Joonistan!

  Joonistan! Juba pikemat aega näpud sügelevad. Poiss siin viimasel ajal muudkui joonistab ja täna võtsin ka paberi ja pliiatsi ning asusin asja kallale. Hiljuti kinkis üks kallis sõber mulle karbitäie harilikke pliiatseid, häid pliiatseid ja no, tuleb ju tööle hakata. Äkki saab sellest isegi kunagi asja.
  Lapsepõlves möödus enamus aega mu päevadest joonistamisele. Ema ei jaksanud mulle nii palju vihikuid osta, kui neid täis joonistasin. Isegi küünla valgel sai joonistatud, kuna oma majja kolides meil seal algul voolu ei olnudki.
  Kooli ajal ehtisid mu joonistused kunstiklassi seinu ja neid oli seal ikka hulgim. Ja kunstiringis sai ka õpetaja soovitusel käidud, kuigi see eeldas hilja õhtul koju jõudmist ja pimedas kahte kilomeetrit üksinda jala koju minemist. Muidugi soovitas õpetaja ka kunstikooli minna, kuid tema soovi ma täide ei viinud. Aga ega ma pole aastaid ka joonistnud enam, kuigi see kirg on minu sees kogu aeg kipitanud.
  Jah, joonistan rastadega ennast, kuigi minu nägu ta just ei ole :)

Mul on ka siiralt hea meel, et poiss on taas joonistama hakanud! Ehtisid tema joonistused kunagi Lavassaare poe aknaid ja 4 aastat õppis ta isegi Pärnu Pühapäevakoolis kunsti, kuid jättis pooleli.
  Täna jääb ka minu töö pooleli, sest hakkan ennast lille lööma raamatuesitlusele minekuks, kuna täna kell 17.30 esitlevad Kerttu Rakke ja Janek Muru oma ühisraamatut Pärnus Rahva Raamatu kohvikus Piano.
Siia veel üks variant.

Ilusat reedet! :)
25. september 2015.a.
Mai