esmaspäev, 25. detsember 2017

ELU PÄRAST ELU 3. (3.pt)

 3.peatükk

  „Fakk, pidevalt on üks jama selle ukselukuga!“ torises Maris, kes oli taas hädas. Õnneks või kahjuks Rinaldo ei saanud tema sõnadest aru, kuigi esimese sõna tundis ära ja arvas, et midagi on viltu. Ta oli väga taiplik, tegi Marisele, nagu mõnele lemmikloomale, pai, võttis tasakesi naise pihust võtmed ning keeras ukse esimese korraga lahti. Mees oli harjunud selliste ukselukkudega, need pidvat olema varastele ühed peavalu tekitajad ja harva suudetakse sellised lukke lahti muukida, kui üldse.
  „Aitäh!“ tänas svipsis Maris.
  „Mis raha see oli?“ tegi Rinaldo Marisele silma.
  „Nii suur raha, et tagasi ei ole vaja!“ muheles naine ja imestas, et isegi Portugalis tehakse selliseid nalju, kuigi oli pidanud seda eestlaste väljamõeldiseks.
  Rinaldo karused käed hakkasid iseenesest Marise turja masseerima ning naine ei tahtnud kuidagi sellest mõnust loobuda, aga ta oli valvas ning kordas mõtteis oma kaitsemantrat; „Maris, sa ei tohi teha svipsis peaga midagi sellist, mida võid juba hommikul kahetseda!“ ja see mõjus. Ta kujutles, et keskkooliaegne, parim sõbratar masseerib ta õlgu, nagu seda vahel toona ettegi oli tulnud. See mõjus ka, sest sõnal ja mõttel on suur jõud, kuigi paljud meist ei taha seda uskuda ja ei julge tunnistada.
  „Aitäh, sõber, aitäh!“ oli ta siiski sunnitud sellele mõnule ei ütlema.
  „Kas ainult sõber?“ võttis Rinaldo käed Marise kaelalt ja suudles masseeritud kohta. Maris kogu keha kandis tibutagi ja ta oli sellises olekus, et võinuks mehel endaga lasta teha, mida meest tahab ja tema ikka ka, aga mantra mõju tuli nagu bumerangi efektina ta mõtteisse tagasi, see päästsi naise, kes oleks hetk tagasi Rinaldo omaks saanud.
  Maris nägi erutunud mehe silmis pettumust, aga endal süda rõõmustas, et oli suutnud ei öelda. Tegelikult naine isegi kartis portugallase reaktsiooni, sest ta tundis, et mees on küll temasse armunud ja ilmselt ka tema mehesse, kuid igasugused legendid agressiivsetest väljamaa meestest maalised ennast Marise silme ette, ning tal tekkis hirm.
  „Rinaldo, anna mulle andeks, aga ma vist tegin vea, et sind endale külla kutsusin!“ püüdis ta oma hirmu siluda, ise silma nurgast meest jälgides.
  Rinaldo hingeldas ja üritas oodata millal veri teatud kohtadesse tagasi valgub, aga juba Marise nägemine ajas teda hulluks, sest nende vahel valitses ülitugev seksuaalenergia, mis igast silmapilgust juba võimendus. Rinaldo vaatas Eesti naist ja ta ei saanud aru kuidas üks võõramaa naine suudab tema südame nii tugevalt põksuma panna, et viha, mis tegelikult keeski, lisaks verele, tema sees, haihtus. Hetk tagasi oli tal tunne, et ta tahab Marist lausa vägisi võtta, sest ta oli liiga leilis ning talle tundus, et naine mängib temaga, mõnitab, lastes asja juba kaugele, aga siis hüppab alt. Rainaldo ei olnud harjunud sellise asjaga. Pealegi oli ta, kena mehe ja muusikuna, harjunud iga naise saama, keda ta vähegi ihaldas. Tegelikult paljud mehed mõtlevad, et naised mängivad nendega, ja tegelikult paljud naised ka mängivad. Aga paljud naised ka mitte, sest nende au on neile tähtsam, kui vahekord, mis võib lõhkuda mehe ja naise vahelise sõpruse, kuid ei tarvitse edasi areneda. Maris polnud päris kindel kas ta tahab ennast Rinaldoga siduda ja ta ei teadnud isegi veel kas ta armastab Trevorit endiselt, või on sellest tundest alles jäänud vaid kiindumus, või armastab ta ainult armastust Trevori vastu, mitte seda õiget tunnet, mida armastuseks nimetatakse. Aga Trevori suhtes ta nii suurt seksuaalenergiat ei tundnud, kui Rinaldo suhtes. See tõesti võimendus iga nende kohtumisega ning see oli ka üks põhjustest miks Maris oleks tahtnud Rahuliga baari edasi istuma jääda, ta tahtis Rinaldot eirata, kuid ei suutnud. Pealegi Rahul tundus tõesti talle pealetükkivana, sest juba lauas vesteldes ta üritas Marist puudutada ja Marisele see mitte ei meeldinud.
  „Pole midagi! Pole midagi, kullake! Anna parem sina mulle andeks!“ kartis Rinaldo Marist kaotada, aga ta tuju oli läinud.
  „Ma hakkan liikuma. Kell ka juba palju ja...“ teatas mees.
  „Tulen saadan sind välisukseni.“ oli Maris lahke. Veel uksel nad suudlesid korraks, aga Maris tundis selles suudluses solvumist, kuid ta ei öelnud midagi, sest kartis, et muidu võib ta mehe veel tagasi meelitada ja siis...
  „Obrinago! Obrigado, Maris!“ tänas Rinaldo naist millegipärast nüüd juba omas keeles. See tundus Marisele veider, ehkki ta nii armastas seda sõna. Naine imestas, et nad olid nii vähese ajaga nii tuttavaks saanud ja teineteisesse kiindunud, et isegi iga sõna, mida kehakeel kõneles, reetis nende tuju ja hoiakut. Naine oli üllatunud, et ta oskab isegi väljamaalase kehakeelt tõlgendada, aga ta polnud ka mitte kunagi enne selle peale mõelnud.
  Kui maja välisuks kinni kolksatas, hakkas Maris südantlõhestavalt nutma. Ta vajus trepikoja nurka kössakile ning lasi pisaratel voolata. J aega naise suu ka kinni ei seinud, ta nuttis häälega. Maris kuulis küll, et kusagil paotas keegi ust, aga ta ei lasknud sellest ennast häirida. Oligi hea, et keegi talle sellel hetkel lohutust pakkuma ei tulnud, ta oleks sellisel juhul vihalaviini osaliseks saanud. Maris oli endast välja, ta piinles armupiinades, ega tundnud ennast ära. Just õnnetu armastuse pärast ta ju kodumaalt põgenes ja nüüd jälle...Naine kartis armastada ja veel enam armatseda. Ta oli katki.
  Kui ta lõpuks tuppa jõudis, oli ta ennast nõrkemiseni tühjaks nutnud, lausa nii, et isegi ühtegi pisarat ei tulnud enam ta silmist. Maris komberdas oma tuppa ja kobis täisvarustuses magama. Nii palju siis fadobaari elamustest, mõtles ta endamisi ja siis muutusid silmalaud tinaraskeks.
*
  „Ma pean selle naise oma peast ja südamest välja rebima! Pean! Pean! Ma pean!“ kordas Rinaldo voodis, sest tal ei tulnud und, kogu teki alune oleks nagu sipelgaid täis olnud.
  „Oh, fakk, ma ei saa ju seda teha! Mis siis kui Rahul ta endale saab? Mis siis kui mu parim sõber ja armastatu teineteist leiavad? Siis ma olen ju mõlemast ilma! Pidin ma üldse neid omavahel tuttavaks tegema!“ oli Rinaldo nii närvis, et ei saanudki und. Ta võttis kitarri ning sulgus oma maailma. Mees isegi ei tea kui kaua ja kui palju fadosid ta tollel ööl ära laulis, aga laulis, kuni vastu ust hakati klohmima. Rinaldo ei kuulnud, sest toa ja esiku vaheline uks oli kinni ja ta oli ise üleni fado sisse uppunud, et muud maailmad tema jaoks ei eksisteerinud.
  „Laske sisse, politsei!“ kuulis ta lõpuks.
  „Mida ma kurja teinud olen?“ küsis Rinaldo ust avades.
  „Ah teie! Palun laulge vaiksemalt või pange üldse pill käest, sest me oleme teie kohta saanud täna juba mitu kaebust.“ teatas tuttav politseinik, kes ise ka aeg-ajalt baaris fadot laulmas käib. Ning Portos tunnevad ja teavadd niigi peaaegu kõik kohalikud, küllap ka alalised turistid, Rinaldot, sest ta on seal omaette fadolaulu elav legend.
  „Olgu, panen pilli käest ja lähen magama ära.“ lubas mees ning sulges politseiniku nina all ukse. Võimumees jäi tummalt seisma, kuid asi sai lahendatud ja juba ta lahkuski sündmuskohalt.
  „Issand, ma olen omadega sees! Igas mõttes sees!“ meenus Rinaldole taas möödunud, mis kui halb vari ta kannul käis. Aga mees teadis mis teda rahustab. Ta avas arvuti ja pani teatud video peale ning poole tunni pärast võisid naabrid kaebuse esitada, et üks mees norskab nii, et seinad värisevad.

*
  Maris ärakas kõne peale. Ta ei piilunud läbi une üldse kes helistas, aga võttis kõne automaatselt vastu.
  „Tere hommikust! Asjalood on nüüd sellised, et naabrid kaebavad, kuidas te nende öörahu rikute. Ma pean teile kahjuks üürilepingu üles ütlema. Olge palun head ja pakkige oma asjad kokku, kell 12.00 olen kohal!“ kuulis ta unesegasena poolvigast inglisekeelset juttu läbi telefoni.
  „Ah? Mida??? Misasja? Kas ma kuulsin luulusid või nägin kõike seda unes?“ ei suutnud unine ja pohmas Maris uskuda. Ta vaatas telefoni ja nägi, et tõesti oli keegi helistanud, vastatud kõne oli nähtav. Aga see teema? Kas ehk pohmellis pea mõtles selle kõik välja või..? Naine ajas ennast voodist välja, läks wc-sse ning ajas näpud kurku, sest tal oli tõesti väga halb olla.
  Kui ta lõpuks sisikonna tühjaks oksendanud oli, naases ta magamistuppa ja võttis peoriideid seljast , sest need haisesid higi järgi. Siis haaras Maris saunalina ja tõttas vannituppa, et mõni kaasüüriline temast ette ei jõuaks, kui kuulis kiputust uksele.
  „Pagan! Kus mu kleit on? Ah, ega mul midagi varastatud ei ole!“ nentis Maris ning läks ust avama, vaid õhuke õlasall ümber ihu tõmmatud.
  „Ah sina! Tule edasi!“ oli Maris Rinaldot nähes kuidagi jahe, või tundus mehele nii. Ega tegelikult ei suuda vast ükski naine väga õitseda, kui ta on eelmisel õhtul ülearu alkoholi manustanud, aga nii pealiskaudset ja külma vastuvõttu Rinaldo ei oodanud.
  „Ma küsin otse. Ütle tüdruk, kas sa teed minu kulul nalja või sa tõesti kardad meie suhet edasi arendada?“ mängis ka Rinaldo konkreetset ja külma meest. Maris lausa ehmatas, tema ees ei seinud enam see mees kes talle viimasel ajal kõige kallimaks saanud oli. Tema ees seisis suurte pruunide ja kurjust täis silmadega võõras, kes esitas ebameeldivaid küsimusi. Marisel olid niigi närvid pingul ja naine tundis, et on kõik kaotanud, nii hea sõbra, kui ka eluaseme.
  „Mida sa minult tahad? Tahad, et viskan jalad harki, et saaksid mind panna? Kas sellised mehed siin elavadki vä? Kas teil pole üldse naiste vastu austust?!!!“ räuskas ta, kui avanes korteri uks.
  „Oiii, keda siin näha! Mis tuuled sind siia toovad ja mis lärm see siin on?“ uuris korteri omanik, kes tuli võtmete järgi, kuna Maris pidi välja kolima. Aga mehed jäid omavahel vestlema ning omanik unustas isegi põhjuse miks ta sinna läks, kuna polnud head sõpra- Rinaldot juba ligi pool aastat näinud. Muidugi rääkis omanik ka möödunud öö intsidendist ning Rinaldo kurvastas selle üle, väitis, et just tema on selles jamas süüdi ning palus, et Maris saaks sinna edasi elama jääda. Omanik vähendas isegi üürisummat.
  „Palun!“ ulatas Maris võtmed, lohistades järel oma pagasit ning hakkas uksest väljuma, kui Rinaldo teda takistas.
  „Ära puutu mind!“ pahandas naine, kui Rinaldo tal õrnalt käsivarrest haarta tahtis.
  „Rahune, kullake, sa ei pea siit lahkuma!“ ütles Rinaldo.
  „ Võid siia elama jääda,“ kinnitas korteri omanik. „Aga teeme sulle uue üürilepingu ja kuna sa tahad siin pikemalt elada, siis on ka üürihind soodsam,“ teatas omanik.
  Maris jäi mehi ammulisui vaatama ja nähvas;“Mis? Mida? Kas te teete minu kulul nalja või?“
  „Asi on naljast rohkem, kui kaugel. Ja sina oled lahkumisest väga kaugel. Kirjuta kenasti lepingule alla ja paki oma kompsud uuesti lahti!“ tegi Rinaldo Marisele silma.
  „Mina armsatan sind ka!“ hüppas Maris Rinaldole kaela ja suudles teda. Ta sai kohe aru, et tema lemmikmees silus asja ära, aga tal polnud õrna aimugi, et mehed omavahel sõbrad olid. Aga mis sai veel parem uudis päeva olla kui see, et saad peaaegu poole odavama üürihinnaga elamises Porto südalinnas elada. Maris tundis, et portugallastel on süda õige koha peal. Ja isegi pohmakas oli kadunud, nagu poleks sea olnudki.
  „Olgu, sõbrad, ma nüüd ruttan!“ teatas omanik, tegi noortele silma ja sulges enda järel ukse.
  „Kas sa lubad mulle, et me ei tülitse enam?“ küsis Maris häbelikul pilgul Rinaldolt.
  „Jaa, mu kallis, luban, alati luban!“ vaatas noormeest teda armunul pilgul.
  „Aga muideks, meil olid sarnased ööd!“ teatas Rinaldo. Maris kortsutas kulmu, sest ei saanud vihjele pihta.
  „Mis mõttes?“ küsis ta.
  „No ma ei saanud öösel und ning hakkasin fadot laulma. Sattusin nii hoogu, et mitte mõelda sinu peale. Ma ei mäleta kui kaua ja kui kõval nutuhäälel ma seda laulsin, aga ühtäkki oli politseinik mu ukse taga ja teatas, et naabrid on esitanud mitu kaebust, et ma rikun nende öörahu. Mis seal ikka, panin pilli käest ja siis kuidagi jäin lõpuks magama. Aga õnneks oli politseinik mu tuttav ning trahvi ta ei teinud. On ka tema fado fänn ja käib seda vahel ka harrastamas. Mul vedas. Ja siis tulen siia ning sama muster kordub. Mis meiega toimub, kallis Maris?“
  „Tegelt ka? Täitsa lõpp! Ja veel nii ühel ajal. Aga jah, eks ju põhjus oli ka vast sama?“ oli Maris hämmingus, kuid tegi mehele kavalat silma.
  „Ära hakka!“ keelas Rinaldo.
  „Kuidas palun? Mida ma teha ei või?“ sulges Maris Rinaldo suu suudlusega ja õues tuli taas päike välja, ehkki see oli üks väheseid ilmasid, kui veidike vihma tibutas.
 „Tead, et mingeid jamasid enam ei kordu, ma viiks sind hea meelega ühte kauplusesse. Tahaksid?“ tegi Rinaldo omast arust ahvatleva ettepaneku, kuigi ei rääkinud otse asjast.
 „Ja, jaa, tahksin küll, aga ära mind praegu sega!“ tegi naine talle uuesti silma, asetas oma sõrmed Rinaldo sõrmedele ja talle tundus, et isegi mehe juuksed tõusid püsti pähe.


25. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar