Ka bussijuhid loevad raamatuid :)

Karin Tammeleht

   Tänane öö möödus kiiresti. Ärkasin pärast 4 tunnist magamist ühe armsa inimese kõne peale ja juba paari tunni pärast teatas teine armas inimene Karin, et tuleb külla. Panin siis kohvi hakkama.
  Kariniga tutvusime aastate eest, kui otsustasin elus muutust teha ja kaalu langetamise nimel tööle minna  ühte puidufirmasse. Nii meist töökaaslased saidki. Mis töösse puutub, siis mulle see isegi meeldis ja sain kenasti hakkama. Vaheldus ikkagi. Ja veel kui kaal langema hakkas, oli see eriliselt hea tunne. Tegelikult 8 h püstijalu tööd hakkas esimese hooga ikka päris kõvasti tervisele. Ülekaal, mis muud. Iga kahe tunni tagant oli meil 10 minutiline puhkepaus. Karin oli just see inimene kes mulle pausi ajal massaaži tegi, kuna sundasend tõmbas mind üleni kangeks. Õlad olid lausa krampis ja jalgadest ma üldse ei räägi. Aga kaal langes ja enesetunne läks üha paremaks.
  Tolles puidufirmas töötasin vaid 8 kuud, kuna lasin ennast teise firmasse üle meelitada,(ja lausa kaks ja pool aastat kannatasin sealselt vaimset ja füüsilist terrorit)  aga see oli üks elu suurimaid vigasid. Töö iseloom oli ju sama, aga tingimused olid lausa olematud. Talvel tuli tööd teha 11 pügalaga ruumis, 8 tundi betoonpõrandal püstijalu. Erinevalt eelmisest (suurest) puidufirmast töötas selles firmas ligi 10 töölist ja valitses kohutav bürokraatia. Nimesid ma nimetama ei hakka, aga nii negatiivset töökohta mul rohkem ei ole olnud. Lisaks kõigele sain sealt sellise terviserikke, et käisin kahel korral operatsioonil ja arstid koputasid mulle südametunnistusele, et kas töö või tervis. Kuu aja pärast lahkusingi töölt. Mõni armas tutvus sündis ka sealt ja osade töökaaslastega oleme jäänud siiani meeldivalt suhtlema. Peaaegu enamustega. Aga...olen mõtteis ühe kurja inimesega rahu sõlminud, kuigi tunda teda küll ei taha. See selleks, õnne talle eluteel! Eks alkoholism ole ennegi ajusid mulgustanud. Annan andeks...
  Karin on positiivne inimene, kes on läbi läinud nii tulest kui veest, kuid on ikka iseendaks jäänud, positiivseks ja elurõõmsaks inimenseks. Alles hiljuti jõudis ka tema ellu suur muutus, nimelt, temast sai bussijuht. Rõõmustan! :) Ja köögi aknast välja vaadates meenub tänane jutt, et kuidas koolijütsid uurisid ja puurisid, et kas bussijuht on naine või mees :)
  Tegelikult on blogi point selles, et Karin on ka kirglik lugeja, keda üha harvemini kohtab alla 40 inimeste hulgas, kahjuks. Nii sai sahtlipoetess täna endale mu neljanda luuleraamatu "Veerekese pääl", kui ka uuema romaani "Rist teel". Head lugemist ja tänud, et sa olemas oled, kallis Karin!


7.septembre 2015.a.
Mai