3.peatükk
„Fakk, pidevalt on üks jama selle
ukselukuga!“ torises Maris, kes oli taas hädas. Õnneks või
kahjuks Rinaldo ei saanud tema sõnadest aru, kuigi esimese sõna
tundis ära ja arvas, et midagi on viltu. Ta oli väga taiplik, tegi
Marisele, nagu mõnele lemmikloomale, pai, võttis tasakesi naise
pihust võtmed ning keeras ukse esimese korraga lahti. Mees oli
harjunud selliste ukselukkudega, need pidvat olema varastele ühed
peavalu tekitajad ja harva suudetakse sellised lukke lahti muukida,
kui üldse.
„Aitäh!“ tänas svipsis Maris.
„Mis raha see oli?“ tegi Rinaldo
Marisele silma.
„Nii suur raha, et tagasi ei ole
vaja!“ muheles naine ja imestas, et isegi Portugalis tehakse
selliseid nalju, kuigi oli pidanud seda eestlaste väljamõeldiseks.
Rinaldo karused käed hakkasid
iseenesest Marise turja masseerima ning naine ei tahtnud kuidagi
sellest mõnust loobuda, aga ta oli valvas ning kordas mõtteis oma
kaitsemantrat; „Maris, sa ei tohi teha svipsis peaga midagi
sellist, mida võid juba hommikul kahetseda!“ ja see mõjus. Ta
kujutles, et keskkooliaegne, parim sõbratar masseerib ta õlgu, nagu
seda vahel toona ettegi oli tulnud. See mõjus ka, sest sõnal ja
mõttel on suur jõud, kuigi paljud meist ei taha seda uskuda ja ei
julge tunnistada.
„Aitäh, sõber, aitäh!“ oli ta
siiski sunnitud sellele mõnule ei ütlema.
„Kas ainult sõber?“ võttis
Rinaldo käed Marise kaelalt ja suudles masseeritud kohta. Maris kogu
keha kandis tibutagi ja ta oli sellises olekus, et võinuks mehel
endaga lasta teha, mida meest tahab ja tema ikka ka, aga mantra mõju
tuli nagu bumerangi efektina ta mõtteisse tagasi, see päästsi
naise, kes oleks hetk tagasi Rinaldo omaks saanud.
Maris nägi erutunud mehe silmis
pettumust, aga endal süda rõõmustas, et oli suutnud ei öelda.
Tegelikult naine isegi kartis portugallase reaktsiooni, sest ta
tundis, et mees on küll temasse armunud ja ilmselt ka tema mehesse,
kuid igasugused legendid agressiivsetest väljamaa meestest maalised
ennast Marise silme ette, ning tal tekkis hirm.
„Rinaldo, anna mulle andeks, aga
ma vist tegin vea, et sind endale külla kutsusin!“ püüdis ta oma
hirmu siluda, ise silma nurgast meest jälgides.
Rinaldo hingeldas ja üritas oodata
millal veri teatud kohtadesse tagasi valgub, aga juba Marise nägemine
ajas teda hulluks, sest nende vahel valitses ülitugev
seksuaalenergia, mis igast silmapilgust juba võimendus. Rinaldo
vaatas Eesti naist ja ta ei saanud aru kuidas üks võõramaa naine
suudab tema südame nii tugevalt põksuma panna, et viha, mis
tegelikult keeski, lisaks verele, tema sees, haihtus. Hetk tagasi oli
tal tunne, et ta tahab Marist lausa vägisi võtta, sest ta oli liiga
leilis ning talle tundus, et naine mängib temaga, mõnitab, lastes
asja juba kaugele, aga siis hüppab alt. Rainaldo ei olnud harjunud
sellise asjaga. Pealegi oli ta, kena mehe ja muusikuna, harjunud iga
naise saama, keda ta vähegi ihaldas. Tegelikult paljud mehed
mõtlevad, et naised mängivad nendega, ja tegelikult paljud naised
ka mängivad. Aga paljud naised ka mitte, sest nende au on neile
tähtsam, kui vahekord, mis võib lõhkuda mehe ja naise vahelise
sõpruse, kuid ei tarvitse edasi areneda. Maris polnud päris kindel
kas ta tahab ennast Rinaldoga siduda ja ta ei teadnud isegi veel kas
ta armastab Trevorit endiselt, või on sellest tundest alles jäänud
vaid kiindumus, või armastab ta ainult armastust Trevori vastu,
mitte seda õiget tunnet, mida armastuseks nimetatakse. Aga Trevori
suhtes ta nii suurt seksuaalenergiat ei tundnud, kui Rinaldo suhtes.
See tõesti võimendus iga nende kohtumisega ning see oli ka üks
põhjustest miks Maris oleks tahtnud Rahuliga baari edasi istuma
jääda, ta tahtis Rinaldot eirata, kuid ei suutnud. Pealegi Rahul
tundus tõesti talle pealetükkivana, sest juba lauas vesteldes ta
üritas Marist puudutada ja Marisele see mitte ei meeldinud.
„Pole midagi! Pole midagi, kullake!
Anna parem sina mulle andeks!“ kartis Rinaldo Marist kaotada, aga
ta tuju oli läinud.
„Ma hakkan liikuma. Kell ka juba
palju ja...“ teatas mees.
„Tulen saadan sind välisukseni.“
oli Maris lahke. Veel uksel nad suudlesid korraks, aga Maris tundis
selles suudluses solvumist, kuid ta ei öelnud midagi, sest kartis,
et muidu võib ta mehe veel tagasi meelitada ja siis...
„Obrinago! Obrigado, Maris!“
tänas Rinaldo naist millegipärast nüüd juba omas keeles. See
tundus Marisele veider, ehkki ta nii armastas seda sõna. Naine
imestas, et nad olid nii vähese ajaga nii tuttavaks saanud ja
teineteisesse kiindunud, et isegi iga sõna, mida kehakeel kõneles,
reetis nende tuju ja hoiakut. Naine oli üllatunud, et ta oskab isegi
väljamaalase kehakeelt tõlgendada, aga ta polnud ka mitte kunagi
enne selle peale mõelnud.
Kui maja välisuks kinni kolksatas,
hakkas Maris südantlõhestavalt nutma. Ta vajus trepikoja nurka
kössakile ning lasi pisaratel voolata. J aega naise suu ka kinni ei
seinud, ta nuttis häälega. Maris kuulis küll, et kusagil paotas
keegi ust, aga ta ei lasknud sellest ennast häirida. Oligi hea, et
keegi talle sellel hetkel lohutust pakkuma ei tulnud, ta oleks
sellisel juhul vihalaviini osaliseks saanud. Maris oli endast välja,
ta piinles armupiinades, ega tundnud ennast ära. Just õnnetu
armastuse pärast ta ju kodumaalt põgenes ja nüüd jälle...Naine
kartis armastada ja veel enam armatseda. Ta oli katki.
Kui ta lõpuks tuppa jõudis, oli ta
ennast nõrkemiseni tühjaks nutnud, lausa nii, et isegi ühtegi
pisarat ei tulnud enam ta silmist. Maris komberdas oma tuppa ja kobis
täisvarustuses magama. Nii palju siis fadobaari elamustest, mõtles
ta endamisi ja siis muutusid silmalaud tinaraskeks.
*
„Ma pean selle naise oma peast ja
südamest välja rebima! Pean! Pean! Ma pean!“ kordas Rinaldo
voodis, sest tal ei tulnud und, kogu teki alune oleks nagu sipelgaid
täis olnud.
„Oh, fakk, ma ei saa ju seda teha!
Mis siis kui Rahul ta endale saab? Mis siis kui mu parim sõber ja
armastatu teineteist leiavad? Siis ma olen ju mõlemast ilma! Pidin
ma üldse neid omavahel tuttavaks tegema!“ oli Rinaldo nii närvis,
et ei saanudki und. Ta võttis kitarri ning sulgus oma maailma. Mees
isegi ei tea kui kaua ja kui palju fadosid ta tollel ööl ära
laulis, aga laulis, kuni vastu ust hakati klohmima. Rinaldo ei
kuulnud, sest toa ja esiku vaheline uks oli kinni ja ta oli ise üleni
fado sisse uppunud, et muud maailmad tema jaoks ei eksisteerinud.
„Laske sisse, politsei!“ kuulis
ta lõpuks.
„Mida ma kurja teinud olen?“
küsis Rinaldo ust avades.
„Ah teie! Palun laulge vaiksemalt
või pange üldse pill käest, sest me oleme teie kohta saanud täna
juba mitu kaebust.“ teatas tuttav politseinik, kes ise ka aeg-ajalt
baaris fadot laulmas käib. Ning Portos tunnevad ja teavadd niigi
peaaegu kõik kohalikud, küllap ka alalised turistid, Rinaldot, sest
ta on seal omaette fadolaulu elav legend.
„Olgu, panen pilli käest ja lähen
magama ära.“ lubas mees ning sulges politseiniku nina all ukse.
Võimumees jäi tummalt seisma, kuid asi sai lahendatud ja juba ta
lahkuski sündmuskohalt.
„Issand, ma olen omadega sees!
Igas mõttes sees!“ meenus Rinaldole taas möödunud, mis kui halb
vari ta kannul käis. Aga mees teadis mis teda rahustab. Ta avas
arvuti ja pani teatud video peale ning poole tunni pärast võisid
naabrid kaebuse esitada, et üks mees norskab nii, et seinad
värisevad.
*
Maris ärakas kõne peale. Ta ei
piilunud läbi une üldse kes helistas, aga võttis kõne
automaatselt vastu.
„Tere hommikust! Asjalood on nüüd
sellised, et naabrid kaebavad, kuidas te nende öörahu rikute. Ma
pean teile kahjuks üürilepingu üles ütlema. Olge palun head ja
pakkige oma asjad kokku, kell 12.00 olen kohal!“ kuulis ta
unesegasena poolvigast inglisekeelset juttu läbi telefoni.
„Ah? Mida??? Misasja? Kas ma
kuulsin luulusid või nägin kõike seda unes?“ ei suutnud unine ja
pohmas Maris uskuda. Ta vaatas telefoni ja nägi, et tõesti oli
keegi helistanud, vastatud kõne oli nähtav. Aga see teema? Kas ehk
pohmellis pea mõtles selle kõik välja või..? Naine ajas ennast
voodist välja, läks wc-sse ning ajas näpud kurku, sest tal oli
tõesti väga halb olla.
Kui ta lõpuks sisikonna tühjaks
oksendanud oli, naases ta magamistuppa ja võttis peoriideid seljast
, sest need haisesid higi järgi. Siis haaras Maris saunalina ja
tõttas vannituppa, et mõni kaasüüriline temast ette ei jõuaks,
kui kuulis kiputust uksele.
„Pagan! Kus mu kleit on? Ah, ega
mul midagi varastatud ei ole!“ nentis Maris ning läks ust avama,
vaid õhuke õlasall ümber ihu tõmmatud.
„Ah sina! Tule edasi!“ oli Maris
Rinaldot nähes kuidagi jahe, või tundus mehele nii. Ega tegelikult
ei suuda vast ükski naine väga õitseda, kui ta on eelmisel õhtul
ülearu alkoholi manustanud, aga nii pealiskaudset ja külma
vastuvõttu Rinaldo ei oodanud.
„Ma küsin otse. Ütle tüdruk, kas
sa teed minu kulul nalja või sa tõesti kardad meie suhet edasi
arendada?“ mängis ka Rinaldo konkreetset ja külma meest. Maris
lausa ehmatas, tema ees ei seinud enam see mees kes talle viimasel
ajal kõige kallimaks saanud oli. Tema ees seisis suurte pruunide ja
kurjust täis silmadega võõras, kes esitas ebameeldivaid küsimusi.
Marisel olid niigi närvid pingul ja naine tundis, et on kõik
kaotanud, nii hea sõbra, kui ka eluaseme.
„Mida sa minult tahad? Tahad, et
viskan jalad harki, et saaksid mind panna? Kas sellised mehed siin
elavadki vä? Kas teil pole üldse naiste vastu austust?!!!“
räuskas ta, kui avanes korteri uks.
„Oiii, keda siin näha! Mis tuuled
sind siia toovad ja mis lärm see siin on?“ uuris korteri omanik,
kes tuli võtmete järgi, kuna Maris pidi välja kolima. Aga mehed
jäid omavahel vestlema ning omanik unustas isegi põhjuse miks ta
sinna läks, kuna polnud head sõpra- Rinaldot juba ligi pool aastat
näinud. Muidugi rääkis omanik ka möödunud öö intsidendist ning
Rinaldo kurvastas selle üle, väitis, et just tema on selles jamas
süüdi ning palus, et Maris saaks sinna edasi elama jääda. Omanik
vähendas isegi üürisummat.
„Palun!“ ulatas Maris võtmed,
lohistades järel oma pagasit ning hakkas uksest väljuma, kui
Rinaldo teda takistas.
„Ära puutu mind!“ pahandas
naine, kui Rinaldo tal õrnalt käsivarrest haarta tahtis.
„Rahune, kullake, sa ei pea siit
lahkuma!“ ütles Rinaldo.
„ Võid siia elama jääda,“
kinnitas korteri omanik. „Aga teeme sulle uue üürilepingu ja kuna
sa tahad siin pikemalt elada, siis on ka üürihind soodsam,“
teatas omanik.
Maris jäi mehi ammulisui vaatama ja
nähvas;“Mis? Mida? Kas te teete minu kulul nalja või?“
„Asi on naljast rohkem, kui kaugel.
Ja sina oled lahkumisest väga kaugel. Kirjuta kenasti lepingule alla
ja paki oma kompsud uuesti lahti!“ tegi Rinaldo Marisele silma.
„Mina armsatan sind ka!“ hüppas
Maris Rinaldole kaela ja suudles teda. Ta sai kohe aru, et tema
lemmikmees silus asja ära, aga tal polnud õrna aimugi, et mehed
omavahel sõbrad olid. Aga mis sai veel parem uudis päeva olla kui
see, et saad peaaegu poole odavama üürihinnaga elamises Porto
südalinnas elada. Maris tundis, et portugallastel on süda õige
koha peal. Ja isegi pohmakas oli kadunud, nagu poleks sea olnudki.
„Olgu, sõbrad, ma nüüd ruttan!“
teatas omanik, tegi noortele silma ja sulges enda järel ukse.
„Kas sa lubad mulle, et me ei
tülitse enam?“ küsis Maris häbelikul pilgul Rinaldolt.
„Jaa, mu kallis, luban, alati
luban!“ vaatas noormeest teda armunul pilgul.
„Aga muideks, meil olid sarnased
ööd!“ teatas Rinaldo. Maris kortsutas kulmu, sest ei saanud
vihjele pihta.
„Mis mõttes?“ küsis ta.
„No ma ei saanud öösel und ning
hakkasin fadot laulma. Sattusin nii hoogu, et mitte mõelda sinu
peale. Ma ei mäleta kui kaua ja kui kõval nutuhäälel ma seda
laulsin, aga ühtäkki oli politseinik mu ukse taga ja teatas, et
naabrid on esitanud mitu kaebust, et ma rikun nende öörahu. Mis
seal ikka, panin pilli käest ja siis kuidagi jäin lõpuks magama.
Aga õnneks oli politseinik mu tuttav ning trahvi ta ei teinud. On ka
tema fado fänn ja käib seda vahel ka harrastamas. Mul vedas. Ja
siis tulen siia ning sama muster kordub. Mis meiega toimub, kallis
Maris?“
„Tegelt ka? Täitsa lõpp! Ja veel
nii ühel ajal. Aga jah, eks ju põhjus oli ka vast sama?“ oli
Maris hämmingus, kuid tegi mehele kavalat silma.
„Ära hakka!“ keelas Rinaldo.
„Kuidas palun? Mida ma teha ei
või?“ sulges Maris Rinaldo suu suudlusega ja õues tuli taas päike
välja, ehkki see oli üks väheseid ilmasid, kui veidike vihma
tibutas.
„Tead, et mingeid jamasid enam ei
kordu, ma viiks sind hea meelega ühte kauplusesse. Tahaksid?“ tegi
Rinaldo omast arust ahvatleva ettepaneku, kuigi ei rääkinud otse
asjast.
„Ja, jaa, tahksin küll, aga ära
mind praegu sega!“ tegi naine talle uuesti silma, asetas oma sõrmed
Rinaldo sõrmedele ja talle tundus, et isegi mehe juuksed tõusid
püsti pähe.
25. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar