26.peatükk
Samal hetkel, kui Trevor kodu uksest sisse astus, tirises köögi
laual Mirelli telefon. Mirell ise oli elutoas teleka ees ja kudus.
„Tere tulemast! Ole pai ja too mulle mu telefon ka, kallis
pojake!“ hõikas ema toast.
Trevori nägu vajus norgu, sest just oli ta tulnud Mathilde
juurest, kes lubas Trevorit mitte reeta ning nüüd ta juba helistab
emale. Ei saa neid naisi usaldada, mõtles mees endamisi, võttis ema
telefoni ja viis tuppa, oma nagu surnumatja nägu peas, tõsine.
Mirell vaatas poega ehnunud näoga ja kartis, et midagi on juhtunud,
aga ta ei suutnud siiski Mathilde kõnele vastamata jätta ning
otsustas peale kõnet poja käest asja uurida.
„No tere memmeke! Kuidas sul läheb?“ jõudis Mirell enne
Mathildet tervitada, kui viimanse suu lahti teha jõudis.
„Tere, tere, mu lemmik! Ah, mis ta siin ikka, tasa ja targu
kulgeb. Iga päev sammuke surma poole, pulma poole ma ju enam ei
lähe.“tundus memme tervitusest pisut eluväsimust või pettumust.
Pigem ehk pettumust, sest ta hing teeks tõesti veel palju ära, kui
füüsis sellele alluks.
„Näe, Trevor-poiss astus ka just uksest sisse, meil terve pere
praegu koos. Selline õnnis tunne kohe. Tahaks, et nii jääkski,
siis tunnen ennast ka kasulikumana. Liiga palju on viimasel ajal
juhtunud ja ma olen nagu peata kana, kord üritan süüa teha, kord
hakkan pesu nõeluma, kord võtan koristamise ette, aga mitte midagi
tehtud ei saa. Põen vist keskendumishäiret, sest haigla režiim lõi
mu une nii sassi. Nii kui ma päeval magan, olen nagu öökull, öösel
üleval ja silmad pärani. See ei ole kindlasti depressioon, lihtsalt
liiga palju erivaid emotsioone ajavad segadusse. Aga küll ma jagu
saan, Eesti naine ikkagi. Me ju oleme tugevad?“ esitas Mirell
monoloogi lõppu küsimuse, kuigi ega ta vastust ilmselt ootama ei
jäänud, sest see oli niisama suusoojaks öeldud. Aga memm haaras
härjal sarvist.
„Loomulikult oleme tugevad! Palju tugevamad, kui arvatakse ja
kordi tugevamad, kui endale tunnistada julgeme. Kõik on kättevõtmise
asi! Igal asjal on siin elus oma ruum ja aeg, katsu sa vaid õiget
hetke tabada. Selles ongi tihti küsimus. Ja kui juhtud õige hetke
maha magama, võid vaid veel lahkunud rongi vilinat kuulda. Oehh,
mina ka nii ootan ja loodan, et mu kallis Maris jõuaks ükskord
ometi koju tagasi! Lootma peab ja suurelt tuleb unistada, siis ehk on
tulemus ka käega katsutav. Tead, ka minul on hetki kus ma ei suuda
midagi teha, sada toimetust on pooleli, lihtsalt istun ja ootan
justkui teeks need toimetused ennast ise ära, aga kus sa sellega!
Lempsil on ka kogu aeg tuli takkus, aga pole minu öelda, las elab.
Hea, et ta üldse mul olemas on, muidu vegeteeriksin üksinda siin
omas maailmas, ei aintsatki kaaslast. Noh, postikana ju vahel käib
justkui tuld toomas, on temalgi pidevalt kiires. Näed, nõuka ajal,
kui polnud moodsat nutiajastut ja vähestel olid kodudes
lauatelefonid, käidi palju tihedamini külas, aga tänapäeval,
isegi näod hakkavad ära unustama, hea, et veel läbi telefoni
inimesed hääle järgi ära tunned, kui sedagi. Kui ikka moblale
nime ette ei viskask, siis vist ei tunneks ka! Tahaks sind nii näha,
ja Kustit ikka ka. Las Revo-poiss võtab teid millalgi ühes ning
tulge vanainimest ikka ka vahel vaatama, igatsengi juba teie järgi.“
näitas Mathilde külalislahkust välja, kuid siiski ei reetnud, et
Trevor tal külas käis. Kas oli memmel omakasu mängus, või ta
tõesti igatses Mirelli ja Kusti järgi, küllap ikka viimast.
„Peab seda asja kaaluma. Katsun pojaga rääkida, aga täna
kindlasti veel ei jõua. Tahaks kodutunnet endasse hingata, sest iial
ei või teada mis elul plaanis on. Aga ma luban, et kaalun seda
asja.“ jäi Mirell suhteliselt kidakeelseks. Kas ehmatas teda poja
tõsine olemine või tal lihtsalt ei olnud jututuju, aga kindel oli
see, et Mirell tõesti nautis kodust atmosfääri, sest haiglas
viibides tekib reeglina meeletu koduigatsus ja esimesed tunnid kodus
olemist ei korva seda igatsust kuidagi. Võtab ju aega, enne kui
suudab kodurutiini sisse elada. Sellest võivadki tingitud olla
meeleolumuutused, mis segavad keskendumist.
„Aga heakene küll, ma siis jään ootele. Olge te seal kõik
hoitud, armastatud ja õnnistatud!“ soovis memm ja juba oligi kõne
katkenud. Tgeelikult Mirell veidi ehmatas, sest ta ei saanud memmele
isegi enam heaga vastata, aga ta ei hakanud ka tagasi helistama.
Võimalik, et memm vajutas taotluslikult kõne ruttu kinni, lootes
tekitada Mirellis igatsust, või olid tal mõned teised plaanid mille
tähtaeg tiksuma hakkas. Mathilde meeleolud olid ka viimasel ajal
väga muutlikud. Eks tee vanadus muidugi oma töö ja teisalt on
memmel, kes on harjunud terve elu aktiivselt suhtlema, päris raske
leppida tõigaga, et ta peab enamuse ajast üksinda oma metsakodus
veetma. Olgugi, et raadio, mis ööpäevaringselt köögilaualt tema
kaaslaseks on, ei korva suhtlemisvajadust.
„Trevor, kas midagi on valesti?“ uuris Mirell.
„Ei. Miks sa seda küsid?“ oli poeg hämmingus.
„No, sul on kuidagi kummaline nägu peas, mis paneb mind
arvama...“
„Ema, lõpeta! Ma võin ka palju arvata, kui sa vahel tõsisem
oled. Ega siis ei pea alati midagi korrast ära olema. Meil kõigil
on paremaid ja halvemaid aegu. Ära mõtle üle!“ oli Trevor tõre.
„Olgu, las ta jääb. Aga arvesta, et sul on alati ema olemas,
kui miski painab!“ ei jäänud Mirell poja vastusega rahule, sest
ta nägi, et midagi on teistmoodi, aga emana oli ta juba harjunud, et
poja käest ei pigista saladusi välja ka kõige parema tahtmise
juures. Naine lõi mõtteis käega, aga süda vaevas teda ikka.
„Emps, kas venna on haige?“ sekkus vestlusesse Kusti.
„Ei ole. Venna on terve. Aga ka minul ja sinul on mõnikord tuju
paha ja me ei tea isegi tihti põhjust mis selle paha tuju tekitas.
Võime põhjust küll otsida, aga ei leia. Ilmselt on ka vennal
praegu paha tuju ja ta ei leia põhjust. Kõigiga juhtub nii. Mitte
keegi meist ei ole alati rõõmus. See käib elu juurde, aga paha
tuju ei tarvitse alati haigusest tingitud olla, selle taga võib
palju muid asju olla. Mõsitad?“ küsis ema oma nooremalt pojalt.
„Ei tea. Võibolla mõistan,“ ei valetanud lapsesuu.
Trevor kohmitses oma riidekapi kallal, sorteeris seal riideid, omal
nägu torssis. Väga raske oli emale ja vennale tunnistada, et ta
lahkub Eestist, mitte küll alaliselt, aga ikkagi. Väga raske oli.
Pealegi painas teda ema tervis ning suurel pojal oli hirm, et kes ta
ema ja venna eest hoolitsema jääks, kuid minna ta plaanis, sest
elboelu oli ta pangaravele suht pisikese summa jätnud ja enam polnud
pääsu. Trevor ei olnud harjunud sellega, et tal hakkab raha otsa
saama. Terve teadliku elu elas ta suhteliselt kopikaid arvestamata,
aga nüüd oli kõik muutunud. Aeg oli tööle minna. Otsus oli
tehtud ja taganemisteed enam ei olnud.
„Venna, kas sa tuled minuga mängima? Ma nii tahaks, et sa seda
domikot minuga mängiks.“nurus Kusti.
„Mis domikot? Millest sa räägid? Ja pealegi pole mul üldse
aega, on tegemist.“ vastas suur vend.
„ Noh see klotsimäng, tead ju küll!“ oli väike venna viril.
„Ah see! Õpi ükskord selgeks, et selle mängu nimi on doomino,
ja pealegi oskab ema ka seda mängida. Mul on kiire.“ olid Trevori
mõtted juba mujal, eemal kodust, eemal kodumaast, eemal kõigest mis
teda ei huvitanud.
„Venna, kas sa oled mu peale nüüd pahane, et ma selle mängu
nime valesti ütlesin?“ oli Kusti mures.
Trevoril hakkas häbi. Ta tundis ennast väga täbaralt, et venna
kallal riidles. Lõppude lõpuks polnud vend midagi valesti teinud,
asi oli Trevoris endas. Mehele tikkus vägisi nutuklomp kurku.
„Tule siia, mu maailma armsam väikevend!“ haaras ta venna
sülle, üritades nii varjata oma pisaraid, mis vägisi silmist välja
tungisid.
„Venna, miks sa nutad?! Kas sul on kusagilt valus? Valutab
midagi?“ ehamatas Kusti.
„Süda valutab kallike. Süda.“ vastas Trevor.
„Oi, miks?!“ ehmatas Kusti.
„Tead, kui inimesel on hing haige ja olemine natuke reske, siis
öeldakse, et tal süda valutab. Sina ära saa asjast valesti aru ja
ära arva, et ma surema hakkaks. Ei hakka. Ma kohe räägin sulle ja
emale miks mu süda valutab. Aga kas sa lubad, et ei hakka nutma?“
küsis suur vend väikevenna käest.
„Olgu. Luban.“ oli väikevend põnevil.
„Ema, palun tule siia!“ hõikas Trevor.
„Jaa, kohe! Kas juhtus midagi?“ oli Mirell mures ning komberdas
elutuppa poegade juurde ning ehmatas, nähes põrandal maas vanema
poja käsipagasit, mis oli tema asju tulvil.
„Juhtus see asi, et ma lähen mõneks ajaks ära. Oota, ära ütle
midagi! Lihtsalt asi on selles, et ma lähen väljamaale tööle, ei
lahku igaveseks. Elu lihtsalt nõuab, sest mu pangaarve hakkab
tühjaks saama ja lõin juba sõbraga käed ka. Korra kuus ehk jõuan
ikka koju käima ning on ju telefon ja intenett olemas, ega ma
päriselt ära kao.“ teatas Trevor raske südamega.
19. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar