- peatükk
Laupäeviti toimuvad Portos laadad, kus ka kohalikud kunstnikud
oma kunstiteoseid müüvad. Douro ääres toimuvad ka
kalalaadad, kus saab maitsa erinevaid hõrgutisi.
Maris lonkis linna sööma, sest külmkapp oli tühi ja kõht
korises. Nii jõudiski ta kalalaadale ning tal läks kõht juba
hõrdutiste lõhnast tühjaks. Naine tellis endale mingisuguse
kalaprae, mille nime ta pähe õppida ei suutnud, sest kuulis selle
kala olemasolust esmakordselt. Aga praad maitses hästi ning lisand,
magusamaitseline salat, naise jaoks tundmatutest taimedest sobis
selle kõrvale ideaalselt. Peale söömist võttiski ta tee käsitöö-
ja kunstilaadale.
Laadaplats, mis asus huvitavata pudelikujuliste puude juures, oli
rahvast tulvil. Kõigil naerune nägu ees ja meel hea. Ka Marise
suunurgad olid laadal kaupa piiludes ülespidi, sest see
portugallaste positiivsus on justkui nakkav, muutud ise samasuguseks.
Naine soetas endale lavendlilõhnalise kätekreemi, mis
väljanägemiselt meenutab küünalt, sellel on isegi taht olemas,
mis pannakse põlema ning kui kreem on purgis veidike sulanud,
puhutakse leek ära ja määritakse endale peale. Naise jaoks oli see
huvitav, ja pealegi meeldis talle lavendli lõhn väga. Ta tõmbas
kreemi käeseljale ning lonkis edasi, kuna jõudis üha maailma
suurema ja kuulsama raamatupoe juurde, mille lähedal asus Cafe
Majetic kohvik.
JK Rowling elas ja töötas Portugalis, Portos aastatel 1991-1993,
ning sellel perioodil alustas ta Harry Potteri sarja kirjutamist,
just seal samas Portos, sest just see linn inspireeris teda. Ta tegi
Cafe Majestic´is kohvitades salvrätikule märke raamatute
tarvis. See on üks uhkemaid ja säravamaid kohvikuid, mille laes
ilutseb imekena hiigellühter.
Kohviku
kõrval asub Livraria
Lello raamatupood,
mida peetakse maailma ilusamaks raamatupoeks, mille sissepääsu
juures on alati pikk järjekord ning sissepääsu eest küstakse 3
eurot, mille saad tagasi, kui seal midagi ostad. Maris ostis sealt
peotäie pastapliiatseid ja Portugali kuke ning asi toimis. Seal
müüakse ka Harry Potteri logoga kruuse, tsärke ja muud nänni.
Olles
kultuurist üleküllastunud, seadis Maris taas sammud oma
lemmikkohta, Porto vaateplatvormile, sest miski kipitas ta sees,
tahtis välja. Ega paljud naise tuttavatest ei teadnudki, et Maris
armastab ennast aeg-ajalt luules väljendada. Nii sündiski tema
sulest esimene luuletus Portos:
OO
MU PORTO
oo
mu imeline Porto
oo
mu Belamonte
sinu
õndsas iluduses
ma
murran oma konte
las
võtab päike mind
las
piilub tõmmu kutt
ma
olen sinu embuses
mul
pole koju rutt
veel
kohisevad kõrvus lennumürad
peal
tänava kihutab las tõld
las
hoovus Atlandilt toob merre mõrad
on
ookeanil künda oma põld
oo
mu Porto oo mu Belamonte
sa
oled mulle nagu vana vein
mis
iga päevaga on üha maitsvam
kui
lähen siit jääb järele vaid lein...
Aeg
seistas Marise jaoks. Mingisugune kummaline tunne oli teda enesesse
neelanud. Alati, kui ta luuletuse endast välja kirjutas, valdas teda
müstiline sõnuseletamatu tunne, mis meenutas tühjust või
vabanemist. Korraga meenus talle Miralda, meenusid kõik lähedased,
kes kaugel Eestis elasid. Naine leidis ennast mõtlemast Trevorile,
sest ta igatses teda endiselt, olgugi, et oli haiget saanud. Kes on
ikka südame külge kasvanud, seda sealt eemaldada ei saa, arvas
Maris.
Naine
võttis ridikülist fotoaparaadi ja jäädvustas imelise vaatega
fotosid sellesse. Mahe tuuleiil, mida ta Portos harva tunda oli
saanud, silitas naise poolpaljast turja ja tundis ennast erutatuna.
Kui kaua polnud ta meesterahva intiimsemat lähedust tundnud! Kuigi
ta oli põgenenud Eestis, põgenenud lähedaste eest ja ilmselt
põgenenud ka iseenda eest, tundis ta just praegu puudust kodusest
Eestist, aga naine ei plaaninud siiski tagasi kolida. Ta tahtis oma
elu ja pere rajada just Portosse, eemal külmast kliimast, niiskusest
ja minevikumälestustest, kuigi mälestused ei kao, need vaid
tuhmuvad ajapikku. Minevik jooksis naise silme eest läbi kui
turbokiirusel filmilint, ta ise jooksis sellega kaasa, kuni jõudis
tagasi Portosse, oma lemmikriiki, lemmiklinna, kus ta ennast väga
hästi tundis. Nii lühikese ajaga oli see mägine kultuurilinn talle
omaks ja koduseks saanud. Kindlasti oli oma osa selles ka kodutööl,
sest Maris elas Portot juba aastaid enne seda, kui ta reaalselt sinna
kolis. Tänapäeval on ju lihtne juba guugeldades mõnda eset, maad,
riiki, küla, inimest või linna armastama hakata. Tehnika ajastu.
Pisarad
voolasid mööda ta põski alla ja langesid vaateplatvormi metallist
trellidele. Naine jälgis neid, nähes kuidas silmavesi mööda
kivirahne alla vajus. Korraga tabas teda paanika, sest keegi toetas
metallaiale ja naisele tundus, et see logises. Hirm sundis teda
taganema ning Maris võttis istet laigulise ja jämeda tüvega puu
juures asuval pingil, süda puperdamas sees. Olles mõnda aega
ruhunenud, tundis ta, et keegi jälgib teda. Olgugi, et läheduses
olid välikohvikud ja rahvast liikus pidevalt. Aga kui sa juba oled
hirmu küüsis, ei ole sa päris sina ise, kardad igat krabinat ja
isegi tuuleiili, siis sa ehmatad iga pisiasja peale ja võid mõne
hirmu endale juurde mõelda.
„Hei,
miks nii üksinda?“ küsis üks blond vanem härrasmees, must king
jalas ja ülikond seljas. Marise jaoks oli see müstika, sest Portos
näeb harva pintsaklipslasi liikumas ja valdavalt on tegu
turistidega. No turist ta ju oligi, sest hakkas naist inglise keeles
kõnetama.
Marise
sisetunne oli õige, olgugi, et ta vaid tunnetas, et keegi teda
jälgib. Aga tihti oli ta tunnetustel tõepõhi all, nii ka seekord.
„Tere.
Ma ei ole üksinda, mul on mu mõtted ja mu luule, ja mu tunded ja mu
mälestused. Ise olen ka endaga, seega...“ tahtis Maris edasi
targutada, kuid leskmees katkestas ta jutu.
„Ilm
on ilus ja Porto on väga kaunis linn. Kas te ei tahaks minuga koos
seda imekenat linna avastama tulla? Viiksin teid ka Atlandi ookeani
äärsesse paradiisi. Ja Hispaania ei ole ka siit kaugel, vähem kui
200 km kaugusel, soovite ehk sinna minna?“ oli härrasmees eriti
lahke.
Maris
oli hämmingus, sest väidetavalt pidavat mehed aru saama kui naine
on erutatud. Naiste keha hoiak ja silmad pidavat seda reetma. Aga
silmsidet ju ennist neil võõraga ei olnud. Kuid tõsi, kui tuuleiil
naist silitas, painutas Maris peab kuklasse, pani käed kukla taha ja
lasi ennast iilil võtta. See on piisavalt seksuaalne poos, ilmselt
ka kõrvaltvaatajale. Ja ilmselgelt ei jäänud see ka võõrale
märkamatuks.
„Tänan
pakkumast, ma juba olen kenas kohas ja just see koht siin on mu
lemmik. Vaateplatvorm inspireerib mind, innustab ja julgustab. Just
see koht on mulle kõige armsam. Hispaaniasse ma väga ei igatse,
kuigi kunagi kindlasti tahaks ka seal ära käia. Ma armastan just
seda linna ja seda kohta, sellepärast pean teile pettumuse
valmistama.“ jäi Maris resoluutseks.
„Te
olete väga tark ja veetlev naine. Mina olen nii üksik, matsin poole
aasta eest naise ning kolisin Portugali elama, et mälestustest
eemale saada. Vajan enda kõrvale just teie sugust kaunitari, sest
näen, et olete ka üksik.“ oli inglise leskmees nii kindel.
„Hmm,
ma tänan komplimendi eest! Kas ma tõesti näen välja üksik? Ma
tänan tähelepanu eest, aga ma tõesti ei otsi meest! Pealegi
kõlbate te mulle vanuselt isaks ja kindlasti on kusagil keegi kes
teile palju paremini sobib. Loodan, et leiate otsitava.“ tõusis
viisakas Maris pingilt, kiirendas sammu ja astus lähimal asuvasse
kohvikusse, sest ta kartis, et tüütu leskmees võib teda jälitama
hakata.
Kohvikus
oli kõik teisiti, taas tundis naine ennast turvaliselt, sest
teenindajad naeratasid ja teretasid teda. Juba leti äärde minnes
teadis kohvikupidaja mida Maris tellib. Maris armastas üle kõige
neid suhkruvatti meenutavaid, õhulisi kalapirukaid, mis otse ahjust
tulid. Need on ülimaitsvad ja lausa sulavad suus. Lisaks sellele
nägi ta taas ühte kaubavedajast meesterahvast kes talle pidevalt
silma tegi ning teda teretas. Too meesterahvas ei tundnud Marisele
üldse nii ohtilku ja tüütuna, kui mesimagusat juttu ajav tüütu,
surmtõsise ilmega inglise leskmees.
„Obrigado,
obrigado,“ jäid saatma Marist kohvikust naeratavad ja
tänutundlikud silmapaarid. Ka naine ise oli selle tänusõna selgeks
õppinud ja ei olnud selle kasutamisega kitsi.
Maris
otsustas, et läheb otse koju, sest vaateplatvorm oli selleks päevaks
ennast ammendanud. Pealegi tundis naine, et tahab duši alt läbi
käia ja väikse lõunauinaku teha, sest pikki tunde ja pikki
kilomeetreid ringi lonkimine oli tekitanud temas väikese väsimuse.
Ta vaatas hoolsalt ringi, et ometi kusagil see tüütu inglane ei
passiks, sest tänav, mis tema koduni viis, oli suhteliselt kitsas ja
mitte alati ei liikunud seal massiliselt rahvast. Tüütu mees aga
liikles avatud suveautoga ja hirm elas endiselt naise sees. Õnneks
oli õhk puhas. Iga käänaku ja kurvi peale jäi väike pood või
kohvik ning naine oli nende müüjatega juba tuttav, vähemalt
nägupidi. Kõik tervitasid ja naeratasid talle ning Maris armus iga
hetkega rohkem ära sellesse linna, sellesse riiki, selle riigi
inimestesse.
Juba
eemalt nägi naine, et keegi istub, pea norgus, selle maja trepil,
kus asub tema üürikorter. See tekitas naises veidi kõhedust, kuigi
majas elas palju üürilisi. Maris tahtis otsa ringi pöörata ja
mööda Belamote tänavat uuesti Keskväljaku suunas liikuma hakata,
kui istuja tõstis pea. Naine tundis istujas ära Rinaldo, ja see
veidi ehmatas teda.
„Hei,
kallis!“ tõstis Rinaldo pea ja ta silmad särasid Marist nähes.
„Ma
olen sind juba mitu tundi oodanud. Hakkaski igav juba. Kus sa
viibibud oled?“ oli noormees mures.
Marisel
oli küll hea meel, aga ta mõtted olid alles mujal, kinni hetk
tagasi aset lednud intsidendis ja ta muheles vaid korraks. Pealegi ei
meeldinud talle üldse küsimused, kuigi portugallane esitab neid
pigem heast tahtest, kui uudishimust.
„Noohh,
tule siia!“ kallistas Rinaldo Marist ja Marisele oli see täitsa
meeltmööda.
„Mis
ma selle eest saan, kui ütlen sulle kus ja kellega ma käisin?“
naljatas Maris. Aga Rinaldo ei osanud seda naljana tõlgendada, kuid
vastas.
„Ma
võin enda sulle anda, sest muud mul hingetaga ei ole!“ omal silmad
kurvad.
„Heh,
totu!“ naeratas Maris ja alles siis taipas noormees, et naine tegi
nalja. Aga ega Rinaldolgi naljasoolikkas umbes ei olnud.
„Ahnii,
ah, et siis Totu ongi Temakese nimi? Oi, ma olen selle Totu peale
päris armukade!“ lõõpis Rinaldo ja tegi Marisele silma.
„Aga
nüüd asjast. Mis on sinu tänased plaanid?“ muutus Rinaldo
ühtäkki konkreetseks.
„Sedand,
noh, et, noh...tegelikult mul on väikesed plaanid küll lähiajaks,
aga sina ei mahu nende sisse.“ teatas Maris ning Rinaldo tegi kurba
nägu.
„Ära
nüüd pirise! Ma nimelt lähen nüüd pessu ja siis teen
lõunauinaku, aga õhtuks mul plaane ei ole.“ selgitas Maris.
Rinaldo
haaras naise sülle ja keerutas teda nii kaua kui pea ringi käima
hakkas, nii suur oli ta õnnesõnum.
„Olgu,
pane ennast õhtuks valmis, teen sulle üllatuse!“tegi Rinaldo
Marisele silma, keeras kanna pealt ringi ja kadus mööda sillutatud
tänavat üles nii kiiresti, et ei vaadanud isegi tagasi.
Marisel
oli korraga kahju, et nende pilgud enam ei kohtunud. Naine tundis
Rinaldost puudust ja tal oli kahtlane tunne, et hakkab mehesse ära
armuma, kuid see tunne tegi talle valu.
8. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar