Jõudsin mina linnapealt "laiamast" tagasi ja ees ootas järjekordne üllatus. Siin ta on, poolik meeleheitel koduperenaine :) Ühesõnaga sellised asjad teevad tuju rõõmsaks. Meenub aeg, kui ise olin samas vanuses ja portreede joonistamise tuhin peale tuli ning selle asemel, et sõbrannedega välja minna, istusin ja joonistasin. Tegelikult igatsen seda aega tagasi. Aga samas on väga mõnus tunne, et pojal ka joonistamise vastu taas huvi on.
Salamisi ütlen, et unistan siiani, et hakkan kunagi taas joonistama ja illustreerin ise ühe oma raamatutest. Ja elu on näidanud, et unistused on määratud täituma. Iga unistus omal ajal.
Nii kui ma seda poolikut joonistust nägin, kõnetas see mind. Viis tagasi aega kus naised omale hirmsasti lokke tahtsid ja lokirulle pähe keerasid. Mäletan kuidas lapsena naabrinaisele rulle pähe keerasin ja juuksed enne õlleseks tegin, kuna siis pidid tugevamad lokid jääma. Praegu naljakas mõeldagi :) Ja silmad sellel porteel on vägagi kõnekad.
Teisalt meenutab see tegelane meeleheitel koduperenaist, elukogenud ja pisut õnnetut emandat, kes on kurb ja õnnetu. Seega suudab poiss ehedad emotsioonid paberile panna ja ma siiralt loodan, et ka tema illustreerib ühe mu raamatu.
Aitäh! :)
19. september. 2015.a.
Mai
 |
| natuke veel ja...poolik veel |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar