- peatükk
„Sa võiks tihedamini mul külas käia. Ära sina ometi jäta
vana inimest!“ palus Mathilde.
Trevor oli tegelikult segaduses, ta tundis ennast halvasti, kuigi
memmest oli tal kahju. Tegelikult plaanis Trevor mingiks ajaks
Eestist lahkuda, minna Rootsi, sest sõber pakkus talle seal tasuvat
tööd, olgugi, et Trevoril ei olnud suurt ehitustööde pagasit. Aga
miski sundis teda mujale minema, samas see miski hoidis teda kodus
kinni, kuid noore mehena tahtis ta ka maailma näha ning enda elu
kindlustada, olla rahaliselt ka emale ja vennale toeks, kellel ei
olnud just kerged ajad. Aga ta ei julenud sellest lähedastele isegi
mainida, sest alles ta oli kaua orbiidilt ära ja nüüd kartis ta
Mirellile uuesti haiget teha. Ema, ja ka enda tervis oli ka mingil
määral takistuseks, aga eluga tuli ju edasi minna.
„Jah, memm, jah, ma luban sind vahel külastada, kui töö mind
kaugemale ei vii.“ lausus ta konkreetselt.
„Ära sa ütle, et kavatsed ka Eestist jalga lasta? Kas siis
tõesti mujal on parem kui siin? Samas ma mõistan, noored inimesed ,
maailm valla, õpid keeli ja näed teiste riikide elu-olu, mis tuleb
kindlasti kasuks ja laiendab silmaringi. Oleks ma vaid noorem, küll
siis ka läheks, aga mitte alatiseks. Oma kodu on ikka oma kodu.“
helkis vana naise silmas kurbus.
„ Ega ma ei kavatsegi jäädavalt minna. Pigem töö pärast ja
tegelikult tahaks natuke mälestuste eest ka põgeneda. Aga sellel
teemal ma pikemalt ei peatuks, usun, et sa taipad millele vihjan.
Pean ju minagi oma eluga edasi minema ning ema ja vend vajavad mu
tuge. Ei ole neil ka kerge. Aga ma kindlasti hakkan tihti kodus
käima, nii tihti, kui töö võimaldab.“ lubas Trevor kuid ei
maininud memmele mis riiki ja millisesse linna ta emigreeruda või
tööle minna kavatseb.
„Jah, eks ta ole. Ei meie nõuka ajal kusagile pääsenud, hea,
kui mingi valemiga mängisid tuusiku välja ja siis ka vaid Musta
mere äärde. Seda võimalust sai ka tikutulega taga aetud. Nüüd on
tõesti maailm valla, mine või teise maailma otsa, kui vaid kopikat
ja tahtmist on. Sul on õigus, pojake, millal siis veel reisida ja
olla, kui mitte nooruses! Vaata nüüd mind, olen pool santi ja pean
koduseinte vahel istuma. Kellele sellist koormat küll vaja? Hea, et
mul on vend, kes mind välja kannatab, muidu ootaksin ammu juba
vanadekodus ilmselt surma. Aga hing on mul noor, ei mina veel minna
taha. Kui saaks need koivad taas tagumiku alt välja, küll ma siis
läheks. Näe, üks mu paadunud sõbranna, kes ennist pidevalt minu
jaoks olemas oli, läks korra reisule ja nüüd on puhta sõltuvuses.
Elab neli kuud aastast Tenerifel, nagu mõni Miška, naudib soojasid
ilmasid ja on õnnelik. Liigesevalud, mis teda enne vaevasid, on nagu
õhku haihtunud. Tunneb enda kehas nagu noor tüdruk. Ja tead, tal on
isegi seal peika tekkinud ja ajavad isegi veel vanainimeste asja.
Tõsi küll, peiks on viisteist aastat noorem, ei mina usu, et ta mu
sõbrannat tõsiselt võtab. Aga kas peakski? Sõbranna naudib elu ja
kõike mis elu alla kuulub, õigesti teeb kah. Eestis elades muudkui
hädaldas, küll ei olnud üks asi hea ja küll oli teine asi
mõttetu. Nüüd on nagu ümbervahetamiseni muutunud, pakatab
positiivsusest ja muudkui kiidab kuidas kõrbes kaamelitega ralli
ajab. No, kurja, ei mina seda kõike muidu ei usuks, aga tal on kohe
fotosüüdistused nagu varnast võtta. Ja see kavaler, mingi muslim
või moslem, kes ta on, no see on veel naa nägus mees, et paneb
lausa imestama. Palestiinast vist olevat pärit, endine sõjapõgenik,
kes on ennast Kanaaridel üles töödanud ja tema siis nüüd tahab
mu sõbrannat. Oi, ei!“ torises Mathilde.
„Memm, armastus ju ei pidavat küsima, ei vanust, ei rahvust, ei
sugu. Ära alahinda oma sõpra! Ja ennegi on selliseid paarikesi
olnud, kellel võib tunduda kõrvaltvaatajale drastiline vanusevahe,
aga tegelikult suhe toimib ideaalselt. Minu kunagine klassivend elab
endast poole vanema naisega kokku. Naine sünnitas talle veel 47.
aastaselt tütre. Nad on väga õnnelikud, elavad Tais ega kavatsegi
tagasi tulla. Imesid juhtub. Ja mainin ära ka, et nad ei soetanud
last kunstviljastamise teel, see on puhas armastust, millest laps
eostati.“ püüdis Trevor Mathilde meelt muuta.
„Ah, ei mina sellesse usu! Küllap oli sinu klassivenna naisel
juba siis kopsakas pangaarve, kui nad tutvusid. Mine neid mehi tea!
Elavad veel välismaal ka. No siis peavad ikka väga rikkad olema!“
oli memm hämmingus.
„Vastupidi, Tai elu on kordi odavam, kui Eestis. Pealegi
soovitati neil riiki vahetada, kolida soojale maale, sest naisel oli
astma. Uus, või ära usu, aga ta sai sellest haigusest priiks!“
kaitses trevor endiselt oma klassivenna peret.
„No, võibolla tõesti. Võimalik, pojake, võimalik. Ega ma ei
tahagi vaielda. Olen vist liiga vanamoeline inimene, et sellistesse
asjadesse sukuda. Vabandust!“ leebus memm.
„Ah, mis eal ikka, võõras mure!“ tõmbas Trevor selle teema
lukku.
„Kuhu sa siis ikka kavatsed minna? Kas ka sinna klassivenna
juurde Taisse?“ vaatas memm nüüd juba suuril silmil noormeest.
„Oh, ei! Rootsi ei ole kuigi kaugel ja sinna ma lähengi. Aga
lubad, et räägin sellest kõigest ise emale? Ma lihtsalt ei taha,
et ta mujalt kuuleb, sest niigi on valus oma otsusest teatada.“
palus Trevor.
„Mina pole mingi keelekandja, räägi ise, pojake, räägi...“
muutus memme hing härdaks.
„Aga olgu, oli tore sinuga aega veeta, kuid ma pean minema.
Luban, et võõrsilt koju naastes külastan ka sind. Ma tõesti
luban.“kallistas Trevor Mathildet ja juba oligi kuulda vaid
eemalduva auto mürinat.
„Ohjah, vist ei ole lootustki, et Trevor ja Maris ära lepiks.
See on mu kõige suurem südame soov, aga tundub, et see soov tuleb
maha matta. Revo-poiss vähemalt ei varja minu eest kuhu ta läheb,
aga Maris...Huvitav kus riigis see tüdruk elada küll võib? Kes
võib sellest küll teada? Aga mis sest ikka tolku kui saangi teada,
mingeid kontakte nii kui nii tema kohta ei ole. Lausa nutt tuleb
kurku, kui mõtlema hakata. Kas ta on ikka elavate kirjas? Mis küll
nendele noortele sisse läinud on, et nad nii käituvad? Neil nagu ei
oleks üldse vanemate inimese vastu austust. Põlvkonna kiiks? Kiiks
kiiksuks, aga kas nad on siis südametud? Huvitab, kas mu
lemmiksugulane minu peale ka mõtled? Kas tunneb igatsust? Süda
tahab sees lõhkeda kui selle peale mõtlen. Ja mina ei suuda mõista
mis moodi inimesed lennata julgevad? Sõbrannal on ka kogu aeg tuli
takkus, tiivad küljes ja aina tuhiseb seal taeva all. Vana inimene,
ei märka kodus surma oodata. Või tema veel seksib! Aga tegelikult,
isegi tahaks veel meest endas tunda, aga kes minu sugust lombakat
vanamutti ikka tahab? Aga võibolla mõni väljamaa mees isegi
tahaks? Sõbranna ei ole üldse nii nägus nagu mina, minu peegelpilt
on ikka kordi kenam. Kuidas tema küll nüüd, vanas eas, veel
armastuse leidis ja mina kopitan siin metsade vahel ning olen erak.
Kui õige helistaks talle? Ah õigus, ta ju palus veel vastamata kõne
teha, helistab teine tagasi. Rikkuritel on ju omad seadused!“ pidas
Mathilde endaga monoloogi, käis tualetis ja helistaski Tenerifele.
Nagu kokkulepitult, vajutas Tilde sõbranna kõne kinni ja helistas
tagasi.
„Sa näed ja sa ei mürista! Mis putukas see sind nüüd küll
hammustas, et mina sulle meelde tulin? Ega see pole ometi meessoost
putukas? Ega sa ei taha ometi öelda, et oled endale ka jalgevahe
harija leidnud?“ säras sõbranna teiselpool telefoni nagu
jõuluehtes puu. Ta oli terve elu olnud sellise vürtsika jutuga,
mille pärast Mathilde teda elueideks kutsus. Kas kadedusest või oli
ta nõukaaegsetes väljandites kinni, seda ei tea, aga millegipärast
ta nendest lahti ka ei lasknud. Olgugi, et ka Mathilde oli hea
suhtleja ja armastas pidevalt tögada, mida mõni võib flirtimise
alla liigitada, oli ta kunagi pidevalt sõbranna pärast valehäbi
tundnud. Aga tegelt on see vale, sest osad inimesed lihtsalt ongi
teise temperamandiga ja näevad elu läbi seksuaaenergia. Pole üldse
ime, et must mees Mathilde sõbrannasse ära armus. Eks tahavad ju
mehedki kuulda ilusaid sõnu. Ei ole alati nii, et naised armastavad
kõrvadega ja mehed silmadega, või vastupidi. Armastus on pime ja
armunud inimene veel pimedam, eriti partneri suhtes, sellepärast
teeb armunud inimene tihti ka meeletusi, mille pärast ise hiljem
häbi tunda saab.
„Oh, mis sa nüüd! Mina ikka astun surma poole, kes mingusugust
santi ikka tahab!? Ja sina lõpeta oma vulgaarsused, muidu vajutan
kõne kinni!“ pahandas Mathilde taas.
„Oh sa mu õrnahingeline memmekas küll! Olgu, olgu, tegelt olen
ma väga õnnelik, et sulle meenusin. Kuidas siis käbarad käivad ja
koivad kõnnivad? Tahad ehk ka paradiisi tulla? Mul siin ruumi
küllalt ja küll ma siin sind ka mehele panen!“ tögas sõbranna
ikka.
„Ah, mis siin ikka! Lemps on mulle suureks toeks ja eks ka mina
üritan endale toeks olla, nii palju kui tervis lubab. Aga räägi
endast? Kas ma võin pulmakutset ootama jääda?“ ei pannud
Mathilde enam sõbranna tögamist pahaks.
„Sa ei kujuta ette millist elu ma siin elan! Hommikukohv ja
puuviljavaagen tuuakse voodisse, kollased kardinad tõmmatakse
magamistoa aknal eest, et päike mu pruuni ihu veel rohkem värvida
saaks ja, et ma saaksin otse ookenaile vaadata. Miljoni vaade, ma
ütlen, kui mitte triljoni. Ja, jah, sa said õigesti aru, me elame
nüüd koos. Kihlusime möödunud reedel ja sa ei kujuta ette milline
romantuk mu mees on! Jlautasime käsikäes rannaribal, kui ta korraga
mind suudlema hakkas. No, eks ma ikka pisut häbenesin ka, sest rand
oli rahvast tulvil. Siis mu prints kummardus mu lage ette, suudles mu
paljaid varbaid ning pani sõrmusde varba külge. Kujutad sa ette!?
Ma isegi ei osanud unes näha, et kihludes võib sõrmuse, mida ma
hellitavalt varbuseks kutsun, vabasse panna. See oli nii eriline, nii
romantiline ja nii teistsugune. Mul hakkasid pisarad lausa voolama,
aga tema, teise temperamendiga ja teisest rahvusest mees, tema
kartis, et pisarad tähendavad eitavat vastust ning lausa ehmatas ära
ja jäi kurvaks. Jessukene, milline öö veel sellele järgnes!
Ma...“tahtis noor pruut oma intiimsematest asjadest ilmselt
pajatada, kuid Mathilde kõrvad ei tahtnud seda kõike mitte kuulda.
„Oota, misasja? Kas nüüd siis kantakse kihlasõrmust varba
küljes? No on ikka tegelased need pagulased küll!“ oli Mathilde
hämmingus.
„Ei, ei, sõbrannake, ta pole mingi pagulane, palun ära solva
teda, nii solvad ka mind. No, ja mis seal siis imelikku on, et ma
varbust kannan? Olgugi, et nüüd tõmban oma vanadele ja kortsus
varvastele rohkem tähelepanu, aga olen sellest üle. Siin ei vaata
mitte keegi sellele viltu. Olen ainulaadne ja erakodrne ilmselt, sest
teistel ma pole varbarõngast näinud. Ja ausalt öeldes ma ei olegi
uurinud enamat. Olen nii õnnelik, et ei oska oma emotsioone enam
taltsutada. Sõbarnna, tule siia ometi elama, saad ka veel vanas eas
tanu alla!“ ei suutnud ta tõesti oma emotsioone varjata.
„Tead, mulle tuli väsimus peale. Revo-poiss käis mul külas ja
just saatsin at ära. Teinekord suhtleme taas, lähen ja viskan
praegu pikali.“ katkestas Mathilde kõne.
Tenerife sõbranna lausa ehamtas, kartes, et läks tögamisega
liiale, aga ta tahtis oma sõbrannale ju oma rõõmu jagada. Pealegi
oli just Mathilde tema südamesõbranna, kellele ta omi asju vahel
üksipulki lahti seletas, olgugi, et liiga intiimseid, aga tavaliselt
Mathilde kuulas ta ära. See kõik tegi naise nukraks ja sõnatuks.
Ta tõusis terrassitoolilt ja tahtus juba tulist kurja vanduma
hakata, kui tundis suudlust kaelale ja sulas oma kallima käte
vahele. Nad olid ainult kahekesi sellel rannal, selles kohas, sest
teisi nende jaoks antud hetkest enam ei eksiteerinud. Noored ja
armunud unustasid magamistuppa minnes isegi maja välisuksed pärani,
sest nad ei tundnud häbi, ei enese ega ka kutsumata külaliste ees,
kui need sisse oleks astunud. Tuttavad olid juba sellega harjunud,
nad kas ootasid terrassil või õues millal armunud tagatoas
armastsemise lõpetavad. See on teine ühiskond mis koosnes teisest
rahvusest ning mitte keegi ei parastanud ega vihanud äsja sündinule.
Pigem tuttavad ja sõbarad rõõmustasid, kui juhtysid sellisel
momendil külla tulema. See on ju Tenerife, armunute paradiis!
15. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar