Sain just loetud Rein Veidemanni memorandumi. Õigupoolest on tegu Rein Veidemanni autobiograafiliste sugemetega romaanitriloogia "Wiik" esimese raamatuga - "Lastekodu.". Juhtus jah nii, et teise raamatu "Tund enne igavikku" lugesin ma enne läbi, aga ega tegelikult ei olnudki midagi hullu, sobib ka nii.
Juba on ilmunud ka sama triloogia kolmas raamat "Piimaring," mis on mul veel lugemata, aga küll ma jõuan.
"Lastekodu" on üdini Pärnu raamat. No küll oli hea lugemine! Nüüd sain ma teada kus Rääma piir asub. Teadsin et kusagil Piiri tänava lõpus peaks olema piirikivi ka, aga käisin otsimas ja ei leidnud. Aga vana kaev, mis asub üsna mu kodu lähistel, sai minu jaoks nüüd hoopis teise tähenduse. See on siinpoolne Rääma piir. Jah, aadressi järgi elan ma ju Tallinna mnt-l, aga meie majal on silt VANA-RÄÄMA ja minu aknad jäävad ka just Vana-Rääma tänavale, sestap armastan ma oma kodu aadressiks nimetada just selle tänava nime. Ja Rääma tänav jookseb paralleelselt Vana-Rääma tänavaga. Ehks siis Rääma või Vaeste Patuste Alev on mul siin ligidal.
Ja Pärnu lastekodu, nujah, kurb teema. Kunagi, kui ma väike olin ja ühes Pärnumaa külakeses elasin, elasid millegipärast ühel suvel Rääma (Pärnu) lastekodu lapsed meie külas. Ma enam ei mäletagi miks, kas maja remonditi või juhtus midagi. Aga mina sõbrunesin nende lastega, viisin salaja kodust neile isegi saia ja vorsti, ning pannkooki ka, sest nad kurtsid, et kõhud on tühjad. Olen ise pärit paljulapselisest perest, meil oli kombeks näiteks kommid (ka pannkoogid) laste vahel ära jaotada, ma hoidsin enda omad alles ja viisin ka need lastekodulastele.
Vaatamata kurvale teemakäsitlusele ja teemale üldse, on see raamat ka väga romantiline. Siin on kõike, ajakirjaniku katsumusi, armastust, valu, inimlikkust, petmist jne...Peategelane Andreas Wiik oleks tõesti nagu surmakutsar, kõik ta lähedased, kellega ta Pärnusse tagasi tulles suhtleb, surevad. Siin hargneb mitu armastuse- ja armatsemiselugu, aga ka "jälgi" 40 aasta eest toimunust. Valdavaks teemaks on küsimus miks lastekodu koliti Rääma pargis asetsevast mõisast Niidupargi ühiselamusse. Kes või mis on selle taga? Ajakirjanik Andreas tulebki seda teemat Pärnusse lahkama. Aga loe ise, mina soovitan väga. Aus ja väga hea raamat! Ootan juba mil saan "Piimaringi" käes hoida!
See on romaan Pärnust, linnast, mis keskmistelegi maailmakaartidele ei jäta täpikest, kuid sellele vaatamata on olnud peagi juba tuhat aastat sünni-, elu- või surmapaigaks loendamatutele inimestele – eestlastele, venelastele, sakslastele, juutidele. Samas on see lugu metafoorsest kodukülast või -linnast, mida võivad omaks pidada ka need, kes on Pärnust üksnes läbi sõitnud või pole sinna eales jõudnudki.
See on raamat lastekodust, Baltimaade vanimast Pärnu lastekodust, mis on andnud oma saja kuuekümne viie eksisteerimisaasta kestel peavarju tuhandetele lastele ja võimaldanud neil kasvada inimesteks. Samas on see raamat meis kõigist, kes me ju ühel või teisel viisil pärineme oma lapsepõlvekodust.
21. detsenber. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar