Mees minevikust

   Illustreerisin veel ühe oma lühijutu...

MEES MINEVIKUST

Looklev rada viis metsatukka. Sinna kus lapsena mängimas käisime, kus toona asusid taluhooned ja metsakuiva kuuse otsas istus must ronk kes varastas läikivaid esemeid ja riputas need nagu jõuluehted puu okstele. Toona meie, lapsed kartsime et ronk nokib meil silmad peast, kuna need ka helgivad. 

  Talu perenaine oli pime nagu tuntud selgeltnägija Vanga ja küla kurimutid armastasid rääkida, et ronk olla perenaise nägemishäires süüdi. Veel pajatati, et lind olla perenaisele teejuhiks olnud, istunud ta õlal ja toksinud nokaga selles suunas kuhu mutt liikuda tahtis. Rääkida ju perenaine mõistis. Kas see ka nii oli, ei oska ütelda kuna oma silm ei ole näinud. Räägitakse ka, et talus olla olnud üks kambrike lausa ronga poolt varastatud kulda ja hõbedat tulvil, et ronk olla nagu metalliotsija olnud, minnes kohale kus maapinnas metall asus, hakkas lind rahutult seda kohta nokaga uuristama ja jalgadega augustama. Nii kaevanudki kord sulane vana aida tagant välja sõjaaegse rahapaja, mille väärtus ulatunud tuhandetesse. Küla teab mis küla räägib! Tihtilugu on külajuttudel tõepõhi all. Igal juhul peale seda hakkas talus kõik õitsema. Isegi vana roostes käsiader visati ulualuse nurka ja talupidamisse ilmusid traktorid. Ka sulane, kes muidu käis aastaringselt ühtede ja samade, paigatud roobadega, sai endale uued riided. Pole siis ime, et külarahvas ei tundnud poe ees märjukest kuukavat meest äragi.

  Jõudnud taluplatsile kus iidse talumaja olemasolust andis märku vaid aastakümneid tuult ja tormi trotsiv korsten, jutustasin ma kaaslasele järgmise loo.

"Ühel päikeselisel suvepäeval kui me koos kahe sõbraga vargsi taluhoovile hiilisime, komistas üks kamraadidest vastu kivi ja kukkus auku. Mina ehamtasin näost lubivalgeks kuna silme ette kangastus repliik "Viimse reliikvia" filmist, kus üks tegelastest maaalusesse sügavikku kukkus. Mu hulljulge sõber, kes armastas ekstreemsusi, viipas mulle käega et hüppaksime kaevikusse kukkunud sõbrale järele. Mina lõin põnnama ja äkki nägin oma seljataga pimedat perenaist seismas, kes ähvardas meile miilitsa kutsuda kui me kohe võõrastest valdustest ei kao. Kõrvad ludus lahkusime kahekesi lagendiku suunas, ise hirmul ja teadmatuses mis saab lõksu langenud kambajõmmist. 

  "Oota! Vaata, meie kadunud sõber istub perenaisega pihlapuu all ja puhub ilmselt mullikesi!" semu ulatas mulle binokli. Jah, pidin rõõmust tõdema, seal nad tõesti istusid, kuid kuidas see kõik juhtus, see pani imestama. Ega me ei saanudki teada kuna sõber väitis et ta ei tea midagi. Meil tekkis muidugi kahtlus, et perenaine sundis teda vaikima, kuid kahtlus ei leidnudki kinnitust. Spekuleerida võib ju mitmeti, kuid tõde teavad ilmselt vaid kaks asjaosalist. Igal juhul peale seda keeldus päästetu meiega kampa löömast ja üleüldse nähti teda harva maal vanavanemate juures aega veetmas. Tänaseks olla temast saanud ufoloog ja ta pidavat tegev olema ulmemaailmas. Küllap nii ka on, aga kas sellel on mingi seos antud intsidendiga või mitte, seda teab ilmselt vaid vanajumal taevas. Ja kui aus olla siis me ise ka enam selle talu hoovile ei kippunud, ehkki unistus ratsa rikkaks saamisest püsis meelis."

   Kui olin oma lapsepõlvelegendi jutustamisega ühele poole saanud, avastasin, et olin vestelnud tuulega. Minu teekaaslane istus vana pihlapuu all ja oli süvenenud lahti harutatud paberist panderolli lugemisse. Tema kõrval istus must ronk ja askeldas kateloki kallal mille sisse teekaaslne oli tühjendanud vana roostes paja sisu.

   Ütle veel, et ajalugu ei kordu!

27.12.2014.a.

Mai

27. 09.2015.a.

Mai