Mõtlesin, et loen ka siis palju kiidetud ulmiku lühiromaani läbi. Lugesingi. Aga ... ma tõesti pettusin. Pettusin täielikult. Jah, veendusin taaskord, et ulmeromaanid (see siiski on vast ulmeline lühijutuke) ei ole mulle. No mitte üldse ei ole. Ma ei hakka üldse pikemalt raamatul peatuma ja ei hakka ka näpuga näitama, ulme lihtsalt ei lähe mulle peale. Samas, võimalik, et ulmikul -Kristjan Sanderil - on ilmunud mõned head raamatud, no mulle sobivad, aga ma katsun ennast neist eemale hoida. Kui ma mäletan siis on tema nimi ka kunagi romaanivõistlustelt läbi käinud, aga võimalik, et mäletan valesti.
Ma olin, olen ja jään põnevike, kriminullide ja armastusromaanide lugejaks. Enne loen ka lastekaid, aga mitte ulmekaid. Aga igale ühele oma. Samas ma tean mida tähendab raamatu kirjutamine, see on suur töö.
Ulmikutele soovitan, teistele mitte.
Ulmeromaanide sari "Odüsseia" avaldab moodsat ja uuenduslikku ulmet nii kodu- kui välismaistelt autoritelt.
Sarja avaraamat "Valguse nimel" räägib inimkonna sajanditepikkuste unistuste täitumisest: on avastatud ja asustatud esimene Maa-taoline planeet. Paraku pole aga kaugeltki tegemist paradiisiga...
31. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar