Kell 3.51 lõpetasin kahekordse olümpiavõitja ja Eestimaa uhkuse, Erika Salumäe raamatu "Südame põhjast" lugemise ja tund hiljem ronisin voodist välja, sest und lihtsalt ei tulnud.
Ma loen harva elulooraamatuid, aga nimetagem seda siiski mäletusteraamatuks, nagu seda soovivad Erika Salumäe ja koostaja Signe Lahthein.
Olin eelnevalt lugenud kahte raamatut Erikast, mis kõik on koostatud erinevate inimeste poolt, seega tuli palju tuttavat ette, aga nii sisukat ja nii südamlikku raamatut ma lugenud ei olnud. Ehk siis see on mu lemmik, kuigi kõike 5 raamatut ma siiski lugenud ei ole.
Raamat on kirjutatud hästi lihtsas kirjakeeles, see haarab sind nii endasse, et sa mitte ei saa teost käest panna. Lisaks sellele on raamat ikka väga südamlikult, tõesti südame põhjast, kirjutatud, et ma muudkui löristasin nutta, küll nende saavutuste pärast, millega meie Eestimaa au ja uhkus hakkama saanud on (need olid rõõmupisarad, mis tekitasid ka "tibutagiefekti") ja ka selle pärast, et miks küll ühele inimesele on nii palju antud (raskusi) kanda, olgugi, et tema elus on ka õnne ja armastust.
See avameelne, valusalt ilus ja aus raamat pajatab kõigist, millest autor pole kunagi söandanud, julgenud või tahtnud rääkida. Tänu sellele raamatule mõistan ma Erikat veel rohkem, kuigi ma pole iialgi uskunud ühtegi halvamaiguslit lõhkipaisatud meediamulli tema kohta, sest paraku leidub meie seas palju õelaid ja kadedaid inimesi, kes ei oska enda elu elada ja kipuvad teiste elu elama. Sellest ei pääse meist keegi.
Erika räägib ka sellest miks ta Hispaaniasse elama läks. Ta pajatab sportlaselu telgitagustest, kuidas ta on, sõna otses mõttes, seisnud silmitsi surmaga. Kuidas tal on alles head sõbrad, kes pole aastakümneid lahkunud tema kõrvalt ning on tema eest seisnud oma töökoha ja positsiooni hinnaga.
Erika räägib ka oma pereelust, armastusest, innukusest, tahtejõust, haigustest, operatsioonidest ning elust Hispaanias, Denias. Kõige selle juures on raamat väga õpetlik ja positiivne, kuna iga peatükk sellest on nii peensusteni läbi mõeldud, et sa tunned neid hetki ja emotsioone justkui omal nahal. Ka elust poliitikuna saab siit põgusa ülevaate.
Raamatut ilmestavad fotod läbi aegade ning autori jaoks strateeglised aastaarvud, läbi mille maalib aastakümnete tagune aeg ennast nii ehedalt silme ette, et hetkes tundus nagu oleks see aeg, kui olümpiasangareid Raekoja platsil vastu võeti, alles olnud. Aitäh, aitäh, aitäh!
Loodan kogu südamest, et Erika ja ta armas tütar (kellele ma ikka meelsamini Sirli ütleksin) leiavad taas ühise keele ja saavad õnnelikult koos olla. Sest elu on seda väärt.
Aitäh Erika ja Signe! Teie ühine kirjatöö on imeline!
Armastan!
Üks eelnevalt läbi loetud raamatutest.
 |
| ... |
Rahva Raamatu lehelt: RAAMAT
ERIKA SALUMÄE. SÜDAME PÕHJAST...
"Umbes kümme inimest on minult küsinud, miks mul on vaja veel üht elulooraamatut. Jah, ma räägin uuesti üle paljud seigad oma elust, kuid tegelikult pole see mitte elulooraamat, vaid mälestusteraamat. Ma ei keskendu kronoloogiale ega pretendeeri täielikule loetelule kõigest, mis elus juhtunud. Hoopis meenutan sündmusi ja inimesi, mis või kes on minu elu enim mõjutanud - tänasest vaatenurgast. Selliselt, oma südame põhjast, pole ma paljudest asjadest iial varem rääkinud.
Veelgi tähtsam motivatsioon seda raamatut teha on see, et viimased paar aastat on nii mõndagi tahku minu mõtlemises kõvasti muutnud. Ma ei tea, kas saan just öelda, et olen saatusele tänulik selle hingelise kadalipu eest, millesse ma seoses oma tütre abiellumisega ja sellest Eesti meedias tehtud „järjejutuga“ sattusin, aga see andis mulle väga palju mõtlemisainet. Õpetas uuesti olema üksi. Vaatama oma elu üle ka selle pilguga, et mis ma olen valesti teinud.
Ütlen lihtsalt ja selgelt – mu keha on omadega täitsa läbi. Niikaua, kuni vaim on veel virge (ja seda ta on!), tahtsin oma tee korra uuesti mõttes läbi käia."
Veelgi tähtsam motivatsioon seda raamatut teha on see, et viimased paar aastat on nii mõndagi tahku minu mõtlemises kõvasti muutnud. Ma ei tea, kas saan just öelda, et olen saatusele tänulik selle hingelise kadalipu eest, millesse ma seoses oma tütre abiellumisega ja sellest Eesti meedias tehtud „järjejutuga“ sattusin, aga see andis mulle väga palju mõtlemisainet. Õpetas uuesti olema üksi. Vaatama oma elu üle ka selle pilguga, et mis ma olen valesti teinud.
Ütlen lihtsalt ja selgelt – mu keha on omadega täitsa läbi. Niikaua, kuni vaim on veel virge (ja seda ta on!), tahtsin oma tee korra uuesti mõttes läbi käia."
18. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar