Ennast aidata saad eelkõige ise

foto: https://sobranna.postimees.ee/2684822/nimemaagia-vaata-mida-sinu-eesnimi-tahendab-a-e

Ennast aidata saad eelkõige ise

Iga aasta jaanuari keskpaigas, kui pakasene talv Eestimaale jõuab, muutub Elle-Nora hing ärevaks. Sellest hetkest hakkab tal kõik viltu vedama. Küll tabab teda mõni külmetushaigus, küll kaotab, lõhub või unustab ta mõne endale kalli eseme. Nagu oleks põrgu maapeale tulnud.

Jaanuari 20. päeval, mil kröömike lund oli maha sadanud, küütles see nii valuseredalt, et Elle-Nora ei suutnud silmigi avada, kui ta jalgsi teekonna 5 km kugusele külapoodi ette võttis.

Hirmud, mis olid 35 aastasesse naisesse pesa teinud, aiva süvenesid. Ta ei osanud nendega hakkama saada ega nendest vabaneda.

Lisaks häiris naist teadmine, et alati kui külapoe ette jõuab, peavad külamoorid maja ees mokalaata ning tuiutavad Elle- Norat kummalise pilguga. Muidu nii jutukad memmed jäävad vagusi naise lähemale jõudes. Justkui oleks keele alla neelanud. Aga vaikusel on õelad silmad.

Jah, Elle-Nora oli teadlik, et külamutid teda mustaks leseks kutsusid, aga teda see ei heidutanud. Olgugi, et ta oli matnud kaks abikaasat ja imikueas lapse, kes kopsupõletikku suri. Uut kooselu naine ei ihanud, sest lein oli ta nii ära muserdanud ning lesk oli veendunud, et ta ei suuda siin ilmas enam kedagi armastada. Liiati siis veel iseennast!

Taas oli käes 10. veebruar, päev, mil Elle-Nora 5 aastasena oma kallist emast Ellest ilma jäi. Elle kaotas elu libeda talvetee veeres roolijoodiku käe läbi. Peale mida hakkas Elle-Nora isa jooma ning laps jäi vanaema Nora kasvatada, mis oli ka õige. Aastate pärast jõudsid omakeste kõrvu pahad uudised, et isa Aldost oli saanud kerjusest kodutu, kes pealinna tänavatel vegeteeris. Ju oli see tema saatusekaarti sisse kirjutatud, sest Nora koduuksed olid väimehe jaoks alati avatud, viimane teadis seda, kuid ei võtnud pakkumist vastu ning memm ei suutnud aidata inimest, kes ennast aidata ei lase. Auk, millesse mees oli kukkunud, osutus liiga sügavaks ja omaks, et sealt välja ronida.

Täpselt 20 aastat hiljem, ka 10. veebruaril, lahkus ka Elle-Nora vanaema, naine, kes oli talle ema, isa, õpetaja ja vanaema eest olnud. Ainuke inimene, keda Elle-Nora usaldas.

Ajalugu kordus. Tollel kargel talvepäeva õhtul, kui vanaema suure moonakotiga külapoest kodu poole liikus, kukkus ta rattaseljast vaid pool kilomeetrit enne koju jõudmist. Otse läheneva auto ette. Lahkumine oli silmapilkne.

Elle-Nora ei saanud enam kusagil asu. Ta kulutas erinevate esoteerikute ja soolapuhujate uksi, maksis neile kopsakaid summasid, nagu mõni kröösus, kellel mammona üle seifi äärte voolab. Abi ei saanud ta kusagilt, sest ta ei lasknud ennast aidata. Ega ükski nõid ei saa aidata inimest, kui abivajaja seda teha ei lase, raiub oma ja on oma kinnisideedes ning hirmudes kinni.

Inimene saab ennast aidata eelkõige ise, mitte sildistada neid, kes tema hirmudes ja õnnetustes süüdi ei ole.

„Kui sa tahad oma saatust muuta ja karmavõlast vabaneda, muuda oma nimi ära. Nii sinu ema kui vanaema on õnnetult hukkunud ja nende eesnimedest on tuletatud sinu eesnimi, mis pole sulle head toonud. Sind võib sama kurb saatus oodata. Ei ole hea panna lapsele vanemate ega vanavanemate eesnime, see ei tõota alati head tähendada, kuigi inimesed teevad seda heauskselt.“ Soovitas üks tugevamaid nõidasid.

Elle-Nora tuhises vihaselt nõia kabineti uksest välja, lõi pauguga ukse kinni ja kadus nagu keravälk, jättes mammona taskusse kõlisema.

„Vahetagu ise oma tobe nimi ära, va soolapuhuja!“vandus naine tulist kurja. Ta oli kindel, et kõik valetavad, kõik tahavad talle ainult halba, aga ise ta ka midagi enda heaolu nimel, hirmudest ja vihast vabanemiseks, ette ei võtnud. Olgugi, et alateadvuses ta seda tegi, karjus ja pröökas nagu pöörane, aga üksi sellest ei piisa, kui endiselt näed kolli seal, kus seda ei ole. Tuleb õppida andeks andma ja hirmudest vabanema.

Taas oli käes 10. vaabruar, kui Elle-Nora asutas ennast külapoodi minema. Sama päeva hommikul lõpetas tema seinal, ema ja vanaema fotodel kohal asetsev Nazari kaitsva silma ja Fatima käekujutisega maagiline kell, mille vanaema Türgist toonud oli, tiksumise. See ennustas halba. Elle- Nora lõi kõigele käega ja vandus;“ pagan, justkui oleks ma mõni kröösus, hakka veel neid neetud patareisid ka ostma!“ Ta võttis vihaga seinalt kella ja virutas selle vastu maad, haaras ahnelt ratastega reisikohvri ja asus teele.

Nii nad seal seisavad, kalmuaias, kolme inimese daatumitega kolm hauaplaati, mille surmakuupäevaks on 10. veebruar.

4. jaanuar. 2020.a.

Vana-Rääma