olge valmis, et lisaks kaalule hakkavad langema ka teie juuksed. Minu juuksed on viimaste kuudega jäänud poole õhemaks, neid langeb pihkude kaupa. Aga minul pole muret, neid ongi liiga palju veel peas.
Teiseks hakkavad lagunema ka hambad, valmistuge hambaarsti külastama. Mina olen küll tänaseks oma naeratuse tagasi saanud, aga uuel aastal hakkan taas ravil käima.
Kolmandaks lagunevad ja murduvad küüned ning muutuvad õhukeseks. Minul on hea küünekasv ja juba paari nädalaga olen taas pikaküüneline.
Aga muidu olen õnnelik, sest alustasin kepikõndimisega 6. aprillil ning tänaseks olen 21,5 kg kergem. Jätkan kindlasti, sest tegelikult on tervis kordi paremaks läinud, pool aastat ei olnud haige. Astuda on kergem, kopsumaht on suurem (aga suitsetan veel kahjuks!), energiat on, vaatamata tõbile, nii palju, et ei teagi mida sellega peale hakata. Plusse on rohkem kui miinuseid. Ja ülekaalulistel on nii ehk naa igasugused näidud korrast ära ja üks põhjustest, miks ma ennast kevadel käsile võtsin, oli see, et mu süda oli nii rasvas ning hakkasid igasugused jamad tekkima: rinnust kiskus, lõug värises ja tõmbus krampi jne...Ehk siis, kes teab, see teab, mille eelne seisund see oli. Nüüd on mu veretrõhk ka nii korras, et ma ei teagi enne, et mul ideaalne vererõhk olnud oleks, sest see kõikus äärmusest äärmusesse. Aga jah, minna on ikka veel pikk maa ja vajadusel ootavad mind suusad ühes kohas, ühte aega, ehk siis lumist talve, mis ei lase kepikõndida, aga sellest kirjutan kunagi hiljem.
Olge terved!
 |
| Reelika räägib loo kuidas ta Inglismaal lumevangis oli... |
 |
| kogu aeg üks (kome)jant selle Pärnu Töötukassaga... |
15. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar