- peatükk
„Wau, milline hubane ja stiilne
kohake! Kas siin õhtuti ka elu keeb?“ oli Trevor vaimustuses kui
nad Maxiga ühte kesklinna söögikohta jõudsid.
„Ohh, sa ei kujuta ettegi milline
elu siin õhtuti keeb! Muide, see ei ole ei klubi, ega pubi, see on
ööpubi, nii nimetatakse rootsi keeles seda kohta. Õhtuti käib
siin igasugust rahvast, ka karvaseid ja sulelisi. See on selliste
eriliste, võib öelda, et kunstiinimeste, kohake. Ja turvamehed on
tasemel. Nii naljalt ikka narkojoobes tegelsed siit uksest sisse ei
astu. Tule, ma näitan, siin on rõdu ka.“ kutsus Max sõpra.
Vaade rõdult oli tõesti uhke, kogu
linn oli justkui peopesal. Ilm pööras äkki väga tuuliskes ning
mehed nägid rõdult kuidas tuul päevavarje ja isegi laudu ning
pinke ümber lükkama hakkas.
„See on nii tavaline! Sellised
tuulehood käivad üle ja siis jääb taas kõik vaikseks. Kohalikud
armastavad öelda, et surm käis üle, sest kunagi olla lausa kolm
inimest sellise tuulise ilmaga surma saanud, kui metalltellingud
suurehitise küljest alla kukkusid. Aga haiglasse olla lausa
paarkümmend inimest tollel korral sattunud. Nii tugevad on siinsed
tuuled. Ja sa ei kujuta ette mis toimub siis ehitusel! Tornkraana
lausa kõigub ja kõigil, peale juhi, on hirm surma saada. Juhiks on
üks norrakast naisterahvas, kes grammigi kõrgust ei karda. Ma ei
tea kus kohast küll sellised inimesed tulevad! Vaadata on lausa
jube!“ teadis Max pajatada.
Kõhud täis söödud, liikusid mehed
linnaga tutvuma. Peaaegu iga kolmas kes linnas vastu tuli oli moslem.
„Naised on neil nagu sisse pakitud
ja hirmul. Nagu imikud vene ajal, kelle käed ja jalad kinni tõmmati.
Vaata, see võib iseenesest kena naine olla, aga nii sisse pakitud!“
näitas Max ühe moslemnaise suunas.
„Kuss! Ära siis nii kõvasti ka
räägi! Vennas, sa oled vist ära rootsistunud, üldse enam
viiskakust pole või?“ tundis Trevor ennast halvasti, sest naine
vaatas neid hirmunud näoga.
„Ah, ära ole nii memmekas! Maailm
valla ja meil on sõnavabdus! Rootsistunud või euroopastunud, vahet
pole!“ nentus Max.
„Maailm on ammu valla ja minu jaoks
lausa sünnist saati, aga mulle meeldib siiski elementaarne viisakus.
Nii õudne on kui keegi karjub näiteks sinust üle ja sa ei saa
isegi kaaslasega rääkida. Ükskord sain ühe tüdrukuga suvises
Pärnus kokku, ajal, mil Pärnu kubiseb turistidest. Istusime
toonasesse City pubisse maha ning hakkasime menüüd uurima. Kõrvale
lauda tulid kaks soomlasest naisterahvast istuma ning nad lärmasid
nii, et meie ei saanud kaaslasega omavahel isegi rääkida. Kui
kohutav see oli! Ei mingit viisakust! Peale selle olid nad keset
päeva nii purjus ka, dressid seljas olid ka nii liibuvad, et kole
oli. Me kaaslasega ei jõudnudki tellitud juustusnitslit ära oodata
vaid lahkusime. Küll mul oli kaaslase ees häbi, sest mina kutsusin
teda Citysse. Peale selle ma ei läinud kunagi sellesse pubisse, sest
kui ma baaridaamile kurtma läksin, et me ei saa isegi omavahel
rääkida, nähvas ta, et tema ei saa midagi teha, klient olla
kuningas. See oli ikka väga ülbe ja madal suhtumine. Ja sõbra
käest kuulsin, et enne kui pubi lõplikult suleti, olla selle maine
alla käinud. Ise ma ei tea kas nii oli, aga ega ma ei imesta ka.“
jutustas Trevor.
„Oi, sõbrake, millal sinust
keelekandja saanud on? Olla või mitte olla, kui aga oma silmaga
näinud ei ole, siis ei tasuks väita.“ pahandas Max.
„No ma ju nägin oma silmaga ja
mulle piisas juba sellest.“ vaidles Trevor vastu.
„Olgu, olgu, mis me siin ikka
vaidleme! Tahad vanalinna näha?“ vaehtas Max teemat.
„Tahan põnevaid kohti näha ja oma
ajutise kodulinnaga tutvuda.“ andis Trevor teada.
„Ohh, mulle meenus, lähme!“ oli
Max põnevil.
„No mine sina ees, sa ju ei karda
kõrgust!“ tögas Max, kui nad olid jõudnud puu otsas asetseva
baari juurde.
„Nalja teed või? Mis mõtet on
sinna õlut jooma minna, kui pärast pehme sammuga alla tulla ei
julge? Ja pealegi, issand, vaata, see lausa kõigub! Milline
ajgeenius küll sellise asja peale tulla võis, et siia tuulte linna
puu otsa baari ehitas? Täitsa pael!“ imestas Trevor.
„Noh, ma mõtlesin, et sa oled ikka
kõike näinud, maailmarändur!“ tegi Max omast arust nalja.
„Kuule vennas, ma ei tulnud sinuga
siia maid ja ilmu jagama. Mis sinuga lahti on? Tahad öelda, et sa
pole siiani sellest üle saanud, et sinult Marise üle lõin? Marise
väitel teie vahel ei olnudki midagi ning sellest on juba aastaid
möödas. Kas sa tõesti vihkad mind nüüd?“ oli Trevor hämmingus.
„Kui aus olla, siis ma armastan
sind pigem selle pärast, et te enam koos ei ela! Ja kui veel ausam
olla, siis olin ma tookord ikka pahane küll, sest Marist oli lausa
võimatu enda poole võita ja ma polnud ainus poiss kes teda ihkas.
Samas on mul ka hea meel, ma vist ei suudaks ühele naisele truu
olla. Või, tegelt, talle ehk oleks suutnud, aga kuna ta nii pipar
oli siis vast see muutiski mind pohuistiks, ei võta mina enam ühtegi
naist tõsiselt. Tõsi küll, seksimiseks nad ju kõlbavad küll!“
tunnistas Max.
„Oh sind! Aga mis teha, saatus on
selline! Mina siiski arman, et naised on ühed head ja üllad hinged
ja ma ei vaata neid kui seksobjekte. Tõsi küll, mõni tõmbab
tõesti rohkem ligi kui teine. Aga minu jaoks on nad armsad, eriti
veel siis kui pirisevad ja oma tahtmist nõuavad. Ausalt! Naisel peab
olema iseloomu. Ma ei kujuta ette kui kogu vastutus langeks mehe
turjale ja naisel ei oleks üldse oma arvamust. Ta peab olema
isiksus, eriline, ligitõmbav ja karistmaatiline. Ja tead, kui ikka
üks naine sulle armsaks saab, siis ei teki sellist tunnetki, et
tahaks teda petta. No minul küll ei tekkinud. Meie vaheline klapp
oli idealne, ka voodis. Kui elu tahab siis me saame uuesti kokku. Kas
sina usud saatusesse, sõber?“ selgitas Trevor.
„Niivõrd-kuivõrd! Tead sõber,
tegelikult ma mõistan sind, sest minul pole ju suhete suhtes erilist
kogemust, just kogemus on see mille põhjal on suhet võimalik
analüüsida. Ja sinul on ju lausa kooselu seljataga. Sa väärid
parimat, Trevor!“
„Mis mõttes väärin parimat? Kas
sinu arvates ei olnud Maris siis minu parim valiks?“ ei mõistnud
Trevor.
„Ma ei pidanud praegu Marist
silmas, sa väärid parimat elu, sest sina oled suhteks küps, sinust
saaks ka hea isa. Aga mina...kes mina sinu kõrval olen? Täna üks,
homme teine ja ülehomme leian jälle ennast uhkest üksindusest.
Maris oli kahtlemata sul hea valik, aga sa pole rääkinudki mis
juhtus. Miks te lahku läksite?“ oli sõber mures.
„Ah, pikk jutt-sitt jutt! Ma ei
taha seda enam meenutada. Aga tead, sõber, mu sisetunne ütleb, et
meil oli aega vaja. Ehk hakkasime liiga ruttu pereelu elama? Tahtsime
seda jutegelikult mõlemad. Aga ausalt öeldes, ma vist ei taha
kunagi isaks saada. Sa vist nüüd ehmatasid, sest just mainisid et
minust saaks hea isa. Võimalik, et saaks, aga ikkagi, ma ei taha.
Ära küsi miks.“pihtis Trevor.
„Olgu, olgu, ma ei pinnigi. Las ta
jääb. Ja tead, ma ei taha ise vist sellepärast ka suhet, et mul
pole jalgu all, nagu mu kadunud ema armastas mainida. Aga nii see on.
Kui ikka oma elamist pole ja sa ka majanduslikult kindlustatud ei
ole, milleks siis peret luua? Võibolla ma tõesti kunagi saan oma
kodu ja oma pere, aga praegu pole küll sihukest tunnet. Elu on nii
kalliks läinud, et kuutasu lausa kaob kätte. Ma ei saagi aru kuhu
raha kaob. Jah, ma ikka vaikselt panen kõrvale ka, aga see on nii
minimaalne summa. Kuu lõpus lähen ikka kassapõrsalt laenu paluma.
Lihtsalt ei oska elada! Ja kui veel naine ja väike vääks majas
oleks, no nad jääks lihtsalt nälga!“ tunnistas Max.
„Tõsi ta on. Tead, ega seda raha
ülearu vaja polegi, suudaks vaid oma peregi ära toita, muu on
teisejärguline. Eks ma ka laristasin, elasin laia elu siin vahepeal
ja nüüd on näpud suht põhjas, aga tahan oma emat ja venda
toetada, eks see oli ka üks suurim põhjus miks ma Rootsi riiki
orjama tulin. Ja ega see kodus molutamine tüütab ka ära. Jah, ma
olen teadlik, et kusagil ootab mind suurem summa, sugulaste
pärandused ja asjad, aga ma olen seda meelt, et tahaks ikka oma
kätega raha teenida, eks ole nooruses lähedaste kulul liugu lastud
küll.“ tõdes Trevor, kes kõneles nagu elatanud inimene.
„Sa kõlad nagu täiskasvanu! Mina
olen ikka alles suhteliselt pubekas, ei suuda veel nii mõelda, aga
täielik respekt minu poolt. Sa oled mul ikka väga hea sõber!“
tunnistas Max.
Mehed lõid käsi kokku ning siis
avastasid, et jalad olid neid iseenesest toonud Toomkiriku juurde.
Küll oli võimas kirik.
„Max, lähme sisse ka!“ oli
Trevor vaimustuses sellest suurest hoonest.
„Mis ajast sa jumalausklikuks
hakanud oled? Sa ei taha ju ometi öelda, et...“
„Lõpeta! Mulle lihtsalt meeldivad
kirikud, ei ole ma ära pööranud, nagu sina arvad!“ tabas Trevor
mida Max öelda tahtis.
„Lähme vaatame korraks sisse ka.
Tule, sõber!“ meelitas ta, ennast paganaks pidava Maxi kirikusse.
„Vaata millised vitraasid! Ja kui
võimas altar! Kui suured krutsifiksid! Super!“ ei suutnud Trevor
oma vaimustust varjata ning aina klõpsis pilte teha.
Mehed kondasid mõnda aega mööda
pühamaja ja isegi Max ei jooksnud sealt minema. Ta oli Toomkirikust
kordi möödunud, aga miksi ei tõmmanud teda seda seestpoolt
imetelma. Tema jaoks olid kirikud siiani ühed mõttetud majad, mis
rikkusid linna vaatevälja. Aga nüüd miski murdus ja puhastus tema
sees. Ta oli sama vaimustuses nagu sõber. Eriti köitsid mehe
tähelepanu vitraasid, mis ehkisid kõiki pühamaja aknaid. Need oli
nii imelised ja läbi vitraaside kumav päike joonistas kiriku
põrandale ja meestele sellised põnevaid siluettpilte, et Max
imeteles neid lausa ammulisui.
„Max, tule, lähme!“lausa hõikas
Trevor oma sõpra, sest korraga hakkas kirikusse rahvast tekkima.
Siis nägid nad pruutpaari ning lahkusid kiiresti majast, sest
algamas oli laulatus. Oi, kuidas Trevor oleks tahtnud ennast kusagile
ära peita ja sellest laulatusest osa saada, aga narriks ta ennast
ometi tegema ei hakanud.
„Võrratu“ Trev, millal sa enda
jaoks kiriku avastasid?“ ei suutnud Max emotsioone varjata.
„Minu jaoks on kirik kogu aeg
olemas olnud, mis ei tähenda seda, et ma seal kogu aeg käiks. Vahel
ikka satun, aga, ausalt öeldes, see siin on ikka võimas küll! Nagu
Ameerikas või Inglismaal. Meie kirikud on päris armetud selle
kõrval, aga ega ma sellega öeldes neid arvustada ei taha, lihtsalt
tõin võrdluse. Mulle tõesti meeldivad kirikud ja ma isegi
plaanisin Marisega laulatust, kuid...“ muutus Trevor nukraks.
„Ära nüüd heida meelt, sõbrake!
Küll elu saadab uue Marise su teele, küll siis üle saad! Aga ma
mõistan, targemad räägivad, et esimene armastus jääb ka siis kui
selle proau õige leiad. Aga las nad räägivad, kui neil muud teha
pole. Ma olen tõesti sellest ilust lummatud, mis seespool püha maja
oli. Ütlen ausalt- käisin elus esimest korda kirikus ja mulle see
meeldis. Paluks mind enam mitte paganaks kutsuda!“ oli Maxis mingi
muutus juba vaid ühest korrast kirikus käimisest tekkinud.
„ Ega ma ei heidagi, aga sellise
võimsa ja vaimse maja läheduses meenuvad alati hetked mis pisaravee
silma toovad. Ei tea miks, aga nii on. Alati. Ehk siis jumala palge
ees olles ongi nendel situatsioonidel oskus ennast ilmutada, mis seal
muud olla saab.“ arvas Trevor.
„Jah, eks ta ole!“ ei osanud või
ei tahtnud sõber eriti sõna sekka öelda. Temast oleks nagu teine
inimene saanud ja nüpüd ta mõistis miks Trevor nii elutark ja
õiglane oli. Alles nüüd sai Max aru, et kiriku ukse taga ei
peitugi koll, et seda pühamaja võivad külastada ka inimesed, kes
ennast ekslikult paganaks peavad. Ja mitte midagi õudsat selles
majas ei olnud, pigem vastupidi. Juba sõna kirik sai Maxi jaoks
selle viivuga teise tähenduse.
„Kas liigume edasi? Mul on
millegipärast juba kõht tühajs läinud.“ andis Max teada.
„Söödik!“ tögas Rinaldo.
„Pisik!“ tögas sõber vastu.
„Jajaa, need me oleme, Sööbik ja
Pisik!“ naersid mõlemad.
„Aga ära sa nüüd hamabaarsti
teemadel ometi rääkima hakka, juba nende nägemine ajab kõik mu
karvad turri!“ andis Max teada.
„Heh, peab sulle teraapiakoera siis
kaasa andma, vajadusel.“ tegi Trevor silma.
„Tegelt naljakas on see, et Sööbik
ja Pisik olid mu lapsepõlve lemmiktegelased ja ma ei suuda siiani
mõista miks, kuna ma kardan hambaarsti rohkem kui surma,“ nentis
Max.
„Troll, Kremli-troll oled!“ tögas
Trevor.
„Ma sulle teen siin Kremli-trollis!
Sina oled sellisel juhul Kremli-ööbik!“ ei jäänud Max vastust
võlgu.
„Ei, ei, Moskva pisaraid ei usu! Ja
õpingud meid Moskvasse ei vii!“ meenusid Trevorile nende
lapsepõlvenaljad. Neil oli nende jaoks eriline tähendus, millest
kõrvalised isikud ei peagi aru saama.
„Aga davaika, lähme nüüd koju!“
tegi Max ettepaneku.
„Davaika!“löödi käed.
28. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar