22.peatükk
Koju jõudes oli naine veendunud, et korter on inimtühi, sest oli
pärastlõuane aeg ja liikumist ei olnud ning mittemingisusgust
jutivadinat ka tubadest ei kostunud. Maris riietus lahti, viskas
higised riided pesumasinasse ning pani masina tööle. Ta raseeris
ennast ihualasti vannitoa peegli ees, kui kuulis ukseluku naginat.
Naine tõmbas saunalina emdale ümber ja läks korterikaaslasele
appi, sest nend eelamise ukselukk on mingi kavala nõksuga, vahel oli
päris raske elamisse pääseda. Seestpoolt sai ukse kenasti lahti.
Naerusuine korternaaber, umbes 30 aastane mulatitar kurtsi muret,
tänas Marist ning lahkus oma tuppa.
Maris käis vannis, nööpis mineraavleepudeli lahti, jõi sealt
suure sõõmu ja lihtsalt istus köögi nahkdiivanile ning sirutas
jalad välja. Kui hea ole ennast tunda sellel sohval, kerge tuuliil
lehvitas rohelist köögikardinat ning päike lõõmas aknast sisse.
Ega ilma mineraalveeta Portos kaua vastu ei peagi, sest kliima on
kuiv ja palav, vastupidiselt Eestimma kliimale, mis on kordades
niiskem. Portos ei saagi aru, kui juba oled päikesepruun või
päikesepunane ning isegi viludas istudes hakkab päike peale. Nii
avastaski Maris enda ihult päevituse, no muidugi sellise
joodikupäevituse, pool rinda punane, pool valge, pool selga
punakaspruun, pool valge. Naine otsustas, et lähipäevil peab ta
minema päikest võtma, et ühtlase jube peale saaks. Sellisena ei
tundunud ta endale üldse seksikas ning põdes, et ei saa erinevaid
kleite kanda, lihtsalt kole on. Pealegi unistas Maris, et lõpuks
läheb ehk tema albiinonahk ka pruuniks, sest oli tuttavate käest
kuulnud, et lõunamaa päike pidi pruuniks päevitama ka heledat verd
inimeste naha. Ja siis korraga ta avastaski, et käevarred on palju
jumekamad, isegi pigmendilaigud, mille Eesti päike välja tõi, olid
kadunud ja kõik oli ühtlaselt punakaspruun. See tegi ta meelele
pai.
Marisele meenus kuidas Mahtilde oli kunagi üheksakümnendatel
televiisorist pildistanud maha toonaseid Venetsueela telenovelli
tegelasi, sest tollel ajal hakkasid Eesti telekanalitele ilmuma
Mehhiko ja Ladina-Ameerika mammut-telesarjad, mis olid nii
eksootilised ja lummavad. Memm oli isegi ühesse sarja tegelasse,
Ricardo Leoni ära armunud ja just tolle tegelase fotosid oli tal
terve albumitäis. Ricardo oli selline ürgmees, naiste lemmik ja
paras võrgutaja, kes elas ürgses looduses ning temasse olid armunud
nii nõidnaine Manina, kui ka tema tütar, Katariina. Eriti põlev
tegelane oli veel olnud selles sarjad üks vanatoi Takupai. Lisaks
nendele tegelastele ehivad Tilde-memme verandatoa seinu siiani
Mehhiko laulja, saatejuhi ja näitleja Veronica Judith Saentz Castro
ning näitleja Victoria Ruffo plakatid, mis on kärbsemusta eet
kaitseks raamitud ja klaasitud. Kõik tegelased olid eksootilised ja
tõmmut verd. Memme jutu peale armus ka Maris juba kuue aastasena
Ricardosse ära, kuigi ta ise polnud filmi näinud. Või isegi oli,
aga titena ning ta ei mäletanud. Aga juba need fotod süstisid
Marisesse huvi eksootiliste maade vastu. Ta oli juba siis kindel, et
kunagi tuleb aeg, millal ta pühib Eestimaa tolmu jalgelt, kuid
Eestimaad kindlasti ei jäta. Ka praegu oli naine seda meelt, et
tahab oma unistustemaal elada mingi aja, kuid kunagi naaseb Eestisse
tagasi. Ja tõmmud mehed olid naise nõrkuseks, kuigi ta oli siiani
Trevorisse armunud, ega suutunud uut suhet luua, ehkki Rinaldo
ahvatles teda väga, ka seksuaalselt. Aga on olemas seksuaalne ehk
ihuline armastus ja ka vaimne armastus. Vaimne armastus on kordi
tugevam kui seksuaalne. Olgugi, et ilma seksuaalse tõmbeta pole
üldse mõtet suhtes olla, varem või hiljem on see suhe hukule
määratud. Kui ikka kahe inimese vahel keemiat ei teki, siis ei
teki. Samas vaimne armastus on teistsugune, selline nagu oleks hinged
põimitud ning partner tunneb justkui füüsisliselt oma partneri
valu. Armastatust eemal viibimine tundub talle nagu oleks hingeosad
kaotsi läinud ja osoon ilmast otsa saanud. Just sellist armastust
tunneb Maris siiani Trevori vastu.
Tegelikult Marist hämmastas, et tegelased telenovellidest oleks
nagu tema ellu tulnud. Ricardo nimelise inimese käest üüris ta
Portosse elamise, Rinaldo on ta sõbra nimi ning Portugali ja samuti
ka Porto linna uk´hkuseks on nende oma rahvusest elav iidol Ronaldo,
kelle logoga teesärke ja muid asju müüakse peaaegu igas Porto
poes. Cristiano Ronaldo dos Santos Aveiro on kuulus ja
armastatud Portugali jalgpallur, kes on ka Eesti vastu 4 väravat
löönud. Alates 2009. aasta 1. juulist mängib Ronaldo Hispaania
kõrgliiga klubi Madridi Reali eest ning kuulub ka Portugali
jalgpallikoondisesse. Teda jumaldatakse ja fännatakse Portugalis
rohkem kui 62. Eurovisiooni lauluvõistluse lauluga „ Amar pelos
dois“ võitnud portugalalast Salvador Sobralit. See oli
esimene võit Portugalile sellelt lauluvõistluselt. Portugali keel
ongi imeilus ning inimesed hingelt rikkad ja ilusad. Tänu Salvadori
võidule korraldatakse 2018.aastal 63. Eurovisiooni lauluvõistlus
mai kuus Portugali pealinnas Lissabonis, kus ka laulja elab.
Olles tunnikese unistanud, võttis Maris pesu masinast välja ning
riputas köögi akna all olevale peenele trossile selle kuivama ning
lausa kukkus voodisse. Kõige põnevam oli see, et Maris, kes muidu
pelgas lahtise ukse ja aknaga ruumis magamist, seda Portos ei
peljanud. Isegi öösiti magas ta lahtise aknaga, sest nii käis õhk
paremini ringi. Teda ei häirinud ka ööhääled, mis aknast sisse
kostusid. Ei võtnud naise und vaid pigem uinutasid veel sügavamasse
unne ja Maris puhkas Portos ennast kuidagi eriti hästi välja. Naine
tundis, et ta on kodus.
Unelõnga katkestas taas muusika, mis otse tema akna alt voodisse
kostus ja üha kirglikumaid toone võttis. Sellel korral Maris juba
ei üllatunud serenaadi peale. Ta ringutas ning sirutas ennast
aknale, unustades, et on Eeva kostüümis. Rinaldol läksid lausa
sõnad sassi ning ta silmad olid nii ümmargused nagu täiskuu, mille
peale naine ennast unesegadusest lõppeks üles ehmatas. Õnneks ei
olnud tänav rahvast tulvil, muidu tundnuks Maris ennast veel
halvemini. Aga häbi oli tal ikkagi. Kuigi naist häiris portugallase
järjekindlus, oli ta meelitatud, et üks mees tema pärast selliseid
asju teeb. Ta oligi nagu sattunud mõnda teleseriaali või
muinasjuttu, kus kõik on reaalne ja ülds eenam nii muinasjutuline.
Naisel tekkis lausa õhupuudus ning ta tormas vannituppa ennast
jaheda veega loputama. Kõike oli korraga ühe tagasihoidliku Eesti
naise jaoks liiga palju. Mõnes mõttes tahtis Maris, et Rinaldo
lahkuks ta akna alt ja elust, kuid teisalt oli ta nii vaimustuses, et
käis muudkui kardina vahelt piilums kas noormees ikka ootab teda
tänaval. Tuppa ta Rinaldot kutsuda ei sõandanud.
Korraga läks naisel kiireks, ta tegi kerge meigi, pani seksika
heelpunase pesu selga, lõhanatas ennast, tõmbas helesinise
batikamustriga kleidi selga ning juba nad kallistasidki tänaval.
„Kallis Maris, sa rääksid, et sulle meeldivad agulirajoonid ja
vanad majad. Tahan sind viia siit väga kaugele. Ei, ei, see kõik
jääb ikka Porto piiresse, aga sinna on päris mitu kilomeetrit
jalutada. Soovid sa ehk takso või mõne ühistrantspordiga minna?“
oli noormees viiskaas.
„Ei, ei, kindel ei! Ma tahan just jalgsi minna ja kõiki
vaatamisväärsusi näha. Ja pealegi mulle meeldib jalutada ning olen
juba nende mägiste tänavatega nii ära harjunud, et need ei pane
mind isegi enam hingeldama.“ teatas naine.
„Olgu, ma viin sind vaeste linnaossa. Kas obib? Lähme?“ uuris
noormees. Maris pilgutas Rinaldole silma ning Rinaldo võttis seda
nõusolekuna, embas õrnalt naist ning juba nad liikusidki
agularajooni suunas.
Porto äärelinnas on väga palju lagunenud ja eluohtlikke maju.
Ilmselt võib selle taga olla muinsuskaitse, kes ei luba oma kaitse
all olevaid maja maha lammutada, kuid omanikel ei ole raha, et neid
taastada, sest taastamine on väga kallis.. Aga tegelikult on need
hooned lummavad ja kõnekad. Tegelikult see seisma jäänud aja
tunne, mida turist Portos tunneb, on omamoodi lummav ja veetlev.
Kaootiline arhidektuur pigem annab silmailus juurde, kui võtab ära.
Noored jalutasid üle Douro jõe, Gaia linna ning hakkasid sealt
suunduma Atlandi ookeani poole. Nad jõudsid Afurada külla, mis on
vana kaluriküla ja asub Douro jõe suudmes, kus kohast jõgi suubub
Atlandi ookeani, seal tundsid nad veel rohkem seda seisma jäänud
aja tunnet. Selles külas on vanad traditsioonid veel au sees. Mehed
käivad tormisest ookenaist kala püüdmas, kuigi see on väga
eluohtlik, aga nii on see kestnud aegade algusest. Keset küla asub
külaväljak, kus kehtib veel ahrailine pesupesemise komme, kus
naised pesu pesemas käivad, kuigi aastate eest ehitati sinna Euroopa
Liidu rahadega kaasaegne pesumaja, armastavad kohalikud siiski
kivides vannides käsitsi pesu pesta ning kannavad pesukausse peas.
Portugallane ei tunneta vanusevahet, isegi hambutud memmed fännavad,
koos oma laste- ja lastelastega jalgpalli. Kuna staadionile
kohalikele kuulsustele FC Portole kaasa elama on võimatu pääseda,
sest piletid müüakse kohe välja. Nii saavad hõivatuks kõik
kohalikud baarid ja pubid, kus mitte kedagi ei häiri, et vaevu jalgu
järel vedav memm või taat hüppab ja elab mängule kaasa, nagu
pubekas. Keegi ei näita näpuga ega vaata viltu.
Juba jõudsid noored Afurada külast välja ning kulgesid mööda
Atlandi ookeni äärt, kuni avastasid rannikuala kus kohalikud
turistid lausa elasid. Ilmselt kolivad osad neist kivulinna
korteritest suveks välja, veele läehdussse, et saaks ennast kuumal
suvel vees jahutada. Tundus, et nad elavad seal mitte päevi, vaid
kuid, sest kõik eluks vajalik oli kaasas, ka vanad supipajad ja osad
olid telkidega, osad olid endale okstest onnid püsti ehitanud.
Terve pärastlõuna oli kulunud jalutamiseks ning juba oligi õhtu
käes. Rinaldo pakkus, et tellib takso, kuid Maris tahtis veel
jalutada. Tundus, et naine ei väsigi ära ja ilmselt olid tal ka
jalavajud õiged, rihmikud ei hõõrunud ja miski ei seganud
kõndimist.
Tagasiteel avastasid nad hiigelsuured viinamarjaistanudised tee
äärest ning lasid nendel hea maitsta, nii saigi kõht täis.
„Tead, Rinaldo. Ma olen nii õnnelik, et mu siia tõid.
Ausalt.Aitäh!“nentis Maris.
„Sinuga koos kuhu iganes!“ vaatas Rinaldo oma kaaslast armunud
pilguga.
Koju jõudes istusid noored veel kaua Marise maja trepil ja
vestlesid. Kuidagi väga raske oli lahuku minna ning Marisel oli veel
nii palju energiat, et talle meenus üks lugu, kuidas üks ta tuttav
naisterahvas, kes oli sõbarannadega Portosse puhkama sõitnud,
muljetas oma seiklusest. Maris hakkas sellest Rinaldole, kes ei
näitanud ka ühtegi väsimuse märki, pajatama.
Nimelt oli naine otsustanud omapead linnas ringi käia ning
lõõgstuma minna. Lihtsalt naistekari, ehk siis seltskond kellega
nad reisile olid tulnud, tüütas teda, ta oli kassi tüüpi naine,
kes tahtis omapäi kõndida. Nii ta otsustas minna linna kaugemasse
kõrtsu ja ka korra reisi aja jooksul endale hea tuju sisse võtta.
Naine leidiski palju huvitavaid tuttavaid ja vastu hommikut, kui ta
tahtis taksoga koju sõita, unustas ta kodu aadressi, pealegi oli
keel päris pehme ning ta mäletas, et tänava nimi algab B
tähega.Nii ta kordaski kogu aeg B ja B, kuni astus taksost välja ja
lonkis, kogu tee, umbes 10 km, jalgsi koju. Enne kõrtsu minekujt
teadis naine isegi une pealt kodutänava nime, aga alkoholil on võime
meeli halvata ja siis ei tarvitse enam nimed meenuda. Nii olekski
targem oma kodutänava nimi üles kirjutada, kui on reisile minek.
Rinaldo muigas ja lausus;“ Eks minagi ole paljusid turiste öises
Portos koju saatnud ja umbes sama sõnumiga. Kõigil meil võib
juhtuda, elu on selline. Minuga on aga juhtunud selline lugu, et ma
ei suuda sinu nime pigem unustada, ja neid silmi, need on niii...“
katkestas Maris Rinaldo jutu, kuigi talle tegelikult juba meeldisid
noormehe meelitussõnad, sest Marise arvates tulid need hingest,
mitte ei olnud suusoojaks või meelituseks öeldud.
„Rinaldo! Lõpeta!“ tõstis naine häält.
„Ma pole veel alustanudki!“ teatas noormees ja sulges naise suu
suudlustega. Lembehetked öises Portos, Unesco maailmapärandi
nimistusse kuuluvas vanalinnas, ühel tänaval, ühel trepil, ühel
öösel ei tahtnud lõppedagi, sest noored tundsid ennast teineteise
embuses õnnelikena.
Alles vastu himmikut tuppa jõudnuna tigetses Maris, et oli taas
oma arõhvatlustele alla andnud. Aga samas tundis ta ka ennast
uhkena, et paolnud ennast üleni veel tõmmule kutile andnud.
Varahommikuses Porto linnas, kus inimesed hakkasid juba tööle
sättima ja linn ärkama, ei saanud kaks noort inimest und, üks
mõtles viimasest suudlusest, millesse ta kinni jäi, teine mõtles
möödunud päevast, sõbralikust kaaslasest ja uuest kohtumisest.
Noored olid armunud, aga kumbki ei kiirustanud suhte edasi
arendamisega, sest kiiret ju ei olnudki. Nad olid üllas hetkes, ühes
linnas, ühel tänaval, aga erinevad elamises, erinevas voodis, aga
unistused olid neil ühed, või siis mitte.
13. detsember. 2017.a
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar