JA OTSIB TAGA OMA JUMALAID ...
Kui hommik alles unehõlmas tihus,
ta läks ja sulges ukse kurakätt.
Kuid see ei olnud jumalagajätt.
Ta kadus nagu tormieelne vihur.
Jäid ajalehed lauapeale ootma,
ja pliidisiiber tuulest logises.
"Kes oled sina?" küsis Oggy, kes
peab väljakannatada mind nüüd suutma.
Ta aiva rändas, justkui Ahasveerus.
Küll otsis ennast, otsis ligemest.
Huult närides, verd tilkus igemest ...
Nii rahutu, nii rahutu, too Keerub ...
Miks inimloom küll on nii mõtlematu?
Ta läheb, jättes maha jäljed vaid,
ja otsib taga oma Jumalaid ...
Ei karda ta, et langeda võib pattu.
6. jaanuar. 2020.a.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar