Täna käisin Omniva pakiautomaadist esimest korda elus pakki välja toomas. Käidud. Tehtud. Lihtne. Ise saadan oma raamatuid mugavusest ikka Eesti Posti kaudu, kuna saadan ka palju maale ja seda meelega, kuna vastasel juhul peaks maainimene sõitma linna paki järgi. Ühel korral olen ka kasutanud Smartposti teenuseid, kui romaan RIST TEEL minuni jõudis. Täna aga sain sellise üllatuse osaliseks ;)
Kunagi, kui lapsed väiksed olid, heegeldasin ja kudusin neile kõik, karupükstest kinnasteni. (sallid, kindad, sokid, mütsid , karupüksid, kampsunid jne...) kuid ühelt maalt poisid ei tahtnud üldse villaseid sokke kanda ja ilmselgelt ma neid kappi seismiseks ei kudunud. Seega olen viimastel aastatel rohkem heegeldamisele truuks jäänud. Tõsi küll, minu jaoks kestab alles suvi, kuna sügiseti ma hakkan tavaliselt teleka ees käsitööd tegema, aga ma ei vaata veel telekatki ;) Pealegi kipitab minu sees mu üks pooleli olevatest romaanidest "Westoffhauseni häärberi saladus" millesse tahaks sukelduda, aga elutempo on nii kiire, et pole mahti olnud. Et miks ma sellest kõigest pajatan? Nagu pildilt näha, sain ma täna armsa sünnipäevakingi ühel fännilt. Mis sest, et sünna jäi augusti lõppu, see on ikkagi väga armas üllatus. Aitäh, Ülle Valt! Ja muidugi tänud ka koti eest! Ma pole ammu enam ise sokke kudunud ja need kuluvad talveks kenasti ära, kuna mu liigestega ei ole ammu enam kõik korras ning need kardavad külma. Aga mis loomavilla lõngast need kootud on? Sihukesed teistsugused ja karvasemad. Koera? Kuigi koeravillast lõnga ma vast tunneks ära.
Ma armastan teid mu sõbrad ja fännid! :)
18.september. 2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar