Öösel kell 3, siis kui mina olin vahetult enne illustreerimise lõpetanud ja raamatuga voodisse pugenud, jäi poiss laua taha joonistama. Viskasin pilgu peale ja üllatasin, sest just selline näeb välja minu järgmise romaani (Westoffhauseni häärberi saladus) peategelane. Selleks ajaks olid valmis vaid silmad.
Mul on kohutavalt hea meel, kui poeg joonistab! Mäletan kuidas ma lapsena anusin, et Ema mulle kassi joonistaks, kuna ta joonistas selle nii eheda. Sihuke tunne oli, et kass astub kohe paberilt välja. Seega on kunstigeen tulnud meil minu Emalt. Sest Ema esimesest abielust sündisid Kalle ja Malle, ning Kalle joonistab ka väga hästi ja Malle noorem poeg Raido samuti.
Kunsti peale ei tohiks sundida, see peab olema vaba tahe. Mäletan kuidas kooli ajal õpetaja(d) soovitasid mul kunstikooli minna, kuid elasin maal ja linna kunstikooli käimine oli suht võimatu, ning mulle ilmselt ei oleks meeldinud "sunduslikult" seda teha, kuna kunstiringis pidi nii ehk naa joonistama teemasse. Ka kunstitunnis. Aga ma olen kord selline inimene kellele raamid ei meeldi ja seega jäi see teekond käimata. Samuti jäi see käimata ka poisil, kuigi 4 aastat ta pühapäevakoolis õppis kunsti. Kuid nüüd polnud aastaid kätt harjutanud ja alles hiljuti hakkas, sundimatult hakkas. Tunnen ikka ja jälle temas ära enda. Seega ei ole tõesti käbi kännust kaugele kukkunud :)
Minu uue romaaniga saate tutvuda SIIN.
27. september 2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar