***
Taarus
öös mees kõrge kukkumisega, soni kuklas viltu.
Ei aimanud ohtu mina- sinisilm.
"Neiu, (no milline kompliment) kas tohib teie käest tuld paluda?" küsis laemaalija viisakalt.
"Aga palun!" vastasin, kerge iroonia huulil. Endal tibutagi seljas, kuna härrase sõrmeküünte alt haigutasid vastu leinarandid ( nii nimetan ma enamasti pesemata küünealustega inimkehastusi, enamasti kodutuid või kriminaale).
Liikusin vaikselt kodusuunas, kuid....toibusin sireeni ja enda ümber askeldavate rohelises kostüümis tegelasi nähes.
"Hei, kas teie tellisite takso?" hüüdis turvariides härrasmees viidates minule, kui ma EMO ootekoridoris aega surnuks lõin.
Noogutasin ilma, et oleksin mäletanud midagi möödunust.
Kui koju jõudsin lõi kell alanud päeva kolmandamat tundi. Pojad juba loomulikult keerasid teist külge.
Uksekell....
Süda ilmselt jätti lööke vahele.
Uuesti uksekell.
Seadsin sammud ukse suunas, et mitte tüütul öökülalisel häirida laste und.
"Kes seal on?" küsisin väriseval häälel.
Vaikus.
"Mida te tahate?" küsisin uuesti. Ikka vaikus.
Suureks ehmatuseks avastasin, et uks ei olnudki lukustatud.
"Kes seal on?" küsisin veel korra.
Ja uks avanes...
Minu ees seisis too sama laemaalija, ulatas viisakalt mulle mu mobiiltelefoni ja lahkus,sireeni saatel.
Ja mina ei märganud isegi tänada...
Ei aimanud ohtu mina- sinisilm.
"Neiu, (no milline kompliment) kas tohib teie käest tuld paluda?" küsis laemaalija viisakalt.
"Aga palun!" vastasin, kerge iroonia huulil. Endal tibutagi seljas, kuna härrase sõrmeküünte alt haigutasid vastu leinarandid ( nii nimetan ma enamasti pesemata küünealustega inimkehastusi, enamasti kodutuid või kriminaale).
Liikusin vaikselt kodusuunas, kuid....toibusin sireeni ja enda ümber askeldavate rohelises kostüümis tegelasi nähes.
"Hei, kas teie tellisite takso?" hüüdis turvariides härrasmees viidates minule, kui ma EMO ootekoridoris aega surnuks lõin.
Noogutasin ilma, et oleksin mäletanud midagi möödunust.
Kui koju jõudsin lõi kell alanud päeva kolmandamat tundi. Pojad juba loomulikult keerasid teist külge.
Uksekell....
Süda ilmselt jätti lööke vahele.
Uuesti uksekell.
Seadsin sammud ukse suunas, et mitte tüütul öökülalisel häirida laste und.
"Kes seal on?" küsisin väriseval häälel.
Vaikus.
"Mida te tahate?" küsisin uuesti. Ikka vaikus.
Suureks ehmatuseks avastasin, et uks ei olnudki lukustatud.
"Kes seal on?" küsisin veel korra.
Ja uks avanes...
Minu ees seisis too sama laemaalija, ulatas viisakalt mulle mu mobiiltelefoni ja lahkus,sireeni saatel.
Ja mina ei märganud isegi tänada...
02.04.2010.a.
Kooli
27. september 2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar