pühapäev, 10. detsember 2017

ELU PÄRAST ELU 2. (21.pt)

 21.peatükk

  „Emme, kallis, kas sa tuled nüüd päriselt koju!? Kas sa ei lähe enam kunagi haiglasse tagasi?!“ rõõmustas Kusti, kui nad Trevoriga haiglasse Mirelli külastama läksid.
  Mirell oli haiglariided koduste riiete vastu vahetanud ja juba ootaski millal pojad talle järgi tulevad.
  „Jah, mu kullake, ma saan nüüd päriselt koju.“ teatas Mirell, suudlus oma pisikest ja kallistas vanemat poega.
  „Emps, ära sina nüüd tari oma raskeid kotte, anna minu kätte.“ keelas Trevor.
  „Emps, mina olen ka nüüd suur poiss ja mul on palju jõudu, anna kott minu kätte.“ oli ka Kusti abivalmis.
  „Poisid, poisid, ega ma siis nüüd nii armetu ja nõrk ka ei ole. Aga, ma vaatan, et te olete mul sihukesed armsad tšentelmenid, eks te siis tassige.“ muigas ema.
  Teel koju Kusti muudkui jutustas, ega lasknud teistel rääkidagi. Ta emotsioonid olid nii laes, et ema ei tundnud oma poega äragi. Samas rõõmustas Mirell, et poisid olid omavahel kenasti hakkama saanud ja imetles neid. Naine oli arstide poolt nii üles turgutatud, et ta tundis ennast justkui uuestisündinuna.
  „Emps, kuule, kas ma viin teid enne koju ja lähen omi sju ajama siis? Mul on vaja mõnest kohast läbi käia ja see eeldab seda, et te peaksite paar tundi autos veetma. On vast parem kui ma viin teid otse koju?“ tundis Trevor huvi, kuigi tegelikult tal oligi plaan lähedased koju viia ja alles siis oma tegemiste juurde asuda. Aga viisakusest ta siiski küsis.
  „Loomulikult vii meid koju, sest minu koduigatsus kasvas haiglas olles iga päevaga enam. Pealegi mul on kõht väga tühi. Äkki käime enne kusagilt toidupoest läbi?“ muretses pereema.
  „Emps, ära muretse, söök on juba valmis aga praeguseks kindlasti jahtunud. Pane see mikrouuni ja asi korras.“ rõõmustas täiskasvanud poeg oma ema.
  „Aga venna, sa ju magustoitu ei teinud. Ma niinii väga tahaksin magustoitu.“ tegi Kusti mossis nägu.
  „Tegin, venna, tegin.“ oli Trevor resoluutne. Kusti tegi nii suured silmad pähe, nagu tahaks need silmakoopast välja hüpata.
  „Venna, aga siis sa oled valavorst! Ise ütlesid, et need kes valetavad on valevorstid. Aga valevorstid on vastikud ja neid ei saa ka saia peale panna. Need ei kõlba süüagi! Aga missugused need vorstid on? Mis värvi? Valevorst! Valevorst!“ oli Kusti pettunud.
  „Kusti, ära siis nüüd nii ka kohe. Äkki vend tahtis meile üllatust teha? Ja tead, valevorstid ei ole üldse päris vorstid, neid ei söödagi. Valevorstiks kutsutakse inimest kes valetab, ei räägi tõtt. Seda ei pandagi kunagi saia peale. Aga kunagi sad sellest aru. Ära nüüd venda küll valevorstiks kutsu, ta oli ja on väga he avend sulle. Kui vend poleks nii kaus sinu juures olnud, kui mina haigls olin, siis ma ei oleks saanudki haiglas ennast ravida, sest sind ma ju haiglasse kaasa võtta ei oleks saanud ja üksinda koju jätta ka mitte. Ole ikka sõbralik venna vastu.“ keelas Mirell oma nooremat poega.
  „Ah, las ta olla! Pole hullu midagi. Kusti ongi väga hea laps olnud. Aga Kusti, kas sa tead miks ma sulle ei öelnud, et tegin magustoidu ka valmis?“ vaatas vanem vend nooremale otsa. Viimane mossitas, ta teadis küll millele suurem vend vihjab, aga ta ei tahtnud ometi, et ema sellest teada saab.
  „Olgu, olgu, kohe jõuame koju ja hakkame magustoitu ka sööma,“ sai Trevor aru, et Kustil on piinlik. Oli ju Trevor ka paari päeva eest magustoitu teinud, kuid peale magustoidu valmimist helistas Kustile üks sõbratar ja mees jäi pikalt telefonitsi lobisema, lausa pooleks tunniks. Väikesel vennal läks kõht tühjaks, ta läks ise kööki ja võttis külmkapist pisikese ümmarguse jäätisetordi ja hakkas seda sööma. Tort oli nii hea, et hetkel kui Trevoril kõne lõppes ja ta kööki astus, pistis väikevend just viimast lusikatäit jäätisetordist suhu. Vanem vend ei tahtnud nooremaga riielda, aga ta oli mures ja kusagil viieteistkümne minuti pärast hakkaski Kustil halb ning ta joosis oksendama, ise täiest kõrist kisades:“venna, ma suren nüüd ära, appi, ma suren ära!“
  Kuigi Kusti oli ilmselgelt mures ja kaalus isegi kiirabi kutsumist, lootis ta, et peale oksendamist hakkab vennal parem. Hakkaski. Peale seda magas Kusti paar tundi ja ärgates oli tema tervisega kõik korras. Ainult, et venna küsimuse peale, kas ta tahab veel torti, raputas Kusti pead ja ütles,et ta ei taha nüüd kaua, kaua aega magusat süüa.
  Kusti vaikis ja ei julgenud enam mainidagi, et magusat tahab. Ütle veel, et 3 aastased lapsed lollid on!
Trevor aitas ema kompsud trepist üles kanda, näitas kus lõunasöök ja magustoit ta lähedsi ootavad, jooksis uuesti trepist alla ja kadus.
  „Kas ma saan teie käest midagi paluda? Kas ma saaksin paluda, et mitte keegi mitte kunagi ei saaks minu tervise kohta väga isiklikku infot teada? Kas see oleks võimalik? Ma olen nii mures. Olen mures oma ema tervise pärast ja kõik muu on teisejärguline.“ lausa tormas Trevor oma raviarsti uksest sisse.
„Vaadake, iga arst peab olema konfidentsiaalne. Ta peab usaldama oma patsienti ja vastupidi. Aga haiglas töötab palju meedikuid ning väiksemates haiglates ollakse tahes-tahtmata lähipiirkonna inimeste elulugude- ja haiguslugudega kursis. Ka suurtel visiitidel, mis toimuvad meie haiglas reedeti, ning mille kolleegiumisse kuuluvad reeglina osakonnajuhataja, peaarst, raviarst ja mõnikord on veel nii öelda külalisarstid, praktikandid ja teised meedikud, räägib raviarst teistele oma partsiendi haigusloost, kuidas ja kas ta on paranenud, paranemas ja mis diagnoos oli, on ja tulla võib. Aga samal hetkel viibivad palatis ka teised patsiendid, kes võivad palatikaaslase eluloost peensusteni kuulda. Ja me ei tea iial mis inimesi nende hulgas olla võib. Sellepärast ei saa me iialgi anda lubadust, et patsiendi haiguslugu ei jõuaks selle inimese kõrvu, kes sellest kuulda ei tohiks. Ka lael, põrandal ja seintel on kõrvad, nagu öeldakse.“ selgitas raviarst Trevorile.
  Mees vajus näost ära. Kõige vähem tahtis ta siin ilmas, et ema saaks teada tema haigusloost. Olgugi, et emad on ikka lapse tervisest teadlikud, kui laps pole veel täiskasvanu. Pärast täiskasvanuks saamist usaldavad nad tihtilugu oma lapse tervise arsti hoolde, mis on ka loomulik. Ja ega täiskavanud laps, olgugi, et oma vanematele jääb ta eluks ajaks lapseks, ei kipu enam oma muresid ja probleeme vanematega jagama, kuid on ka eraldeid. Trevor erand ei ole, sest praegu on talle tähtsam, kõigest muust, ema tervis.
  „Ohjah..“ oli mees segaduses.
  „No, nii, kuidas endal enesetunne? Kas on kaebusi? Verepilt on teil suhteliselt hea, kuigi me peame intentsiivselt raviga jätkama.“ selgitas armast.
  „Mu enesetundel ei ole midagi viga, välja arvatud külmavärinad ja vappekülm, mis mind vahel häirivad. Kas needs sümptomid jäävadki kestma, või on lootust, et kaovad?“ tahtis patsient teada.
  „Ma ei julge öelda kas need jäävad, sest inimese organism on erinev. Kõik oleneb sellest kuidas organism uue vere vastu võtab ja sellega kohaneb. Ma loodan südamest, et need aja möödudes muutuvad harvemaks või koavad üldse. Aega ajalt peame verepilte tegma ja kindlasti tuleb raviga jätkata. Kui peaksite elukohta muutma siis kindlasti andke sellest teada, aga arstide silme alt kadumine pikaks ajaks on kurjast. Paraku on nii, et me ei ole teie haiguse vastu leidnud ravimit, mis oleks nii tõhus, et te ravi enam ei vajaks, see ongi üks põhjus, miks peakiste vähemalt, ma rõhutan- vähemalt korra kuus meie juures käima. Tegelikult hea oleks teid paar korda nädalas näha. Mis aga puudutab teie ema, siis olge hea, kui võimalik, ja hoidke ka tema tervisel silma peal. Ta ei ole veel kuigi kosunud ja ehk on teil võimalik teda kasvõi paar korda nädalas haiglasse sõidutada? Igasugused üleelamised löövad ka terve inimese, pehmelt öeldes, verst välja, sellepärast oleks hea, et ta saaks rahulikku elu elada ning ta kindlasti ei tohi rabeleda.“ selgitas Trevori ja Mirelli ühine raviarst.
  „Selge. Egas midagi, ma hakkan nüüd minema. Luban, et sõidutan juba paari päeva pärast ema siia. Aga kui on võimalik, siis ärge...“ tahtis ta midagi lisada, kuid raviarst katkestas Trevori jutu.
  „Olge mureta! Jõudsat kosumist!“ muigas ta ning sellega nende vestlus piirduski. Kui Trevor oli arsti kabinetist välja astunud ning kabineti ukse taga pehmel sohval istet võtnud, helises ta telefon.
  „No, tere Trevor-poiss! Pole nii ammu kuulnud ega näinud, kuidas sul ka läheb? Ega sa ometi pole meie-suguseid vanureid unustanud. Ausalt öeldes tunnen ma päris igatsust su järele. No, anna andeks mulle, vanale inimesele, et ma nii kohe...“ lobises Mathilde, kuid Trevoril ei olnud isegi Tilde mobiilinumbrit mälus ja ta ei tundnud esimese hooga ära kes tema järgi igatsust tunneb.
  „Revo, Revo, kas sa ikka kuuled mind?“ oli Mathilde mures.
  „Jaa, ikka kuulen, Tilde- memm. Kuulen ikka!“ sai mees lõpuks aru kellega ta räägib.
  „Kuidas siis jääb?“ küsis Tilde. Trevor vaikis, ta kas, lasi midagi kõrvust mööda, või unustas Mathilde asjast rääkida. Mees hakkas muretsema, kartes, et Mathildel on midagi mäluga korrast ära, või siis on temal endal midagi viga, aga ta jäi memmele vastuse võlgu.
  „Ära nüüd sina ka ütle, et oled mind unustanud? Kuidas Mirellile ja Kustil ka läheb?“ jahvatas Mathilde edasi.
  „Ei, ei, memm, lihtsalt viimasel ajal on kogu aeg kiire, olen väga hõivatud olnud. Vabandan, et pole sulle ja Lempsile tere isegi ütlema tulnud. Kuidas sul tervisega lood on? Ja kas Lembit elab ikka sinu juures?“ näitas noormees austust üles.
  „Oooh, ei keegi mind veel taha, ei maine maa, ega tähine taevas. Küllap on vanajumalal minuga teised plaanid. Mes mas siin ikke! Komberdan mööda tube ringi ja vahel pistan nina õuegi, aga ega vana Lemps mul õue pääl enam midagi teha lase, kõik on nii filigraanselt puhas ja rohulibletu, et lausa piinlik on murulapile oma kõverate varvastega jälgi jätta.“ ei olnud Mathildel huumorisoolikas, vaatamata eluvitsutustele, umbes.
  Trevor kuulas. Ei olnud ta tegelikult Mathildega kuigi lähedane olnud, ehkki tema elu ja oluga oli mees kursis. Pealegi meenutas juba iga Mathilde sõna Trevorile Marist, ja see tahtis vanu haavu armideks rebima hakata.
  „Kas Lembit on siis praegu ka kodus?“ kogeles Trevor küsimust esitades.
  „Ah, mis tema! Mul on sihuke kahtlane tunne, et ta käib pruudi manu. Ja, jaa, nagu öeldass, et vanahobune tahab ka kaeru. Ma ei naljata ühti. Kus tegijaid-seal nägijaid!“ ajas Mathilde mõistujuttu, sest just sellisena kõlasid need vanasõnad tema suust läbi telefoni. Pealegi tundis Trevor, et Mathildel on talle midagi rääkida, midagi tähtsat, mida ta läbi telefoni rääkida ei taha. Mathilde oli ju üldse selline memm kes üle paari minuti ei kippunud telefonitsi suhtlema, sest teda vaevas kogu aeg mingi hirm, et KGB on alles olemas ja just selle nuhid kuulavad telefoni pealt. Olgugi, et Mathildel ei olnud midagi sellist varjata, mis KGB-le huvi pakuks, vähemalt ise arvas ta nii, aga ikkagi kartis ta seda kolmetähelist sõna nagu tuld. Küllap mingid minevikuvarjud või üleelamised hoidsid seda hirmu kiivalt vana naise sees, ega lasknud oma teed minna. Eks meil kõigil ole oma saladused ja pained, mis kaudselt meid häirivad, aga inimene harjub ju kõigega ja suudab nii mõnedgi asjad endast välja visata, või koguni enda kasuks tööle panna, kui tal juhtub seda vaja minema.
  „Ah siis sellised asjalood? Aga millal Lembit koju tuleb?“ kahtles Trevor veel väga kas tal on tahtmist Mathildele külla sõita. Just tahtmisest, või ka julgusest jäi puudu, sest aega oli tal hetkel küllalt käes. Isegi liiga palju, sest oli just ju lapsehoidja kohustustest vabanenud.
  „Sellised asjlood on jah. Mis me ikka telefonitsi lobiseme, tule kasvõi väikeseks veerandtunniks vanainimesele külla. Kas tuled?“ oli Mathilde nüüd juba konkreetsem ja seadis Trevori valiku ette, aga valik tuli teha kohe ja viisaka noormehena ei julenud Trevor eitavat vastust anda.
  „Olgu pealegi. Kas on poest ka midagi vaja? Olen Selveri juures just, võiksin poest läbi astuda.“ pakkus ta.
  „Ole pai poiss ja võta üks seakeeks mulle, ei mina neid moodsaid leibu taha, mida Lembit koju tarib. Ammu pole head leiba saanud.“ palus memm.

  Trevor oli hämmingus, ta ei teadnudki, et mõni leib sellist nime kannab, aga nooremehel ei jäänud muud üle, kui poodi seakeeksi otsima minna, sest ise ta ju oli pakkunud selle kohustuse välja ja pealegi ei tahtnud ta nii ehk naa tühja käega külakorda minna. Vanasti käisivad külakorda vaesed, kes vajasid võõrsil leiba ja ulualust, aga Trevorile meeldis see sõna niivõrd, et ta lähedased olid harjunud, et kui noormees kellelegi külla läks, mainis ta, et läheb külakorda käima. Ta sattus hämmingusse, sest seakeeksi nimelist leiba ta ei leidnud. Kui ta ühe nääpsukese teenindaja käest küsis, et kas neil seakeeksi müügil on, naeris naine ta välja ja mainis, et et saab seda loomakliinikust osta. Trevor ei teadnud kuhu oma silmi häbeneda, ta haaras riiulilt põrandaleiva, kiirustas kassase, unustas külakosti ostmata ja kimas metsade vahele


9-10. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar