Illustreerisin oma järgmise lühijutu.
ASTRAALUNI
Oli
sügisöö.
Kuu kumas mornil ilmel kaugusse. Tema magusvalus pilk helkis kui klaasistunud jääkristall. Ometigi õhkas taevaketta pale nii helavalt ja purpurpunane naeratus ta huulilt ei hajunud hetkekski.
Seal ma seisin, keset lagendikku ja lükkisin taevanööpe ahelasse, kui palvehelmeid. Üks, kaks, kolm....kuraditosin. Täht langes laotusest. Orioni väänlev kere hajus, ilmus, taas hajus...
Seilasin kui pimeduses ekslev kapten keset ulgumerd, kui väeti lapsuke, kes astus just oma esimesi samme, kui hetk tagasi munast koorunud tibu, kelle tiivad veel ei kanna.
Lõkkesuits puhus pilved taevalaelt ja mina...üksik hing, pagesin iseenese eest peitu, sest sinu viimased südamega lausutud sõnad ei lasknud mind iseendaks jääda.
Kusagilt kaugusest riivas kõrvu vilin, selline kilehäälne kriuksatus, mis tiris mind hetkeks reaalsusse tagasi? Ja siis see potsatus...Kas tõesti ei ole siin maailmas ma üksi? Või siiski?...
Tõusin kivitoolilt ja sammusin sihitult kaugusse, pimedus juhatamas teed. Ja taevas, see taevas...tundsin, et tema on vähemalt minuga.
Korraga tiris mind maadligi märga uppunud jalg.
Veel sammuke ja maa oleks mind üleni endasse haaranud.
"Seis! Ei sammugi rohkem!"...kuulsin kusagilt käsklust. Ja see hoiatus mõjus...
Kummaline!
Hetk endaga olemist...
Pöörasin ümber ja suundusin valgusketta poole, kuid oh õnnetust! Ei saanudki astuda. Taas mütsatus...ja avastasin end keset ööd istumas voodilt, laubal vaevahigi.
Kummaline, vasak jalg põlvest porine.
Kuu kumas mornil ilmel kaugusse. Tema magusvalus pilk helkis kui klaasistunud jääkristall. Ometigi õhkas taevaketta pale nii helavalt ja purpurpunane naeratus ta huulilt ei hajunud hetkekski.
Seal ma seisin, keset lagendikku ja lükkisin taevanööpe ahelasse, kui palvehelmeid. Üks, kaks, kolm....kuraditosin. Täht langes laotusest. Orioni väänlev kere hajus, ilmus, taas hajus...
Seilasin kui pimeduses ekslev kapten keset ulgumerd, kui väeti lapsuke, kes astus just oma esimesi samme, kui hetk tagasi munast koorunud tibu, kelle tiivad veel ei kanna.
Lõkkesuits puhus pilved taevalaelt ja mina...üksik hing, pagesin iseenese eest peitu, sest sinu viimased südamega lausutud sõnad ei lasknud mind iseendaks jääda.
Kusagilt kaugusest riivas kõrvu vilin, selline kilehäälne kriuksatus, mis tiris mind hetkeks reaalsusse tagasi? Ja siis see potsatus...Kas tõesti ei ole siin maailmas ma üksi? Või siiski?...
Tõusin kivitoolilt ja sammusin sihitult kaugusse, pimedus juhatamas teed. Ja taevas, see taevas...tundsin, et tema on vähemalt minuga.
Korraga tiris mind maadligi märga uppunud jalg.
Veel sammuke ja maa oleks mind üleni endasse haaranud.
"Seis! Ei sammugi rohkem!"...kuulsin kusagilt käsklust. Ja see hoiatus mõjus...
Kummaline!
Hetk endaga olemist...
Pöörasin ümber ja suundusin valgusketta poole, kuid oh õnnetust! Ei saanudki astuda. Taas mütsatus...ja avastasin end keset ööd istumas voodilt, laubal vaevahigi.
Kummaline, vasak jalg põlvest porine.
27.09.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar