21.peatükk
„Emme, kallis, kas sa tuled nüüd päriselt koju!? Kas sa ei
lähe enam kunagi haiglasse tagasi?!“ rõõmustas Kusti, kui nad
Trevoriga haiglasse Mirelli külastama läksid.
Mirell oli haiglariided koduste riiete vastu vahetanud ja juba
ootaski millal pojad talle järgi tulevad.
„Jah, mu kullake, ma saan nüüd päriselt koju.“ teatas
Mirell, suudlus oma pisikest ja kallistas vanemat poega.
„Emps, ära sina nüüd tari oma raskeid kotte, anna minu kätte.“
keelas Trevor.
„Emps, mina olen ka nüüd suur poiss ja mul on palju jõudu,
anna kott minu kätte.“ oli ka Kusti abivalmis.
„Poisid, poisid, ega ma siis nüüd nii armetu ja nõrk ka ei
ole. Aga, ma vaatan, et te olete mul sihukesed armsad tšentelmenid,
eks te siis tassige.“ muigas ema.
Teel koju Kusti muudkui jutustas, ega lasknud teistel rääkidagi.
Ta emotsioonid olid nii laes, et ema ei tundnud oma poega äragi.
Samas rõõmustas Mirell, et poisid olid omavahel kenasti hakkama
saanud ja imetles neid. Naine oli arstide poolt nii üles turgutatud,
et ta tundis ennast justkui uuestisündinuna.
„Emps, kuule, kas ma viin teid enne koju ja lähen omi sju ajama
siis? Mul on vaja mõnest kohast läbi käia ja see eeldab seda, et
te peaksite paar tundi autos veetma. On vast parem kui ma viin teid
otse koju?“ tundis Trevor huvi, kuigi tegelikult tal oligi plaan
lähedased koju viia ja alles siis oma tegemiste juurde asuda. Aga
viisakusest ta siiski küsis.
„Loomulikult vii meid koju, sest minu koduigatsus kasvas haiglas
olles iga päevaga enam. Pealegi mul on kõht väga tühi. Äkki
käime enne kusagilt toidupoest läbi?“ muretses pereema.
„Emps, ära muretse, söök on juba valmis aga praeguseks
kindlasti jahtunud. Pane see mikrouuni ja asi korras.“ rõõmustas
täiskasvanud poeg oma ema.
„Aga venna, sa ju magustoitu ei teinud. Ma niinii väga tahaksin
magustoitu.“ tegi Kusti mossis nägu.
„Tegin, venna, tegin.“ oli Trevor resoluutne. Kusti tegi nii
suured silmad pähe, nagu tahaks need silmakoopast välja hüpata.
„Venna, aga siis sa oled valavorst! Ise ütlesid, et need kes
valetavad on valevorstid. Aga valevorstid on vastikud ja neid ei saa
ka saia peale panna. Need ei kõlba süüagi! Aga missugused need
vorstid on? Mis värvi? Valevorst! Valevorst!“ oli Kusti pettunud.
„Kusti, ära siis nüüd nii ka kohe. Äkki vend tahtis meile
üllatust teha? Ja tead, valevorstid ei ole üldse päris vorstid,
neid ei söödagi. Valevorstiks kutsutakse inimest kes valetab, ei
räägi tõtt. Seda ei pandagi kunagi saia peale. Aga kunagi sad
sellest aru. Ära nüüd venda küll valevorstiks kutsu, ta oli ja on
väga he avend sulle. Kui vend poleks nii kaus sinu juures olnud, kui
mina haigls olin, siis ma ei oleks saanudki haiglas ennast ravida,
sest sind ma ju haiglasse kaasa võtta ei oleks saanud ja üksinda
koju jätta ka mitte. Ole ikka sõbralik venna vastu.“ keelas
Mirell oma nooremat poega.
„Ah, las ta olla! Pole hullu midagi. Kusti ongi väga hea laps
olnud. Aga Kusti, kas sa tead miks ma sulle ei öelnud, et tegin
magustoidu ka valmis?“ vaatas vanem vend nooremale otsa. Viimane
mossitas, ta teadis küll millele suurem vend vihjab, aga ta ei
tahtnud ometi, et ema sellest teada saab.
„Olgu, olgu, kohe jõuame koju ja hakkame magustoitu ka sööma,“
sai Trevor aru, et Kustil on piinlik. Oli ju Trevor ka paari päeva
eest magustoitu teinud, kuid peale magustoidu valmimist helistas
Kustile üks sõbratar ja mees jäi pikalt telefonitsi lobisema,
lausa pooleks tunniks. Väikesel vennal läks kõht tühjaks, ta läks
ise kööki ja võttis külmkapist pisikese ümmarguse jäätisetordi
ja hakkas seda sööma. Tort oli nii hea, et hetkel kui Trevoril kõne
lõppes ja ta kööki astus, pistis väikevend just viimast
lusikatäit jäätisetordist suhu. Vanem vend ei tahtnud nooremaga
riielda, aga ta oli mures ja kusagil viieteistkümne minuti pärast
hakkaski Kustil halb ning ta joosis oksendama, ise täiest kõrist
kisades:“venna, ma suren nüüd ära, appi, ma suren ära!“
Kuigi Kusti oli ilmselgelt mures ja kaalus isegi kiirabi
kutsumist, lootis ta, et peale oksendamist hakkab vennal parem.
Hakkaski. Peale seda magas Kusti paar tundi ja ärgates oli tema
tervisega kõik korras. Ainult, et venna küsimuse peale, kas ta
tahab veel torti, raputas Kusti pead ja ütles,et ta ei taha nüüd
kaua, kaua aega magusat süüa.
Kusti vaikis ja ei julgenud enam mainidagi, et magusat tahab. Ütle
veel, et 3 aastased lapsed lollid on!
Trevor aitas ema kompsud trepist üles kanda, näitas kus lõunasöök
ja magustoit ta lähedsi ootavad, jooksis uuesti trepist alla ja
kadus.
„Kas ma saan teie käest midagi paluda? Kas ma saaksin paluda, et
mitte keegi mitte kunagi ei saaks minu tervise kohta väga isiklikku
infot teada? Kas see oleks võimalik? Ma olen nii mures. Olen mures
oma ema tervise pärast ja kõik muu on teisejärguline.“ lausa
tormas Trevor oma raviarsti uksest sisse.
„Vaadake, iga arst peab olema konfidentsiaalne. Ta peab usaldama
oma patsienti ja vastupidi. Aga haiglas töötab palju meedikuid ning
väiksemates haiglates ollakse tahes-tahtmata lähipiirkonna inimeste
elulugude- ja haiguslugudega kursis. Ka suurtel visiitidel, mis
toimuvad meie haiglas reedeti, ning mille kolleegiumisse kuuluvad
reeglina osakonnajuhataja, peaarst, raviarst ja mõnikord on veel nii
öelda külalisarstid, praktikandid ja teised meedikud, räägib
raviarst teistele oma partsiendi haigusloost, kuidas ja kas ta on
paranenud, paranemas ja mis diagnoos oli, on ja tulla võib. Aga
samal hetkel viibivad palatis ka teised patsiendid, kes võivad
palatikaaslase eluloost peensusteni kuulda. Ja me ei tea iial mis
inimesi nende hulgas olla võib. Sellepärast ei saa me iialgi anda
lubadust, et patsiendi haiguslugu ei jõuaks selle inimese kõrvu,
kes sellest kuulda ei tohiks. Ka lael, põrandal ja seintel on
kõrvad, nagu öeldakse.“ selgitas raviarst Trevorile.
Mees vajus näost ära. Kõige vähem tahtis ta siin ilmas, et ema
saaks teada tema haigusloost. Olgugi, et emad on ikka lapse tervisest
teadlikud, kui laps pole veel täiskasvanu. Pärast täiskasvanuks
saamist usaldavad nad tihtilugu oma lapse tervise arsti hoolde, mis
on ka loomulik. Ja ega täiskavanud laps, olgugi, et oma vanematele
jääb ta eluks ajaks lapseks, ei kipu enam oma muresid ja probleeme
vanematega jagama, kuid on ka eraldeid. Trevor erand ei ole, sest
praegu on talle tähtsam, kõigest muust, ema tervis.
„Ohjah..“ oli mees segaduses.
„No, nii, kuidas endal enesetunne? Kas on kaebusi? Verepilt on
teil suhteliselt hea, kuigi me peame intentsiivselt raviga jätkama.“
selgitas armast.
„Mu enesetundel ei ole midagi viga, välja arvatud külmavärinad
ja vappekülm, mis mind vahel häirivad. Kas needs sümptomid
jäävadki kestma, või on lootust, et kaovad?“ tahtis patsient
teada.
„Ma ei julge öelda kas need jäävad, sest inimese organism on
erinev. Kõik oleneb sellest kuidas organism uue vere vastu võtab ja
sellega kohaneb. Ma loodan südamest, et need aja möödudes muutuvad
harvemaks või koavad üldse. Aega ajalt peame verepilte tegma ja
kindlasti tuleb raviga jätkata. Kui peaksite elukohta muutma siis
kindlasti andke sellest teada, aga arstide silme alt kadumine pikaks
ajaks on kurjast. Paraku on nii, et me ei ole teie haiguse vastu
leidnud ravimit, mis oleks nii tõhus, et te ravi enam ei vajaks, see
ongi üks põhjus, miks peakiste vähemalt, ma rõhutan- vähemalt
korra kuus meie juures käima. Tegelikult hea oleks teid paar korda
nädalas näha. Mis aga puudutab teie ema, siis olge hea, kui
võimalik, ja hoidke ka tema tervisel silma peal. Ta ei ole veel
kuigi kosunud ja ehk on teil võimalik teda kasvõi paar korda
nädalas haiglasse sõidutada? Igasugused üleelamised löövad ka
terve inimese, pehmelt öeldes, verst välja, sellepärast oleks hea,
et ta saaks rahulikku elu elada ning ta kindlasti ei tohi rabeleda.“
selgitas Trevori ja Mirelli ühine raviarst.
„Selge. Egas midagi, ma hakkan nüüd minema. Luban, et sõidutan
juba paari päeva pärast ema siia. Aga kui on võimalik, siis
ärge...“ tahtis ta midagi lisada, kuid raviarst katkestas Trevori
jutu.
„Olge mureta! Jõudsat kosumist!“ muigas ta ning sellega nende
vestlus piirduski. Kui Trevor oli arsti kabinetist välja astunud
ning kabineti ukse taga pehmel sohval istet võtnud, helises ta
telefon.
„No, tere Trevor-poiss! Pole nii ammu kuulnud ega näinud, kuidas
sul ka läheb? Ega sa ometi pole meie-suguseid vanureid unustanud.
Ausalt öeldes tunnen ma päris igatsust su järele. No, anna andeks
mulle, vanale inimesele, et ma nii kohe...“ lobises Mathilde, kuid
Trevoril ei olnud isegi Tilde mobiilinumbrit mälus ja ta ei tundnud
esimese hooga ära kes tema järgi igatsust tunneb.
„Revo, Revo, kas sa ikka kuuled mind?“ oli Mathilde mures.
„Jaa, ikka kuulen, Tilde- memm. Kuulen ikka!“ sai mees lõpuks
aru kellega ta räägib.
„Kuidas siis jääb?“ küsis Tilde. Trevor vaikis, ta kas, lasi
midagi kõrvust mööda, või unustas Mathilde asjast rääkida. Mees
hakkas muretsema, kartes, et Mathildel on midagi mäluga korrast ära,
või siis on temal endal midagi viga, aga ta jäi memmele vastuse
võlgu.
„Ära nüüd sina ka ütle, et oled mind unustanud? Kuidas
Mirellile ja Kustil ka läheb?“ jahvatas Mathilde edasi.
„Ei, ei, memm, lihtsalt viimasel ajal on kogu aeg kiire, olen
väga hõivatud olnud. Vabandan, et pole sulle ja Lempsile tere isegi
ütlema tulnud. Kuidas sul tervisega lood on? Ja kas Lembit elab ikka
sinu juures?“ näitas noormees austust üles.
„Oooh, ei keegi mind veel taha, ei maine maa, ega tähine taevas.
Küllap on vanajumalal minuga teised plaanid. Mes mas siin ikke!
Komberdan mööda tube ringi ja vahel pistan nina õuegi, aga ega
vana Lemps mul õue pääl enam midagi teha lase, kõik on nii
filigraanselt puhas ja rohulibletu, et lausa piinlik on murulapile
oma kõverate varvastega jälgi jätta.“ ei olnud Mathildel
huumorisoolikas, vaatamata eluvitsutustele, umbes.
Trevor kuulas. Ei olnud ta tegelikult Mathildega kuigi lähedane
olnud, ehkki tema elu ja oluga oli mees kursis. Pealegi meenutas juba
iga Mathilde sõna Trevorile Marist, ja see tahtis vanu haavu
armideks rebima hakata.
„Kas Lembit on siis praegu ka kodus?“ kogeles Trevor küsimust
esitades.
„Ah, mis tema! Mul on sihuke kahtlane tunne, et ta käib pruudi
manu. Ja, jaa, nagu öeldass, et vanahobune tahab ka kaeru. Ma ei
naljata ühti. Kus tegijaid-seal nägijaid!“ ajas Mathilde
mõistujuttu, sest just sellisena kõlasid need vanasõnad tema suust
läbi telefoni. Pealegi tundis Trevor, et Mathildel on talle midagi
rääkida, midagi tähtsat, mida ta läbi telefoni rääkida ei taha.
Mathilde oli ju üldse selline memm kes üle paari minuti ei kippunud
telefonitsi suhtlema, sest teda vaevas kogu aeg mingi hirm, et KGB on
alles olemas ja just selle nuhid kuulavad telefoni pealt. Olgugi, et
Mathildel ei olnud midagi sellist varjata, mis KGB-le huvi pakuks,
vähemalt ise arvas ta nii, aga ikkagi kartis ta seda kolmetähelist
sõna nagu tuld. Küllap mingid minevikuvarjud või üleelamised
hoidsid seda hirmu kiivalt vana naise sees, ega lasknud oma teed
minna. Eks meil kõigil ole oma saladused ja pained, mis kaudselt
meid häirivad, aga inimene harjub ju kõigega ja suudab nii mõnedgi
asjad endast välja visata, või koguni enda kasuks tööle panna,
kui tal juhtub seda vaja minema.
„Ah siis sellised asjalood? Aga millal Lembit koju tuleb?“
kahtles Trevor veel väga kas tal on tahtmist Mathildele külla
sõita. Just tahtmisest, või ka julgusest jäi puudu, sest aega oli
tal hetkel küllalt käes. Isegi liiga palju, sest oli just ju
lapsehoidja kohustustest vabanenud.
„Sellised asjlood on jah. Mis me ikka telefonitsi lobiseme, tule
kasvõi väikeseks veerandtunniks vanainimesele külla. Kas tuled?“
oli Mathilde nüüd juba konkreetsem ja seadis Trevori valiku ette,
aga valik tuli teha kohe ja viisaka noormehena ei julenud Trevor
eitavat vastust anda.
„Olgu pealegi. Kas on poest ka midagi vaja? Olen Selveri juures
just, võiksin poest läbi astuda.“ pakkus ta.
„Ole pai poiss ja võta üks seakeeks mulle, ei mina neid
moodsaid leibu taha, mida Lembit koju tarib. Ammu pole head leiba
saanud.“ palus memm.
Trevor oli hämmingus, ta ei teadnudki, et mõni leib sellist nime
kannab, aga nooremehel ei jäänud muud üle, kui poodi seakeeksi
otsima minna, sest ise ta ju oli pakkunud selle kohustuse välja ja
pealegi ei tahtnud ta nii ehk naa tühja käega külakorda minna.
Vanasti käisivad külakorda vaesed, kes vajasid võõrsil leiba ja
ulualust, aga Trevorile meeldis see sõna niivõrd, et ta lähedased
olid harjunud, et kui noormees kellelegi külla läks, mainis ta, et
läheb külakorda käima. Ta sattus hämmingusse, sest seakeeksi
nimelist leiba ta ei leidnud. Kui ta ühe nääpsukese teenindaja
käest küsis, et kas neil seakeeksi müügil on, naeris naine ta
välja ja mainis, et et saab seda loomakliinikust osta. Trevor ei
teadnud kuhu oma silmi häbeneda, ta haaras riiulilt põrandaleiva,
kiirustas kassase, unustas külakosti ostmata ja kimas metsade vahele
9-10. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar