reede, 8. detsember 2017

ELU PÄRAST ELU 2. (19.pt)

  1.   peatükk

  „Ma ei tea mida ma öelda või mitteöelda tahan, aga jah, ma olen hemofiilia edasikandja, ehk siis sama diagnoosiga, mis sinu õde. Mind lapsendati haiglast juba imikuna ning sain sellest teada alles kasuvanaema surivoodil. Miks mul lapsi ei ole? Mingisugune sisetunne ei tahtnud neid ilmale tuua, olen kaks korda elus aborti teinud. Jah, mul oli üks kavaler kellega meil pikalt visiitsuhe toimis, aga ma pole kunagi mehele läinud. Ja kuna ma kahel korral kaotasin meie ühise lapse ära, purunes meie suhe, sest kallim tahtis isaks saada. See on ju loomulik. Miks peaks üks mees sellepärast kannatama? Kindlasti mitte. Aga see pole veel kõik.“ teatas Reili.
  „Lase aga tulla, ma olen nõus sind ära kuulama!“ polnud Lembitul kusagile kiiret.
  „Üks Mathilde poegadest adopteeriti Inglismaale, Londonisse, teine laps Ameerikasse, aga täpsemat asukohta ma ei tea. Üks sinu õde elab Eestis, vend Venemaa avarustes, vist Habarovski krais, kui ma õigesti mäletan ja teiste saatus on teadmata. Ma olen aastakümneid uurinud neid, aga sada protsenti ei saa veel milleski kindel olla. Miks ma seda teen? Võid kolm korda arvata.“ ei tahtnud Reili kohe tõega lagedale tulla.
  „Hmm, mnjah. Saa tahad siis väita, et oled mu sugulane? Mis moodi?“ oli Lembit segaduses.
  „Ma ei ole midagi väitnud, jagan sulle vaid oletatavaid juhtnööre. Taipad? Vihjeks on Mathilde, aga jäägu see sulle koduseks ülesandeks, kas, kuidas ja kes ma sulle või sina mulle olla võiksid. Mina tegin uuringutega algust ja olen tõesti palju, tõe välja selgitamiseks, vaeva näinud, aga kui see ka sind tõsiselt huvitab siis tegele nüüd ise edasi.“ muutus Reili kidakeelseks.
  „Ja ühte ma ütlen, sada protsenti ei saa ma milleski kindel olla, need on vaid oletused ja andmed mille ligi ma pääsesin, pluss veel vereuuringud ja asjad. Hulga tööd on tehtud, aga suurem hulk ootab veel ees. Mina tänaseks lõpetasin.“ muutus Reili resoluutseks ja jäi ühte punkti põrnitsema, nagu ei tea kes.
  „Oota, sina oled hemofiilia edasikandja, mitte ei põe seda?“ usutles Lembit.
  „Jah. Just. Olen“ oli Reili konkreetne.
  „Ja sind lapsendati haiglast?“ uuris mees edasi.
  „Jah, kallike, mind tõesti lapsendati juba pisikese beebina, sest mu vanemad olid kohe pärast minu sündi minust loobunud,“ täpsustas naine.
  „Kus kohast sa tead kuhu Mathilde lapsed lapsendati? Kas oled kohtunud selle, väidetava õega, kes Eestis elab?“ jooksis Lembitul juhe kokku.
  „Ma ju ütlesin, et olen aastaid detektiivi mänginud, kuid sada protsenti ei saa ma milleski kindel olla. Need on kadused teadmised, millel ei tarvitse tõepõhja all olla, samas...“ kordas Reili ennast.
  „Hmm, hkmhhh..“ muheles Lembit.
  „Jah, ma mõistan su hämmingut. Mõistan ka seda kui sa mind ei usu. Ka mina ei usu paljusid asju, situatsioone ega ka inimesi. Antud juhul on teised lood, ma panin kõik oma tutvused mängu ja olen väga, väga pikki aastaid seda asja uurinud, sest kasuvanaema on kaua juba surnud ning kasuemaga katkes meil kontakt peale kasuvanaema surma, sest ta pole siiani oma emale, ehk siis minu kasuvanaemale suutnud andestada, et memm surivoodil mulle tõe välja ütles. Olgugi, et olin juba enne vihjeid saanud ja kahtlustasin või mu hing tundis, et minu vanemad ei ole mu pärisvanemad. Selle asja tunneb ära. Mitte ainult välimuses sarnsust otsides, aga kõik on kuidagi võõras. Mäletan kuidas mu lähim sõbranna kogu aeg rääkis kuidas talle meeldib oma ema ja vanaema lõhn, see on nii kodune ja parim asi maailmas. Hakkasin minagi siis oma ema ja vanaema lõhna taga ajama, kuid ma ei tundnud midagi. Pigem iga kord kui ma salaja püüdsin emat või vanaemat nuhutada, sain selle eest sugeda. Nad nagu kartsid midagi. Nüüd mõistan, et tegelikult kartsidki, sest ehk olid nemad oma vanemate lõhna tundnud ja sellest suures vaimustuses. Ehk taipasid, et ma ei tunne nende lõhnas kodutunnet, armastust ja soojust? Olen nii palju sellele mõelnud, kuid vastust ei leia kusagilt, sest mul pole olnud õnne oma vanemaid tunda ja nendega koos kasvada.“ olid Reili silmad veekalkvel.
  „Issanda teed on imelikud, ma ütlen, naine! On imelikud, ja kuidas veel!“oli Lembitul Reilist nii kahju, et ta tahtnuks naist kallistada ja oma embusse haarata, kuid nüüd oli ta lolli situatsiooni ees. Lembit ei teadnud kas uskuda või mitteuskuda oma lemmiknaise oletusi. Ta teadis vaid ühte, et kallistamine ja embamine poleks antud hetkel sünnis olnud. Mees kratsis kukalt, nagu otsiks sealt segadusest väljapääsu, kuid mõtted olid ikka sasipuntras. Mingine eriline seksuaalenergia võttis temas võimust ja pani vana mehe kubeme pakitsema, millist tunnet ei olnud ta juba pikka aega tundnud. Aga ta tõdes, et Reiliga koos ühes ruumis viibides tunneb ta ennast taas mehena, seksika mehena, ja Lembitule tundus, et ka Reili pakatas seksuaalenergiast. Mees oli nii kindel, et see nii on, sest naine niheles ka kummaliselt ja oli kohati nagu armatsev või suudlust ootav tiinekas. Küllap see ka nii oli, sest Lembitule tundus, et naine ei taha üldse, et ta lahkuks. Olgugi, et teema, mida nad viljelesid oli valusalt aus ja pigem kurb. Aga seksuaalenergial on võime igasugused teised emotsioonid seljatada, kui ta kord võimust võtab. See on üks tugevamaid energiaid üldse. Aga erinevatel inimestel on see erinev. Tihti kiputakse hukka mõistma neid inimesi kellel on elus jooksul palju seksuaalpartnereid olnud, neid lihtsalt ei mõisteta ja kiputakse sildiatama teatud nimedega. Aga inimesed ei taha või ei oska tulla selle peale, et osadel inimestel ongi seksuaalenergia ülekaal ja teistel jääb seda vajaka. Pole siis ime, et seksuaalenergia ülekaalu põdevad inimesed otsivad üha uusi partnerid, sest nenede oma partner ei suuda neid rahuldada, ei taha nii palju sekisda kui nemad, või ei suuda igas mõttes nende seksuaalvajadusi rahuldada. Tegelikult on see kurb, veel eriti siis, kui partnerid intiimsematest asjadest omavahel ei kõnele. Selle probleemi läbi on purunenud väga palju perekondi, olgugi, et ülisuure seksuaalenergiaga mees ei kipu lahutama, ega ei taha ka abikaasast jätta. Ta on võimeline ka armastama, hingeliselt armastama, aga naised ei mõista seda. Ja vastupidi, vahel ei mõista mehed, kui naised tahaks rohkem lähedust ja seksi. Meil on suud pähe antud selleks, et rääkida, aga paraku paljud elavad liiga enda sisse ning ei kasuta seda võimalust.
  „Lemps, võib sulle ehk veel kohvi pakkuda? Või keedan teed? Aga hiline, kohv paneb südame puperdama. Aga kas sa tead, et mõnes tees on palju rohkem kofeiini kui tees?“ oli Reili väga aupaklik ja hoolitsev. Nüüd oli Lembit enam kui kindel, et naine tundis ka nende vahelist tugevat seksuaalenergiat. Lembit kartis, et kui ta kauemaks Reili juurde peatuma jääb ja veel ühe tassikese joob, ei suuda ta ahvatlustele vastu panna. Et siis võib juhtuda midagi mida ta hiljem kahetsema hakkab. Ta tundis ennast kui noore mehena, olles selles asjas tagasi, kui nad Reiliga noored ja armunud olid. See oli ülimõnus tunne, kuid Lembit kartis lõhkuda seda tunnet, mis on aastakümneid temas elanud, kartis pettuda nii endas kui oma esimeses armastuses. Öeldakse ju, et esimene armastus on see mis jääb, see on nii puhas ja puutumatau, et seda saab inimene kogeda vaid korra elus. See peakski jääma elulõpuni selliskes milliseks armastust kogenu selle enda jaoks mõelnud on.
  „Tänan pakkumast, hea hing, aga ma pean liikuma hakkama. Ei julge seda teed ka nii palju manustada, viimati ei saa öösel enam üldse und, kui sa väidad, et see kofeiini sisaldab,“ peitis Lembit oma tõelise põhjuse hädavale taha, ehkki asjal oli tõeiva sees.
  „Ma ajan oma vanad kondid sohvalt püsti ja kaon öösse. Nii on parem sulle, kui ka mulle.“ mainis ta.
  „Millele sa vihjad?“ küsis Reili meela näoga.
  „Ei, ei, mitte su alalõuale, see on endiselt imekena, nagu ka selle omanik!“ muigas Lembit ja tundis kuidas veri temas teatud kohta tungib. Ta mitte ei saanud vaikida ja iga hingetõmbega ärkas temas üha võimekam mees.
  „Näehh, miks parem mulle ja sulle?“ ei saanud naine ikka asjast sotti. Võimalik, et sai, aga ta kõrvad ootasid pai ja süda suuri sõnu. Naine oleks hea meelega meenutanud noorusaegu esimese armastuse seltsis, sest ta oli erutusest juba nii ükskõikne ja eelnev jututeema oli kusagile kadunud, Reili ei mäletanud seda.
  „Olgu, olgu. Ma pidasin silmas seda, et aeg on hiline ja sa pead hommikul vara tööle minema. Ma ei saa su külalislahkust kurjalt ära kasutada. Ja pealegi oleme liiga pikalt lobisema jäänud, ma olen Mathilde täitsa unarusse jätnud.“ varjas mees tõelist põhjust, olgugi, et tegelikult meenus talle ka abitu Mathilde, kes temast koju maha jäi.
  „Olgu. Tänan väga, et olid armuline mu vastu!“ kasutas Reili viisakussõnu nende noorepõlveajast, aga need ajasid vana mehe täitsa leili. Lembit ei suutnud oma keha enam taltsutada, ta imestas, et temas on veel karuse mehe jõudud, haaras oma esimese armastuse sülle ning see mis nende vahel edasi juhtus, jäi magamistoa ukse taha.
  „Rahune, kallis, ega me siis enam lapsi ilmale tooma hakka, kui me juhtumisi olemegi sugulased. Ega me ju esimest korda...Ja muideks, mingi seletamatu iha on mul sinu vastu endiselt, seletamatu energia, mis lausa januneb sinu järele. Ja tead, nii veider kui see ka ei ole, väidavad targemad, et sugulastel, kui nad omavahel armuvad, ongi tugevaim seksuaalne tõmme, seega...“ tahtis Reili veel edasi targutada, kuid Lembit suudles ta suu suudlustega. Janu nend ekahe vahel näis kustumatu.
  „Aga kas sa lubad...?“ tahtis Lembit lahkudes midagi küsida.

  „Jaa, jaa, ära põe, luban, luban“ mõistis Reili teda poole sõna pealt.


8. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar