Kuniks ...

foto: https://www.armastuskirjad.com/armastus/

   KUNIKS ...

Sa lähened mõnikord mulle
kui tundmatu vari
mille üle hüpata ei õnnestu
ka parima tahtmise juures
ei Sul
ega mul

Sa lihtsalt tuled
kustutad mu silmis
nukruse tuled
süütad südames
tuleleegi
nagu ei keegi ...

kuigi ma tahaks koos Sinuga
karjuda
hullata
pühkida silmist võltshäbi kae
ma tahan
Sinuga harjuda
ka siis kui
varjud jäävad seljataha
ja meie üheskoos põlvitame
päikese poole
pihud kohakuti
südamed vastamisi

Sa lähed mõnikord kui vari
kes tuleb Sinuga kaasa
kellega lähed Sina kaasa ...
aga Sa ei näe seljataha
Sa ei näe et mu silmad
on taas nukrust täis
et mu süda on kui tuhk
elutu ja habras

aga palved ei kao
need loovad uusi emotsioone
dimensioone
nägemusi
neil on oma elu elada
nagu meilgi
kes me oleme loodud
minema ja tulema
kes me oleme loodud
olema ...

kuni ööst saab
jälle hommik


17. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma