- peatükk
„Ah, mis me tulime nüüd siia
vaikima või?“ tegi Lembit jutuotsa uuesti lahti.
„Mis seal ikka...“ tegi ka
Mathilde suu lahti, kuid Kusti rääkis temast üle.
„Emme, aga mis siis saab kui sa
jälle haiglasse pead minema? Kas mina lähen siis venna juurde sinna
välismaale?“ oli väikevend rohkem kui mures. Ta silmad olid hirmu
ja muret täis.
„Mirell, kas sa oled haige? Miks sa
jälle haiglasse minema pead?“ ehmatas memm.
„Pole mul häda midagi, inimesed
ikka käivad vahel uuringutel, nii ka mina. Ära muretse, pojake,
küll me hakkama saame! Ei saa ma sind kuidagi Rootsi saata, sest
venad peab ju tööl käima. Ja ma ei lähe haiglasse, käin vahel
arsti juures.“ oli Mirell natuke pahane, et tema terviseprobleem
jutuks tuli, kuid emana pidi ta ju pojale midagi vastama, kuigi see
sama mure piinas ka teda ennast.
„Aga emme, kas mina saan siis
sinuga haiglasse kaasa tulla?“ ei rahuldanud eelnev vastus poega,
sest ta oli teadlik, et emme peab vahepeal haiglas olema.
„Jah, saad ikka. Saad, pojake!“
tundis Mirell ennast halvasti.
„Aga Mathilde, räägi parem kuidas
sinu tervisega lood on? On juba parem? Ja lembit, kuidas sinul
läheb?“ keeras naine jutu teisele teemale.
„Ah, mis nüüd mina! Ega surm võta
ka sealt, kust võtta pole!“ porises Mathilde.
„Ei taha surma, ei taha!“ hakkas
Kusti nutma. Lembit reageeris sellele ruttu, ta läks Kusti juurde
ning kutsus poisi kööki. Imekombel poiss nõustuski, kuigi nad
polnud Lembituga just väga tuttavad. Küllap tundis Kusti puudust
nii isast, kui vennast ja sellepärast ta Lembituga kaasa läkski.
„Vaata Kusti, tädi Mathilde ei
mõelnud praegu mida ta ütles. Täiskasvanutel on vahel komme öelda
selliseid asju millest lapsed aru ei saa. Lapsed on terasemad, nemad
räägivad sellest, mis on hetkel olemas, nad ei oska valetada, kui
just keegi neid valele teele ei juhi. Tädi ei tahtnud kindlasti
selle ütlemisega solvata sinu isa ega kedagi teist. Tegelikult
inimene sureb siis, kui tema aeg elada saab läbi. Mõni elab kauem
ja mõni elab vähem. Kui sinu isa ära suri siis talle oligi nii
kaua määratud elada. Ja kui inimene ära sureb, läheb ta hing
taevasse. Kuigi teda meie seas enam ei ole, juhib ta meid ikka,
saadab palju headust meie teele, sealt teisest ilmast, kuhu ta peale
surma läheb. Seega ei ole surmas midagi halba, see on elu loomulik
jätk. Me sureme kõik kunagi ära, kui meie aeg saab maapeal läbi.
Aga sinule jääb ta isaks ikka, ka nüüd kui teda enam elavate
kirjas ei ole. Millal sul sünnipäev on? Ma kingin sulle
sünnipäevaks ühe targa raamatu. Las ema loeb seda sulle ette, sest
sina vist ju veel lugeda ei oska?“ võttis Lembit taskust kaks
kuldse paberiga medalšokolaadi ja ulatas need Kustile.
„Emmee, emeee, vaata, onu Lembit
kinkis mulle kaks medalit! Kas ma olen ka nüüd olümpiavõitja nagu
tädi Erika Salumäe!?“ jooksis Kusti, juba palju paremas tujus,
köögist tuppa ja näitas emale medaleid.
„Oh, sa mu kullake! Jah, tädi
Erikal on palju medaleid ja sinul on ka. Aga selleks, et pärismedalid
välja teenida, tuleb palju tööd teha, palju sporti teha, nagu tädi
Erika tegi. Ta pühendas kogu oma elu ilusamad aastad spordile ja nii
ta teeniski olümpiavõidud. Igaüks ei saagi kunagi olümpiavõitjaks,
kuigi ta võib palju trenni teha. Vaid tublimad saavad.“ selgitas
Mirell oma pojale.
„Okei. Ma nüüd lähen tagasi onu
Lembitu juurde,“ hakkas Kustil kiire ja ta jooksis Lembitule sülle
ning nad suundusid uuesti kööki, jättes naised omavahele
jutustama.
„Onu Lembit, ma tegelikult natuke
juba oskan lugeda, tunnen tähti, a-d ja b-d ja k-i ka, teised on
rasked. Emme vahel õpetab mind. Aga mis raamatu sa kingid?“ oli
Kusti üllatunud.
„On olemas üks hästi paks raamat,
mis oli algselt kirjutatud küll gooti keeles, aga tänapäeval on
juba tavalistes kirjatähtedes ja lastel on eraldi piibleid, milles
on hästi palju värvilisi pilte ka. See on üks tark ja õpetlik
raamat, mille võiks iga inimene läbi lugeda ja sealt mõndagi
õppida.“ selgitas Lembit.
„Kas seal on siis minust ja vennast
ja issist ja sinust ka pildid?“ ei saanud Kusti aru.
„Ei, ei, seal on hoopis teised
pildid, maailma loomisest ja esimestest inimestest maapeal. Kuidas
nad siia tekkisid, kuidas valgus tekkis ja palju, palju muud. Aga ma
ei saa sellest kõigest sulle siin praegu rääkida, muidu pole
hiljem sul huvitav lugeda. Luban, et kingin sulle sünnipäevaks.“
selgitas Lembit.
„Jess, onu Lembit, sa oled niiii
armas!“ oli vaid mõne hetkega laps nagu äravahetamiseni muutunud.
Eks see tuleb ikka sellest, kui nii noores eas kaotab laps oma
vanema, isa, autoriteedi, kes oli kogu aeg ta jaoks olemas. Ja seda
tühimikku ei suuda tihtilugu ema üksinda täita, sestap vajabki
just eriti poisslaps isa tuge, või kasvõi võõra onu tuge,
vaistlikult, instinktiivselt. Sest just isa eeskujul kasvab temast
mees, perepea, isa.
„Tule siia, Kusti! Kas sa lubad
emale nüüd hea laps olla?“kallistas Lembit poissi. Kusti ronis
Lembitu sülle, sirutas mõlemad käed ümber onu kaela ka pigistas
kogu oma lapsejõuga, ja see jõud oli piisavalt tugev, et tajuda
millist igatsust ta oma kadunud isa, või väljamaale lahkunud venna
pärast tunneb. See oli karu jõud, armsatuse- ja igatsuse jõud,
kordumatu ja siiras. Lembitust ja Kustist olid vähese ajaga saanud
suurimad sõbrad.
„Mathilde, ära palun lapse ees
praegu surmateemadel räägi, ta on nii habras alles isa kaotusest,
et mul endalgi on väga raske seda kõike kõrvalt vaadata. Mis aga
minusse puutub siis mul tõesti on terviseprobleemid, aga mitte
ületamatud, surema ei hakka, kuigi vahete-vahel käin ennast haiglas
turgutamas. Palun jäägu see meie vahele, aga ma põen hemofiilist,
see on üks verehaigus, ajaloost teame, et Romanovite dünastia on
üks kuulsamaid hemofiiliat põdevaid hõimkondi. Aga raviga saab
haigust kontrolli all hoida, seega ma just jah surmatõve ei põe.
Vanasti olid kurjemad ja kurvemad lood, paljud selle diagnoosiga
inimesed suiri ruttu, aga tänapäev on tänapäev.“ avaldas
Mairell Mathildele oma saladuse. Mathilde oli vait, vana naine sai
shoki, ega suutnud ühtegi sõna öelda. Kas talle kogu Mirelli
juttgi kohale jõudis-on kaheldav.
„Mathilde-memm, ega sul ometi paha
pole?“ hakkas Mirell muretsema.
„Misasja? Miks mul paha peaks
olema?“ oleks vana naine nagu äsja kuu pealt kukkunud. Tema pilk
oli tühi ja suunurgad nii alla suunatud, nagu tahaks nutma hakata,
aga nutt ei tule ega tule.
„Ei. Ei peakski!“ ehmus Mirell.
„Ei tea kaua see Lembit seal köögis
veel jahavatab, tahaks juba koju sõitma hakata!“ hakkas Mathildel
ühtäkki kiire.
„Kusti, tule siia!“ hõikas ema
oma poega.
„Mis on, emme?!“ hõikas poeg
vastu.
„Tule nüüd siia ka. Ära onu
Lembitut nüüd ära ka väsita!“ kamandas Mirell.
„Onu Lembit, kas ma tüütan sind
ära?“ oli poiss hämmingus.
„Ei. Ei tüüta. Seda kindlasti
mitte, aga kui ema kutsib siis pead minema.“ möönas ta.
„Kas sina tuled ka tuppa?“ oli
Kusti mures.
„No lähme koos siis!“ lubas
Lembit ja nad läksidki.
„Emme, kui sina pead haiglasse
minema siis äkki ma saan onu Lembitu juurde minna?“ uuris Kusti,
kuigi sellel teemal nad Lembituga üldse ei rääkinud.
„Emme ei pea haiglasse minema ja
alati tuleb küsida kas keegi tahab sind enda juurde. Kas sa küsisid
onu Lembitu käest?“ uuris Mirell.
„Onju, onu Lembit, ma võin sinu
juurde tulla, kui ema haiglasse läeheb?“ suunas poiss küsimuse
otse Lembitule.
„Võid. Ikka võid.“ oli Lembit
konktreetne.
„Jess! Ja siis onu Lembit ostab
mulle raamatu!“ rõõmustas poiss.
„Kusti, ei ole ilus niimoodi
kaubelda! Ei ole viisakas!“ hakkas Mairell juba tõrelema, kuid
Lembit katkestas teda.
„Mirell, Kusti pole midagi halba
teinud, ma rääksin talle ühest targast raamatust põgusalt ja
lubasin talle selle sünnipäevaks kinkida. Kõik on korras!“
„Olgu. Siis on hästi!“
Mathilde istus kollase diiavni nurgas
sõnatult, kuigi hetk tagasi oli tal koju minekuga kiire. Nüüd ei
teinud ta teistest väljaga, oli oma mõtetega kusagil mujal,
kusagil, kus tal polnud kaaslasi, oli täiesti omas mullis.
„Õtse, kurt oled või! Mitu korda
ma sind hüüdma pean!“ tõstis vend pärast kolmandat korda häält.
„Mis sa lärmad! Ega ma mingi kurt
ei ole!“ pahandas Mathilde, ajas ennast diivanilt püsti ning
liikus ilma head aega ütlemata ukse suunas.
„Onu Lembit, millal sa jälle meile
külla tuled!?“ jooksis Kusti Lempsile järgi.
„Ma ei oska praegu öelda, aga
tulen. Ei julge sulle päeva öelda, muidu jääda ootama aga ma pole
kindel kas saan sellel päeval tulla.“ selgitas ta.
Kusti jäi mossis näoga toa ukse
juurde seisma.
„Ära mossita, Kusti! Mäletad
millest rääksime?“ uuris Lembit.
„Jaaa, mäletan jaa!“ jooksis ta
Lembitule sülle. Lembit kallistas last, tegi talle pika pai, nagu
heale lapsele ikka, soovis Mirellile kõike head ja astus memme
kannul uksest välja.
„Mis sa komberdad vanamees! Liiguta
oma jalgu!“ pahandas Mathilde trepikojas selle peale, et Lembit ei
armastanud jalgu tõsta. Memme häiris hetkel iga asi, kuid ta vend
ei teadnud põhjust. Lembit ei torisenud vastu, pigistas silma kinni
ja vaikis. Nii oli mõlemale parem.
27.-28. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar