- peatükk
„Tere, Tilde! Ma, ma, unustasin külakosti ostmata.“ koketeeris
Trevor, sest Mathilde meenutas talle Marist. Pealegi tahtiski Trevor
memmele meeldida, aga mitte edvistamise ega flirtimise eesmärgil,
nagu seda sõna tõlgendada võib. Trevor austas ja armastas seda
vana naist just sellepärast, et too oli Marise lemmik, ning tõesti,
tõesti, isegi kõnemaneer ja miimika olid neil Marisega sarnased ja
noormehele tundus, et iga aastaga muutusid naised üha sarnasemaks.
Ta ulatas põrandaleiva Tildele, kuid viimane kirtsutas nina, kui
leiba nägi. Nagu oleks mingi ebameeldiva asja osaliseks saanud.
Tegelikult ta ju saigi, sest memm ju konkreetselt tellis Revo-poisi
käest seakeeksi, mitte põrandaleiba. Igasugune leiva isu on nüüd
tal kadunud ning ta ei mõistnud miks mehed ei armasta seakeeksi.
Trevorile aga meenus üks pubekaaegne suhe. Ta oli neiusse väga
kiindunud, lausa nii, et armus ära ka neiu õdedesse ja vanematesse,
kuid see oli veidike teistsugune armumine. Nii neiu õed kui vanemad
meenutasid Trevorile oma tüdrukut. Kord, kui ta kohtas alevis ühte
neiu õdedest, läks ta nii põlemea, et tegi kallima õele
hamburgeri välja, sest tahtis olla kõigega kursis, millega ta
kallim tegeleb. Kallima õde oli sellest nii vaimustuses, et muudkui
rääkis kuidas ta õde Trevorit armastab või koguni jumaldab.
Kusagilt ilmus välja Trevori kallim, kes nägi kavaleri oma õega
lustakalt aega viitmas ning hamburgerit söömas. Ta sai nii
armukadedaks, et jättis seal samas kallima maha ning keeras kanna
pealt ringi ja kadus. Sellega nende suhe lõppeski, kuigi pruudi
suglastega suhtleb Trevor siiani ja peab neid oma perekonnaks.
Sellised asjad teevad kurvaks. Kui inimene teist armastab, siis ta ei
sea talle piire ega näita üles haiglaslikku armukadedust. Partner
peab saama elada oma elu ja ka vabalt hingata, ilma, et suhe teda
lämmataks ja ahistaks. Sellised suhted on määratud hukule. Kui
ikka üks partneritest ei oska armastada, vaid põeb raskekujulist
omamisinstikti, tuleb lahku minna. See teise elu elaja peab
kõigepealt õppima ennast tundma, oma vigu nägema ja tunnistama,
aga siis saab ta kellegagi suhtesse astuda. Alles siis õpib ta
armastust tundma. Peale lahku minemist oli Trevor suhete loomisega
väga ettevaatlik, sest tema tundis selle neiu vastu armastust,
armastades eelkõige ka ennast sellisena, nagu ta on, kuid partner
vaid armukadetses ja solvas noormees, nägemata, et viga peitus temas
endas.
„Heakene küll, astu edasi. Kuidas sul läheb?“ küsis memm
nagu kohustusliku küsimuse, püüdes oma pettumust küsimuse taha
peita, aga Trevor nägi teda läbi.
„Tänan küsimast, minul läheb hästi! Aga Mathilde, räägi mis
sind vaevab? Ma näen, et midagi on teistmoodi, et sa oled kuidagi
äraolev, solvunud või masenduses. Kas asi on leivas? Ma ausõna
tahtsin sulle seda sealeiba või seasaia tuua, aga mind naerdi poes
välja ja saadeti loomapoodi, sest sellise nimelist toodet lihtsalt
ei müüda toidupoodides. Või vähemalt selles poes mitte, kus mina
käisin. Tegin endal margi täis, pehmelt öeldes. Kas sa heitsid
nalja minu üle, Tilde?“ oli Trevor hämmingus.
„Ei, ei ole häda kedagist, pojake. Ei ole häda midagist! Nüüd
ma ilmselt tean miks ka Lemps mulle igasuguseid imelikke leibu toob,
kuigi soovin, et ka tema ostaks seakeeksi. Olgu, sina oled noorem
põlvkond ja ilmselt oleksin sulle pidanud seletama milline seakees
välja näeb. Aga Lembit, no ma ei mõista!“ ei varjanud Tilde enam
oma pettumust ja tundis isegi häbi, et ta üldse noormehel oma
lemmikleiba osta palus.
„Ma ei saa millegist aru!“kurtis noormees.
„Ei, ei, sa ei peagi saama. See on minu viga. Vabandan!“ vajus
vana naine mõttesse.
„Olgu, las ta jääb!“ tahtis Trevor teemast kõrvale hiilida.
„Ei jää siin midagi. Ma olen sulle selgituse võlgu. Võimalik,
et teie, põlvkondi nooremad inimesed ei teagi misasi seakeeks on.
Pean natuke selgitama. Seakeeks on kandiline leib, mitte ümar, nagu
seda on põrandaleib. Mulle väga meeldib kandiline leib, mis on juba
aastakümneid küpsetatud, kuid moodne aeg vajab moodsaid muutusi,
nüüd topitakse leivasse tontteb mida, igasuguseid seemneid ja asju.
Pole vormileibadel enam seda õiget maitset, seda hapusust ja
kodusoojuse maitset. Vormileibu ei saagi enam süüa, need on mustad
ja rasvased, seemned kipuvad hammaste vahele jääma ja ega need
seedida ka ei taha. Nüüd solgivad nad veel rukkileiba nisu- ja
maisijahuga, ei saagi aru kas sööd saia või leiba. Nojah, on isegi
ju olemas saib, mis on nende kahe toote- saia ja leiva-ristsugutis,
või vähemalt mulle tundub nii ja mul meeldib asju tihti oma
sõnadega nimetada, kasvõi hübriidjahupätsiks kutsudes. Tegelikult
vanasti saadi üldse õiget leivajahu üle veskikivide käinud
teradest. Õige leib tehakse ainult rikkujahust, see kõlbab kenasti
ka pudrude kõrvale süüa. Mis mõtet on süüa pudru kõrvale
teraleiba, kui pudrus on juba terad sees? Ma ei mõista. Leivategmine
on üldse suur kunst, millega osad perenaised ei kipu hakkam saama.
Leivateo juures on ülitähtsalt kohal taigna sõtkumine, sest
valesti sõtkutud taignast tuleb nii kõva leib, et sellega võid
lausa naelu seina lüüa. Leiba ei küpsetata kunagi elektriahjus,
vaid tehakse kas eraldi leivaahjus või puupliidiahjus. Või üldse
ahjus sütede peal. Leiva e nõuab oskust, armastust ja kindlasti ka
puuastjat, mis välimusest sarnaneb pesupaliga. Erinevaid astjaid on
palju ja igal ühel neist on oma osa kanda. Ja üks tähtsamaid
komponente on ka juuretis, ilma milleta head ja õiget leiba ei saa.
Juuretist tehakse leotatud leivakooruikutest, muidugi lisatakse sinna
juurde veel rukkijahu ja muid produkte, aga ma ei hakka sulle siin
leivategu päris õpetama, juhtumisi, kui sul endal selle vastu huvi
ei ole?“ vaatas memm uudishimulikult Revole otsa.
„Las ta jääb, memm, las ta jääb! Olgugi, et see leivategu
tundub huvitav protsess olevat, aga ma arvan, et mul ei lähe seda
teadmist vaja. Ehk võtan endale kunagi naise, kes oskab ehedat leiba
küpsetada.“ muigas Trevor.
„On, on huvitav ja aega nõudev ka, sest protsess kestab lausa
kaks päeva. Aga las ta siis tõesti jääb. Loodan, et seda iidset
traditsiooni ei unustata ja et tõesti leiduks mõni virk ja hakkaja
perenaine, kes ka sajandeid hiljem sellele rõhku paneb. Ja sinule
kuluks marjaks ka üks selline, tõelina perenaine, sest oled seda
väärt.“ oli Mathilde nii kindel.
Trevorit pani vana naise vilumus ja entusiasm imestama. Ja pealegi
tundus talle, et ta oli siiani Tildesse vääriti suhtunud, ei olnud
tema vastu armuline olnud, vaid austas vähesel määrat teda, kui
kõige kallima inimese lähisugulast, ei muud. Nüüd hakkas noormees
taipama miks Maris oma vanatädisse nii kiindunud oli. Alles nüüd
avanesid Trevori silmad Tilde suhtes, kuigi memm oli just maha
pidanud loengu, justkui Trevor oleks tänapäeva „kiiksudes“
süüdi, küll ei küpsetata õiget leiba, küll ei oksa tänapäeva
noored vanu traditsioone hinnata, küll ei osata õiget leiba teha,
matsta, ega osta. Aga ega need teadmised ei jooksnud ometi mööda
noormehe külgi alla, ta tegelikult kuulas suure hoole ja austusega
Mathildet.
„Aitäh, Tilde, aitäh! Ma olen sulle väga tänulik selle loengu
eest. Tõsti aitäh! Tore, et ma ikka sulle külla tulin.“ tulid
tänusõnad nagu laviinina Trevoril üle huulte.
„Ah, mis sa vanamutti ikka tänad. Pigem pean mina tänulik
olema, et leidsid aega ja tahtmist siia tulla. Või, kui aus olla,
siis ma ei jätnudki sulle valikut. Aga anna andeks, ma vahel tahan
ka teistega suhelda, olengi Lempsiga siia kahekesi jäänud, ei ole
enam Antsu ega kedagist. Maris on ka mind maha jätnud ja kuuldavasti
emigreerus ta üldse teise riiki elama.“ valgustas memm Trevorit.
Trevor tegelikult igatses Marist ja tunnetas, et Mathildele külla
sõites ei pääse ta minevikuvarjudest, ei pääse ta Marist
meenutamast, aga austusest vana inimese vastu võttis ta küllakutse
vastu. Ja tegelikult südamesopis ta tahtis nii ehk naa Marise
käekäigust teada.
„Ah, või sellised asjalood? Kuhu ta siis elama suundus? Või on
see saladus ja sa ei tohi mind valgustada tema tegemistest? On ta ehk
pere loonud? Kihlatud? Millal ta koju käima tulla lubas?“ muutus
noormees kärsituks ja küsimusi sadas üksteise järel nii palju, et
memmeml hakkas pea ringi käima. Aga ise ta oli selle teema
algatanud, kuid nüüd oli vana naine lollis olukorras, sest ta ju ei
teadnudki mis riigis ta lemmiksugulane elab, pealegi painas memme
Marise lähiminevik, mille kohta ta oli valesti aru saanud ning
kandis seda valet oma südame all, nagu elu suurimat taaka. Ühes oli
ta kindel, et oma kahtlustest ja kõhklutest ta Trevorile rääkida
ei tohi, sest õhkõrn lootus, mis vana naise hinges elas, et ühel
päeval naaseb Maris koju tagasi, võis sellega puruneda, kui Maris
tuleb ja ebameeldivaid külajutte enada kohta kuuleb ning saab teada,
et nende levitajaks on tema lemmiksugulane, Tilde- memm.
„Sellised lood jah...Aga paraku pean ma sind kurvastama, sest ma
tõesti ei tea kuhu Maris suundus. Mul puudub kahjuks temaga
igasugune kontakt ja see teeb hingele väga palju haiget. Pole mul
aimu ka sellest mis, kus ja kuidas ta elab, kas on pere loonud või
mitte. Kurb, kui ta seda võõrsil teeb, siis ei näekski ma vist
järeltulevaid põlvkondi ega oskaks tema lastega suheldagi. Minu
sugune vana naine ju enam ometi reisule ei lähe. Mu tervis ei peaks
vastugi ja kellele ma ikka koormaks olla tahaks. Näe, oma venna elu
olen ära rikkunud, elabki nüüd teine siin ja hooldab oma saamatut
õde. Päris häbi on. Annaks jumal, et ta seal ometi kihlunud ega
abiellunud ei oleks! Pthüi, pthüi, pthüi...“ sülitas Mathilde
kolm korda üle õla.
„Kurb. Väga kurb. Ma mõistaks, kui ta varjab ennast minu eest
ja ehk ei taha minuga seotud minevikku mäletada. Aga, et ta oma
sugulased ja lähedased unarusse jätab ning riiki vahetab, see ei
ole üldse enam ilus ega viisakas. Kuigi see pole minu öelda, sest
olen ise ka elus palju vigu teinud, mille tagajärgi üritan
heastada. Aga loodame, et aeg teeb omad korrektuurid ja Maris hakkab
mõtlema. Loodan, et see juhtub enne, kui on juba hilja. Ja seda igas
mõttes. Aga ma ei soovi talle halba, ta on tegelikult hea ja kena
naine. Lihtsalt mina olen ilmselgelt loll olnud ja ehk ei osanud ma
teda nii hinnata nagu Maris seda soovis. Ehk ei olnud ma tema jaoks
piisavalt mees. Aga iga ühe jaoks on kusagil keegi, see õige keegi,
kes on ta ellu määratud, kuid kelle äratundmiseni võib pikka maa
ja aeg kuluda. Ma siiralt loodan, et Maris leiab oma õnne, mille ta
on igati välja teeninud.“ valgusid Trevori silmadesse pisarad.
„Aga pojake, räägi kuidas sinul tervisega lood on? Kuidas emal
ja vennal läheb? Pole teist ju enam ammu kippu ega kõppu. Vana
naine tahab ikka teada kuidas ta kallitel läheb.“ muretses naine,
püüdes oma suuremat muret väikse mure taha varjata.
„Memmeke, minuga on kõik kõige paremas korras, olen terve. Aga
emaga on natuke nutused lood, kuid ka tema tervis on kotrolli all, ei
midagi hullu, millest võitu ei saa. Kusti, no tema on üks ninatark
ja kaval vennake mul, nalja temaga ikka saab. Pealegi tundub mulle,
et tänapäeva lapsed on kuidagi terasemad ja täiskasvanulikud. Olin
ju temaga pikalt kahekesi, kui ema haiglas oma tevist turgutas. Ma ei
jõudnud ära imestada kui terane ja nutikas ta on. Või hakkan ma
vanaks jääma, ei mäleta oma lapepõlve enam nii selgelt. Igal
juhul olen ma üliõnnelik, et mul Kusti taoline vennake on.“ andis
Trevor teada. Samas ei mõsitnud mees miks Mathilde tema tervise
kohta küsis. Mehel tekkis kahlus, et äkki on kusagilt mingi info
lekkinud ja Mathilde juba teadlik, et Tervor vajab ka pidevat
tervisekontrolli, kuid ta ei julenud memme käest seda ka küsida,
kartes, et reedab küsimusega oma saladuse, oma taaga, mida ta peab
elulõpuni endaga kandma. Noormehele võis vaid tunduda, et memm teab
midagi, aga samas ka mitte. Trevor pidas õigemaks vaikida.
13. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar