Küla mäletab

foto: https://rannatee.ee/oidremaa-moisa-kodumajutus/

Küla mäletab

Pärtel ja Enela tutvusid toonase Nõukogude Eesti lõpuaastail, mil mõlemad olid lõpetanud tehnikumi ning neid suunati ühte kolhoosi tööle.

*

Pisike külake Lääne-Eestis vegeteeris suhteliselt nutuses olukorras. Vaid kröömike keskustelu, mis kohaliku vana poemaja ees aset leidis, oligi kohaks, mis külarahva silmad küütlema pani. Alkohoolikust isasinimesed tuiutasid noori piigasid, nilpsasid ilast keelt ning aiva loopisid rõlgeid fraase nende aadressil. See oli rõve. See oli alandav neidudele, kelle keha alles naiselikke vorme võtma hakkas. Parem oli kauplusemajast suure kaarega mööda käia.

Olgugi, et külas oli säilinud vana kõnekas massiivsete võlvkaartega mõisahoone ning looduskaitse all olev, lopsakate taimedega mõisapark, mis enamuse ajast küll seisis räämas padrikuna, polnud kaua aastaid ükski töökäsi seda silunud.

Juba külla sissesõidul riivasid vaatevälja vanade rääsunud loomalautade rusud ning erilise monstrumina mõjus lagunenud, haisev väetiseküün, mille paekivist varemeil lapsed turnimas käia armastasid. Varemete vahelt turritasid välja ohakate ja kõrvenõgeste kolooniad, mis sõjaväeülema ranget hoiakut meenutasid.

Ei olnud võõrad ka olukorrad, kus lapsevanemad olid alatihti sunnitud kohalikku velskrit väisma, kes küll vaid korra nädalas haigeid vanas mõisahoone kompleksi kuuluvas kolemajas vastu võttis. Diagnoosiks oli peamisest väetisemürgitus, sest lapsed ei kipu alati mõtlema mida nad suhu pistavad või milliste kätega silmi sügavad. Mürgist väetist aga leidus varemete vahel lademetes.

*

Küla lõpus tervitas rahvast küngas, mille jalamil küla kauplusemaja asus, mis vahelduva eduga kohalikele toidu lauale tõi. Kuni lõppeks see üldse suleti. Korra nädalas parkis autokauplus ennast vana mõisahoone taha, sealt sai rahvas kolmapäeviti endale toidupoolist ostmas käia. Õnneks võimaldas kolhoosiametkond igale elanikule väikese maalapi ja laudakese koduloomade pidamiseks, nii oligi kartul ja aedvili oma põllult võtta. Lihapuuduse üle ei saanud ka kurta, keldrid olid soolalihatünne tulvil. Piima sai toodud kohalikust suurfarmist täiesti tasuta.

*

„Noort verd oligi vaja!“ nentis toonane partorg, kes noorte natsalnikute üle ainult heameelt tundis. Oli ka pühjust, sest võsasse kasvanbud park sai peagi silmailuks kohalikele ning vana väetiseküün ehitati taas jalule. Isegi pookuivanud sarapuud raiuti maha, kuigi need olid sügiseti pähklite all lookas.

Sanitaarremonditi ära mõisahoone ning sinna kolis kohalik kolhoosikontor, mille eesruumist sai korralik bussiootesaal külmadeks ilmadeks.

Üha tihedamini hakkasid mõisasaalis toimuma süldipeod, kuskohast ei puudunud ka bänd. Ka traditsioonilised tantsu ja spordikursused said taas hoo sisse.

Ei möödunudki palju aega kui Enela endale päitsed pähe sai. Pärtel ei raatsinud kaua oodata, kartuse et äkki mõni külajoprss jõuab temast ette.

*

Veneaja lõpus, kolhooside ja sovhooside lagunemise aegu kolisid Eneala ja Pärtel külast minema, sest järeltulevat põlve oli oodata ning peremehele pakuti mujal tasuvamat töökohta. Diplomeeritud noorukid olid sunnitud uutele ametipostidele minema ning tänaseks on nende tutvumiskülast saanud paigake, mida nad väisavad vaid paaril korral aastas, et kallistada oma armastuse sümboliks istutatud tammepuud, mis mõisaparki ehib ja mille legendist on siiani teadlikud vaid nemad kaks.

*

Möödusid aastad. Kui külakesse hakkasid riburada pidi kerkima uued hoooned ja vande majade restaureerimine sai hoo sisse, otsustasid uusrikkad tänavatele nimed panna. Neid tänavaid sai kaks- Pärtel ja Enela.

Küla kõneleb ja mäletab alati!

3. jaanuar. 2020.a.

Vana-Rääma