4.peatükk
Marissabell hingeldas ja ahmis õhku
ning oli näost kaame. Trevor tõusis, et abi kutsuda, kuid sai
põkilt sellise obaduse, et kukkus toolile tagasi, aga õnneks haiget
sai tema õlg, kuigi ta ju sõitis tööle, Rootsi füüsilist tööd
tegema.
Turvamees oli tagasi ja viis
kraakleja minema ning üks rahva seas olev meedik tuli vabatahtlikult
Marissabelliga tegelema.
„Ma lähen kajutisse. Vabanda,
Marissabell, aga ma pean!“ lahkus Trevor õlge kinni hoides.
„Miks küll inimesed nii
vägivaldsed peavad olema? Kus kohast tuleb nende sisse see viha, mis
lausa sunnib vägivalda kasutama? Minu jaoks on alati rääkimine
kõige tähtsam olnud. Või ehk mitte? Elik oskan ma lihtsalt
paremini oma emotsiooni hillitseda? Tegelikult inimene vist ei oska
oma tundeid talitseda, kui viha sisse tuleb. Ta pole päris tema ise,
miski must jõud on ta enda tiiva alla võtnud, ning suunab teda.
Nagu Röövlirahnu Martini kass, ainult, et tema võlus kõik
positiivseks, kuid ei mõelnud ka tagajärgedele, kuigi tagajärjed
ei olnud just haövad. Kas see viha ongi inimese teine mina? Nagu
kõnekäändki ütleb, et inimene on kahepealgeline. No kaks palet on
meil kõigil, kui lahata natuke eesti keelt lahti, nimetades neid
palgeid kaheks põseks. Aga rahvasuus on sellel sõnal siiski teine
tähendus, kahepalgeline- olemuselt kahesugune. Ma ei ole mõistnud
ka neid inimesi kes võtavad endale lemmiklooma ja jätavad ta varsti
unarusse, küll ei anna süüa, küll ei lase tuppa. Loom on ka ju
täieõiguslik pereliige, elus hing, nagu kõik teised
saatusekaaslased. Aga mis ma siin ikka targutan, eks minagi olen elus
vigu teinud, ja mitte vähe!“ lõpetas Trevor monoloogi.
Kui Trevor Taxfree kauplusest välja
astus, jooksis ta taas Marissabelliga kokku. Katus sa siis
„probleemi“ eest põgeneda, kui saatus juhatab ta taas su teele.
„On sinuga kõik korras?“ uuris
Trevor.
„Mis loll küsimus!“ nähvas
Marissabell, lõi pea kuklasse ja astus nõtkel sammul Trevorist,
nagu võõrast, mööda.
„Pagan! Sellised karismaatilised
naised mulle meeldivad!“ tunnistas Trevor. Olgugi, et poole tunni
eest põgenes mees probleemide eest, no tahtis ennast säästa, sest
kes ikka invaliidi ehituse tööle laseb. Õlg tegi ikka valu ning
oli ka paistes, kuid mees üritas sellest üle olla. Trevor jäi
naisele järele vaatama ja tal läks sees lausa õõnsaks, sest
Marissabell oli tõesti kena, kauni pudelikujulise figuuriga, mida
punane maani kleit veel rõhutas, ja kogu see rooma ilujumalannalik
graatsia paistis õudusas valguses nii lummav, et mees kujutles, et
ta viibib justkui kusagil Hollywoodi filmivõtetel. Aga Trevor
armastas üldse unistada, võibolla isegi rohkem kui teised mehed.
Temas oli ilumeelt ka rohkem kui mõnes teises mehes. Mitte kunagi ei
läinud ta kodust välja kasimatuna. Alati tegi ta endale soengu pähe
ja lõhnastas. Küllap selles oli oma osa ka teisel temperamendil,
aga eestlane kipub tihtilugu liialt hoolitsetud meest
seksuaalvähemuseks pidama, ei taha leppida, et tänapäeva mehed
ongi hoolitsetumad hurmurid, kui nõuka-aegsed mehed. Kuid mitte
eranditult, sest leidub ka ikka neid kes unustavad ära mis kamm on
ning ei lõhna kunagi hea parfüümi järgi, kuid selle eest haisevad
higi järgi, ise veel targutades, et küll need higised naised on
ikka jubedad. Alati kui Trevor seltskonnaga kusagile mõneks päevaks
aeglema sõitis, ei unustanud ta esmaabivahedeid ja parfüüme endaga
võtmast, sest ta tahtis ka hommikul telgist tõustes ka hoolitsetuna
näiks. Tema jaoks oli oluline, et ka ta vabakaasa silmis kena välja
näeks.
Trevor mõlgutas mõtteid ja lonkis
niisama mööda laeva, sest tal polnud erilist tahtmist kajutisse
minna. Mees oli erutunud Marissabelli seksikast kehast ja ilust, aga
uhkus ei lasknud tal iludust otsima minna. Ta mõtles, et kui
vanajumal tahab, näevad nad uuesti, kui ei, siis järelikult pidigi
see põgus vestlus ja ebameedliv intsident lihtsalt aset leidma. Ta
tundis, et oli õigel ajal õiges kohas, või vastupidi. Korraks ta
isegi kahltes ja tundis ennast süüdlasena põki ees, sest oma suhe
oli karile jooksnud ja Trevor teadis liiga hästi milliseid
hingepiinu selline asi tekitab. Mees suunas oma mõtted elukoha
muutuse ja töö peale, nii oli kõige parem.
Kella kümneks hommikul jõudis laev
Stockholmi, Värtahamneni terminali, hüppas Färjeterminali
pestusest nr 76 bussile ning sõitis sellega kuningalossi juurde.
Sealt jalutas ta bussijaama, mis Stockholmis on, võrredes Eesti
bussijaamdega, kordi suurem ja avaram. Ronis bussijaamas terpist
ülemisele korrusele, astus sealt bussi ning alustas sõitu
Västeråsi,
mis asub 100 km kaugusel Stockholmist, läänes.
See on üks Skandinaavia vanimaid
linnu, mille kohal oli viikingite asula juba enne aastat 1000.
Linna asub Mälareni järve kaldal ja
selles linnas elab väga palju turiste. Kui Trevor bussiga kohale
jõudis, hämmasts teda, et bussijaamas rattaparkla oli sama suur kui
bussijaam ise. See on omapärane linn, mille vanalinnas üks osa
majadest on kõik värvitud rootsipunaseks. Linnas kohtab harva
jalakäijaid ning rahvas armastab ratastega liigelda. Aga Trevorit
ootas auto, kuhu ta ennast koos pagasiga parkis. Nad kallistasid
sõbraga ja rõõmustasid väga. Aga kuna tal oli õnneks tööle
minekuni neli päeva aega, siis tahtis Tervor väga linnaga tutvuda,
kuid juba pagasit tõstes käis ta õlast selline valu läbi, et ta
röögatas.
„Mis juhtus?“ oli sõber, keda
Trevor Maxiks kutsus, mures.
„Ah, tead, Max, ma eriti ei viitsi
selgitada. Üks loll vahejuhtum laeval, ei muud.“ polnud Trevor
nõus seda taas enesest läbi laskma.
„Olgu!“ ei uurinud Max ka
rohkemat.
„Kas meie elukoht on siit kaugel?“
silmitses Trevor mööduvaid tänavaid.
„Ei. Üldsegi mitte. Täitsa
kesklinnas elame. Ja tead kui palju kaunied mulatitare siin liigub!
Ila hakkab tilkuma, juba nendele mõeldes!“ oli heledavereline Max
vaimustuses.
„Ohh, sind! Ja ise? Endiselt vaba
ja vallaline?“ uuris Trevor.
„Endiselt jah, aga mõni silmarõõm
on ikka olemas. Ei mina ennast siduda veel plaani!“ oli elumees Max
endas nii kindel.
„Väsimatu naistemees! Aga räägi,
kas siin mõnda kenat kõrtsi ka on? No läheks vaataks õhtul natuke
ringi ka.“ vabandas Trevor ennast.
„Ahahh, tema ja tahab ringi
vaadata! Ütle kohe, et minu jutt seksikatest mulatitaridest ajas su
ihu imelikuks!?“ tögas sõber.
„Sina ja su mulatitarid! Tead ju
küll, et minu pilk peatub ikka rohkem blondidel naistel! Oot, sa
vist tahad millegist lähemalt rääkida? Kunagi unistasid, kuidas sa
tahask korra neeginaist saada. Kas oled oma unistuse täide viinud
juba?“ meenus Trevorile, sest just möödus autost üks hiigesuurte
rinadade ja huultega pruunlane.
„Oi, sõber, sa ei kujuta ettegi!“
itsitas Max nagi süütu poiss.
„No, räägi, räägi!“ läks
Trevor õhevile.
„Ära uuri elu, saad liiga
targkaks! Ja üleüldse, minu teada tulid sa siia tööle, mitte
naisi rajalt maha tõmbama. Või kuidas?“ tögas Max.
„Heh-he-hee, kas tunned
piinlikkust, et näost punaseks läksid ja jutu teisle teemale
keerasdi?“ uuris Trevor.
Auto peatus kahekordse rootsipunase
maja ees, mis asus tõesti kesklinnas.
„Oot, lähme viime su asjad sisse.
Sa tahtad kusagile sööma minna?“ oli Max lahke.
„Ok. Jõaun su muöjeid kuulda küll
ja küll. Läki!“ võttis Trevor pagasnikust oma pagasi ning juba
nad olidki majas.
Trevor sai endale omaette toa, sest
see oligi hotellitüüpi maja, mille igal toaakna all oli ka rõdu.
Pisike, ruuget värvi tuba, mille üks sein oli palkidest, teine
tapeeditud, meeldis Trevorile väga. Laia abieluvoodi ees ilutses
põdranahast vaip ning hiigeltelekas. Toa nurgas asetses kamin, mille
peal oli Norra trollid, mille Trevor vaid ühe pilgu järgi ära
tundis, sest teda huvitas ajalugu ning need kummalised, aga tema
jaoks armsad, olendid on pärit Põhjala mütoloogiast. Vaid ühest
pilgust piisas, et mes tundis juba ennast koduselt, aga ta kõht
korises ning juba Trevor jalutaski toast välja. Max parkis õues
autot oma koha peale, kuna Rootsis on kõigil oma isiklik
parkimiskoht, kui Trevor majast väljus.
„Ok, lippan korra toast läbi ja
siis viin sind sööma.“ teatas Max.
Trevor vaatas ümbritsevat loodust,
tal oli millegipärast maailmalõpu tunne, aga mehele meenus
laevakaaslase jutt igavikust ning ta arvas, et sellepärast talle see
tunne tuligi. Samas võõras riigis ja võõras linnas ongi teine
aura, eriti alguses, kui oled sinna alles emigreerunud või reisima
läinud.
„Trev, vaata milline tšikk, kui
kobe kints veel!“ tuli Max juba majast välja ja hõikas nii
valjult, et miniseelikus mööduv tšikk lausa neid vaatama jäi.
„Max, sa oled parandamatu! Pead
endale ikka nsie võtma, muidu on sinuga tükk tegu. Paned siin nii
veel kõik punastama.“ aasis Trevor, keda Max Treviks kutsus, kuigi
see nimi ei olnud Trevorile üldse meeltmööda, sest ta mäletab
lapsena, kui ta suviti suvepealinnas Pärnus käis, paistis üle jõe
endise Teede Remnidi Ehitus Valitsuse lühendatud silt TREV. Ja mingi
valitsusena ta ennast ei tundnud, kuigi ehitaja staatus hakkaski
talle kohe kätte tulema. Aga mees pigists silma kinni, sest just max
oli see kes talle igati toeks oli Rootsi tööle saamise suhtes. Ja
pealegi olid nad nii head sõbrad ka, et võiks lausa koos luurele
minna, olgu selleks kasvõi naisteluure.
„Tead kui hea on parandamatu olla!
Ja pealegi, millal ma veel naisi piilun, kui mitte nüüd? Kes rauka
ikka tahaks? Praegu on veel aega ja võimalust, kuniks endal peret ei
ole. Aga tead, mul on sihuke tunne, et ma ei olegi pereeluks loodud.
Et sellise vaba mehe staatus on minulikum. Sul ei ole nii või,
sõber?“ oli Max veidike isegi murelik.
„Ega selle asjaga nüüd nii kiire
ka ju ei ole! Küll aeg kõik kriteeriumid paika paneb! Ühel päeval
tunned, et oled kõrvuni sees ja mitte ainult naises, vaid ka
perekonnas. Hakkad seda nautima ning ei oskagi enam ilma naiseta
elada. Usu, ma tean, millest räägin!“ õpetas Trevor.
„Võibolla sul on isegi õigus, aga
ma praegusel eluhetkel armun iga pöäeva ja peaaegu igasse naisesse.
Täitsa lõpp! Kas ma olen mingi eriline tegelane või juhtub seda
iga teise mehga?“ tahtis Max sõbra nõu kuulda.
„Eks minagi vaatan naisi, piilun
poole silmaga, sest ka mina olen mees, aga ma tõesti ei armu iga
päev. Küllap sa ei ole veel seda proua õiget leidnud, siis võib
selliseid asju juhtuda küll. Samas mina omast arust leidsin
eluarmastuse, aga siis lagunes kõik koost. Ei mõista mina neid
naisi, või olen ise raske iseloomuga, või on siin veel mingi
põhjus. Ma ei oskagi öelda. Aga ega ma ei kiirusta ka enam
kusagile. Oot, mul kõht juba koriseb. Kas jäämegi siia
tänavanurgale lobisem aja targutama või viid mind kusagile sööma
ka?“ oli Trevor väga näljane.
„Olgu! Lähme!“ vastas Max ja
juba nad astusidki ühe kesklinna restorani uksest sisse.
27. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar