- peatükk
„Õtse, mis sinuga viimasel ajal
lahti on? Äkki peaksid arsti juurde minema?“ püüdis Lembit
hommikul kohvilauas õe käest uurida mis teda vaevab või piinab.
„Tead, Lemps, see on kohutav,
hirmus, hirmus lugu...“ neelatas Mathilde.
„Mis asi kohutav on? Räägi
ometi!“ muretses vend.
„Mirell põeb hemofiiliat!“ lasi
õde enda murekoorma vabaks.
Lembit läks näost lubivalgeks „Ohh
issand, palju neid veel on! Sa tahad õelda, et...?“ ei suutnud ta
küsimust lõpuni küsida.
„Ma ei taha midagi öelda, sest ma
ju ei tea midagi. Aga kohutav lugu ikka küll! Hemofiiliahaigeid ei
ole maailmas väga palju ja nüüd, siis meie kandis, kuidas see
võimalik on? Ja muide, naised ju ei haigestu kergesti, nad on vaid
selle haiguse edasi kandjad. Aga kui naine haigestub siis on see juba
harukordne, kui ka nii juhtub.“ teadis Mathilde.
„Mis mõttes neid palju on?“
arvas Lembit, et Mathilde on teadlik ka Reili haigusloost kuid oskab
seda hästi varjata.
„No, kuuldavasti pidavat neid veel
olema, aga muud ma ei tea.“ vastas Mathilde.
Lembit ei jäänud selle vastusega
rahule, aga ta tundis oma õde, ta teadis, et õde on suht kidakeelne
aeg-ajalt ja tema käest midagi välja pinnida juba ei õnnestu. Mees
otsustas, et tema ei räägi ka Reilist, kui saatus ise tahab, saab
Mathide sellest teada. Mees oli mures, sest ta oli armunud naisesse,
kes võis olla tema sugulane. Samas ei tarvitsenud. Kuid ega nad ju
enam pere looma ei kavatsenud hakata ja Lembit polnud kindel kas ta
üldse ennast enam siduda tahab. Aga mingi eriline tõmme tal selle
naise vastu siiski oli, seda ta ei salanud endas maha.
„Kuuldavasti? Neid külajutte ei
tohi ka alati tõepähe võtta. Kui keegi põeb erilist haigust,
kiputakse ikka asja üle paisutama ja rahvasuu väitel saab ühest
põdejast mitu. Paratamatus!“ üritas vend asja siluda.
„Kuuldavasti jah!“ oli kogu
vastus mis õel vennale öelda oli.
„Ja mis plaanid sul tänaseks?“
uuris Lembit.
„Plaanid jäävad plaanideks, nagu
ikka...“ vastas, täna juba paremas tujus, Mathilde vennale tundtud
laulusõnadega. Lembit võttis seda oma arusaama järgi ning otsustas
õele anda aega omaette olemiseks, sest tundus, et tal ei ole just
jututuju. Eks iga inimene vajab omaette oma mõtete vaagimist,
vaikust ja iseendaga olemist. Eriti veel siis kui valusam
minevikuvarjud kipuvad ka päikeselise päeva pilviseks muutma.
„Aga olgu, ma pean korra ära
käima. Ära küsi mis ajal ma tagasi tulen, sest ma ei oska sulle
vastata. Kõik vajalik on olemas? Poest midagi vaja ei ole?“ oli ka
vend saladuslik.
„Kõik on olemas. Ei ole midagi
vaja.“ vastas apaatne Mathilde.
„Olgu, ma siis liigun,“ kohendas
Lembit oma rohelist kampsunit, pani halli soni pähe ning lakkkingad
jalga ja astus uksest välja.
„Lemps!“ hõikas Mathilde.
„Jah! No mis nüüd?“ oli vend
hämmingus.
„Ära sa palun sellest kellelegi
räägi!“ oli õde ähmi täis.
„Rahune! Kellele mul ikka rääkida
on? Sa võib täitsa rahulik olla. Aga ära siis väga närvitse kui
ma täna koju ei jõua. Võimalik, et tulen öösel, aga võimalik
ka, et tulen alles hommikul.“ andis ka Lembit viisakalt õele
teada.
Mathilde istus pliisi ette ja hakkas
ajalehti peeneteks ribadeks rebima ning viskas neid tulle. See oli
üks toiming mis teda rahustas, mida naine oli harrastanud lapsest
saati. Iga ribaga saatis ta mõne halva uudise või mure, mis tema
hinge rususid, minema. Sellest oli saanud tema igapäevane rituaal
ning alati peale seda hakkas tal kergem ka. Vana naine oli nii
süvenenud oma toimingusse, et ei kuulnud isegi auto mürinat, mis ta
hoovi ennast parkis. Ta võpatas nii, et pidi oma punaselt, lühikeste
jalgadega toolilt äärepealt maha kukkuma, kui kuulis koputust
uksele.
„Tere, memm!“ oli postikana
platsis.
„Einoh, tere, tere! Mis tuuled sind
siia tõid? Ja ära ehmata vana inimest, pidin juba kreepsu saama!
Jalgsi tulid või? Oot,oot, ega siin Lempsi käsi jälle mängus ei
ole?“sadas memme suust küsimusi, nagu laia lund.
„Muide, ma nägin Lempsi, sõitis
mulle jsut vastu. Lehvitas isegi. Aga me ei vestelnud. Ei ole tema
käsi mängus. Ma ikka tuleb vahel ise ka selle peale, et vajad
seltsi. Ikka autoga tulin, ei mina jaksa nii pikki kilomeetreid maha
vantsida! Kas su kõrvakuulmine hakkab kaduma?“ oli postiljon
mures.
„Jäta jutt! Ma kuulen teist
kõigist paremini!“ nähvas Mathilde.
„Olgu, olgu, ju siis olid oma
mullis, et mu auto häält ei kuulnud. Aga räägi uudiseid ka?“
Mathilde vaatas kaaslast altkulmu,
sest ta kahtles kas nad ikka Lembituga ei suhelndu teepeal.
„Miks sa mind nii põrnitsed,
Mathildeke?“ tabas külaline nooti.
„Ei tea kuidas ma siis vaatama
peaks? Mis uudiseid mina ikka rääkida tean, ma nagu üksildane hunt
siin laanes, ei mina kuule ega näe mis maailmas toimub. Nüüd
võtsivad veel kanal kahe ja kolme vabalevist ka ära, va ei vaata
isegi telekat. Vaid aktuaalset kaamerat piilun, kui seegi meelde
tuleb. No see Tallinna televisioon, sealt pole ju midagi vaadata, üks
Savi Eedu võltskanal on, kus propageeritakse muudkui Tallinna, nagu
muid paiku Eestimaal polekski. Pangu see kanal lukku, miks peaks üks
maainimene sellist jura küll vaatama ja kuulama?!“ torise memm.
Küll see Mathilde-memm on ikka
viimasel ajal pahuraks muutunud. Ennevanasti käisin siin akusid
laadimas, aga nüüd lahkun siit alati nagu tühjaks pigistatud
sidrun. Olen nii tühi ja vaevlen energiavaeguses pärast visiiti,
mõtiskles postiljon ja piidles ainaiti Mathildet.
„Noh, keele neelsid alla või?“
tabas memm, ei kaaslane on mõtteisse vajunud.
„Ei. Jah. Ma jäin mõtleme selle
telemaailma peale.“ vabandas postiljon ennast vale taha.
„Mis siin mõelda! Siililegi selge,
et tahavad rahvalt seitset nahka koorida! Ise istuvad seal Toompeal
nagu täis õginud sead, vatsad aina kasvavad ja ajumaht kahaneb!
Vaata vanasti olid ikka teised ajad, presiidiumis töötasid ikka
õppinud poliitikud, mitte nagu tänapäeval. Riigikogu kubiseb
näitlejatest ja keskharidusega ajukääbikutest, pole siis ime, et
rahad vasakule lähevad ja oma riik vaesub! Eestlane sombab
prügikastis või elatub roiskunud toidust, aga riigiisad aiva
ostavad omale eksootilistesse riikidesse häärbereid ja seda ka
ilmselt maksumaksja rahade eest. Pole see enam uus uudis, et riigi
juhtimine käib mahhinatsioonide ja allilma kaudu. Üks rahapesu
rahapesu otsa, ei muud!“ oli Mathilde ikka väga tõre. Postiljon
lausa ehmatas ning kippus haigutama, sest juba paari esimese minuti
jooksul oli ta energiast tühi, aga tööpäeva oli alles poole peal.
„Eks ta ole!“ noogutas külaline
kaasa, lootuses, et perenaise tuju läheb sellega paremaks, aga
lootus on lollide lohutus, nagu väidetakse.
„Mis eks ta ole!? Kas sina suudad
seda jama rahulikult pealt vaadata ja taluda nii, et see sinu elu ei
puutu?“ esitas memm raske küsimuse.
„Ee-ei suuda, vist...“ tuli
postiljonil üle huulte.
„Aga oled sa siis midagi ette
võtnud? Oskad ja saad ka mind sellesse kaasata?“ ei jätnud memm
jonni.
„Mathilde, ma ei saa öelda, et
maailma mured ja jamad mind külmaks jätaks, eriti veel Eestimaa
omad, aga mina olen pisike tegelane, ei mina suuda maailma paremaks
muuta!“ vastas ta.
„No näed, hakkab pihta! Kõik
muudkui põiklevad ja halavad, ilma, et midagi ette võtaks! Ja siis
meie, vanurid, peame palehigis asju ajama, aga noored käivad aiva
loorberitel puhkamas! Kuhu me nii jõuame? Pole kaugel see aeg mil
euroopa liit lihtsalt kkooku kukub! Pole ime ka kui meid taas
loomavagunitega minema eksporditakse või veel lihtsam, lastakse
lihtsalt kuul pähe. Mis sa mõtled, et Ameerika sõdurid niisama
Tapal Eesti priilobil teenivad või? Sittagi! Peilitakse kõige
varjatumad riigisaladused seal välja ja vasrti jääb meist vaid
märg plekk järgi, kui sedagi! Eestlane lihtsalt on nii loll ja
sinisilmne, et ei saa aru mis teoksil. Siis ärgu pärast halagu, kui
vesi ahjus on. Ja teine teema. Venelased. Mis sa mõtled, et meie
riigis enam vena nuhke polegi? Vale! Neid jagub igale poole, aga
venelane on tark ja oskab suu pidada, kui küsimus seisneb võimus.
Näe, ostsivad nüüd Pärnumaal selle Lepanina motelli ka ära, kus
eestlased ennevanasti puhkust nautimas käisivad. Nüüd on asutus
talviti üldse kinni või siis venelaste paralt. Hea kohake
spioonidel ennast varjata. Talviti kubiseb motelli ümbrus vene
numbritega autodest aga eestlasele seal kohta pole. Õudne!“ tundus
nagu paberiribade põletamine mõjus Mathildele täna vastupidiselt.
Tegelikult postiljon ei imestanud, et memm nii halvasti meelestatud
oli, sest ta külastas vanureid tihti ja sai ka tihti negatiivsuse
laviini enda turjale. Elatanud ja rasket taaka kandvad vanurid
muutuvadki kibestunuks, kui nad tunnevad ennast üksildasena ja pole
kellegagi suhelda. Ega vanad inimesed ei kipu eriti kedagi usaldama
ka, kuid vähemalt usalduse oli postiljon välja teeninud Mathilde
poolt.
„Tore on sinuga siin vestelda, aga
aeg on kallis, pean minema,sest rahvas ootab posti. Ole ikka sama
vapper!“ soovis postiljon.
„Mine, mine, ega vanast inimesest
ei hooli enam keegi! Näe, kogu elu olen Marist poputanud, aga tema
läks, jättis ka mind maha, lahkus mu elust, nagu pole mind olemask
olnudki. Seda nad oskavad! Kui oli abi vaja, siis olin olemas, aga
nüüd, kui on endale jalad alla saanud, kadus.“ ei tahtnud
torisemine kuidagi lõppeda.
„Head päeva!“ ei kannatanud
külaline seda kurjust enam välja, kuigi samas ta mõistis
Mathildet, aga seda kõike oli poole tunni kohta liiga palju, millest
vana naine pajatas. Liiga palju negatiivsust ei ole hea, kui sa ei
oska ennast kaitsta selle eest.
29. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar