Jaansoni rada 94.päev

 Tulime just rajalt. Esimest korda sellel aastal käisin rajal t-särgi väel, sest nii palav oli. Olgugi, et algul panin ka pusa selga.

 Täna hakati rada üles freesima, olime tunnistajad. Jah, veidi nad freesisid ka juba sügisel aga täna jõudsid nad freesimisega peaaegu sinise katusega sotsiaalmaja juurde. Nii olime sunnitud vahepeal kõndima mööda jõe äärt. Aga samas on rõõm teada, et rekonstrueerimistööd kulgevad edasi. Juunis peaks ju rada rekonstrueeritud saama, kuid ma ei taha hästi uskuda...Aga siiski.

 Täna läbisime 8 km. Üle pika aja tunnen ennast väsinuna, aga tean ka miks-jalanõud olid valed. Roosades retuusides rajale minnes oli ju vaja kohe ka roosad, Portost ostetud tennised jalga panna, aga need ei ole siiski sobivad jalanõud kepikõndimiseks, ei anna õhku läbi, koju jõudes jalad lausa lirtsusid tennistes ning lisaks tunnen et jalad on põrutada saanud. Aga kohe kulgeme pessu ja siis ma tinktuuritan neid. Ahjaa, magnesiumi tarbin ma ka. Eks näha kuidas homme on olukord, kui hüppeliigesed on ikka kanged ja valutavad siis tuleb rajavaba päev teha.

 Germo pidas ka vapralt vastu, viskas seljakoti seljast ja kadus juba õue.

 Ma pean ikka vanade tossudega rada mõõtma, sest need on nii jala järgi ja päris jalast need mul ju ära ei kao.

 Päikest saime ka peale, oleme mõlemad veidike roosad, kuigi Germo läheb ikka pruuniks ka, mina ei. Olgugi, et Portugali päike andis mulle pisut pruunika jume ja see on siiani peal.

 Aa, mis seal ikka, olge mõnusad!

Fotod:

raja freesimine käib...

linnukesed kalda pääl...

selline asjandus...

2 km läbitud...

on roosa....

3 km läbitud...

Germo ja puu...

4 km läbitud...

16. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 93. päev

  Tulime just rajalt. Tundsin õhtul, et pean minema. Vahepeal sai poolteist tundi iluund tehtud, sest möödunud öö jäi lühikeseks ja õhtuks oli ju vaja ennast ära väsitada. Mugavam ka, üks pesemine enne voodisse minemist.

 Minul jäi küll eilne päev rajal käimata, sest mul oli erinevaid asjatoimetamisi, aga Germo käis, koos Maarjaga käisid nad kogu 9,3 km-se ringi ära. Väga tublid!

 Igal inimesel on häid ja halvemaid päevi ja kui enamus päevast on negatiivne siis tasub ennast positiivselt laadida, et negatiivne energia sinus võimust ei võta. Me kõik saame seda teha oma tervise huvides täiesti tasuta, kas siis visata mured tulle, uputada vette või matta maha jne...Minu käest on palju küsitud et kuidas ma jaksan olla pidevalt positiivne. Aga ma lihtsalt ei võta negatiivset energiat omaks, kuigi seda on meie ümber väga palju. Üks võimalus selleks on ka mure paberile panemine, endast välja kirjutamine.
  Jah, mind tegelikult paneb imestama kuidas osad inimesed saavad nii negatiivsed olla. Ja tegelikult just siis kui inimesel on ülekaalus negatiivne energia ta haigestubki, näiteks depressiooni. Minu lähedaste inimeste hulgas on ka depressiivseid inimesi, kuid mina ise pole seda ränka haigust põdenud, sest ma ei lase seda lihtsalt ligi. Minu energiad on paigas. Tee ka sina endaga tööd, et depressioon ei neelaks sind alla. Ise saame oma tervist hoida, igas mõttes. Miks ma sellest siin blogis kirjutan? Aga sellepärast, et lisaks kepikõndimisele, istusime Germoga pikalt jõe ääres, nautisime seda vaadet kuidas peegelsile jõgi sillerdas, päike loojus ja vasakkaldal süttisid raja äärsed tuled. Mina viskasin mured ja negatiivsused jõkke, uputasin ära ja tunnen ennast hetkel nii õnnelikult, et läheks või lõhki. Olgu, olgu, päris nii mitte, aga väga hea on olla.

 Kerge väsimus on peal, sest õhtul läks nii soojaks ja mina pakkisun ennast soojadesse riietesse ja rajalt jõudes olin üleni higine. Nii olengi praegu näost punane (päike on ka oma töö teinud) silmalaud paistes (kitkusin kulmusid ja nüüd olen paar päeva paistes silmadega). Aga ma ei kurda, sest olen õnnelik, olen õnnelik inimene, vaatamata sellele, et negatiivsus on ka minu ümber. Tahaks nii aidata inimesi, aga kui nad ei lase ja näevad maailma vaid tumedates toonides siis olen ka mina võimetu.

 Oma elu tuleb elada, mitte teiste oma, ega lugeda päevast päeva negatiivseid sõnumeid ja jagada neid ka oma fb ajajoonel, sest ajajoon on su isiklik ja nii sa tood negatiivsuse oma ellu. Kallistamine on ka positiivne energia, kallistage, inimesed!

 Nüüd aga rajast ikka ka, või rajal käimisest. Läbisime vaid 6 km, sest tunne ei lubanud pikemat teekonda ette võtta. Oma (enese)tunnet tuleb usaldada. Kas lähme ka homme rajale? Ma ei tea. Kui tunne tuleb siis kindlasti lähme. Ma ei plaani pikalt ette, ei suru vägisi rajal käimist peale, vastupidi- ma ootan ja naudin kepikõndimist, sest see on üks suur tegevus mis lisab positiivset energiat. Ausõna. Spekuleerides ....loetud päevade pärast saab 100 korda rajal käidud ja 30 kg kaotatud, seega....Numbrid kõnelevad ise.

 Ahjaa, täna sai torti söödud, tailiha ja sinki söödud, õhtuks oli magu raske aga nüüd enam ei. Kulutasin selle raskuse rajal ära. Vot nii!

Mina armastan teid ka!

Fotosüüdistused:

mööda Vana-Rääma tänavat rajale minek...Germo

kas ka tema viskab muresid jõkke?

1 km läbitud...

2 km läbitud...

minu armaskallis Päikesepoiss

ma ausõna ei nuta, aga vist on iga juuksekarva otsas ka higitilk...

3 km läbitud...

püüdsin jäädvustada auravat jõge...aga vist ei õnnestunud. natuke...

vasakkaldal süttisid aerukujulised lambid...kell 20.42

15. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 92. päev

  Neljakesi rajal!

  Õigupoolest läksime hommikul kolmekesi rajale, aga kusagil seal neljandal kilomeetril ma ütlesin, et ma söön oma olematu mütsi ära, kui see kes meile vastu tuleb, pole Reena! Müts jäi muidugi söömata, aga mul oli tuline õigus, meie kallis Reena jalutaski meile vastu, juhuuu!

 Reena fenomeni ma lahti kirjutama ei hakka, kes nägi teda televusseris-see nägi. Igal juhul on Reena meile kõikidele tubli eeskuju, kuna ta on liikudes kaotanud juba 90 kg! Jah, see polnud trükiviga, Reena on 90 kg kergem! Ja ta näeb väga armas ja hea välja. Nüüd on ka minul lootust, et mu rippuv nahk taastub kunagi, kuna Reena käevarred on nii peenikesed, et lausa kadedaks teeb. Ja mitte ainult käevarred!

 Loomulikult selfitasime ka ning siis meie Germo ja Maarjaga tuhisesime edasi ning tagasiteel leidsime kauni Reena- nagu näkineiu, jõekaldalt istumas ja siis jätkus juba juttu veel kauemaks kui kauaks! Oli üks imeline päev see 13 ja reede! Aitäh, kallikesed!

 No ei saa mainimata jätta ka Avet, aga unustasin selfi tegemata, anna palun andeks, kui võid? Avet oli ka üliarmas näha ja Germo lausa nõudis et Ave veaks ennast roolitagant välja, kallida oli vaja ju. Teinekord terrassitame!

  Täna läbisime 8 km. Väga mõnus ilm oli ju. Aga ma olin sunnitud siiski armsa Maarika salli kaela panema, sest hommikul oli liiv kaelas, ilmselt eilsest tuulest, aga õnneks pole radikuliiti jäänud, ehk siis tõmbetuul on negatiivne energia ning eriti kevadine tuul, sestap peab ikka salli kandma. Vähemalt mina pean, sest radikuliit on kerge tekkima.

 Olen terve päeva nagu duracelli jänes olnud ja taas jõudsin netti alles nüüd. Varsti saab kiirem aeg mööda, siis ehk liigun siin rohkem. Lihtsalt praegu on isiklikke asjatoimetamisi rohkem aga nendest ma siiski ei blogi, sest kõik pole avalikustamiseks.

 Meie oleme ülirõõmsad ja õnnelikud, olge teie ka!

Fotosüüdistused rajalt:

abivahendid stardivalmis!

asume teele...

Maarja ja Germo

ilus...

1 km läbitud...

2 km läbitud...

kolmikpuuga...

Maarja kolmikpuuga...

Germo kolmikpuuga...

3 km läbitud...

minu esimene katse teha meist neljast selfi :D

Germo, Reena, Maarja...

4 km läbitud...

imekaunis näkineid Reena 

13. (reede) aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

Kaheksandad laulusõnad Marcole...

foto: Marco Tasane

  Napsasin Marco ajajoonelt selle foto, sest see on minu meelest ülivinge foto!

 Esmaspäeval, 9. aprillil valmis Marco Tasasel taas uus laul "New York" mille videos on ka klippe just New Yorgist, kus Marco hiljuti reisil käis. Need on kaheksandad laulusõnad, mille olen talle kirjutanud.

 Nagu ma MuusikaPlaneedile mõne päeva eest mainisin, meeldib mul teha Marcoga koostööd ja jätkan seda alati, sest mulle meeldivad inimesed kes julgevad erineda, olla need kes nad on. Pisut vürtsi kulub alati halli argipäeva ja seda Marco pakub. Ja Marco reeglina annab mulle teema ette, millest sõnu vorpida, just nii meie koostöö käibki.

Laulusõnad:

Te annetage mulle palun raha
nii suurt mis reisikirge rahuldaks
Ma tahan lennata maailma taha
ja viibida seal päeva või siis kaks

Ref:,: New Youk, New York

su tulevalgus

On minu unistus

mu õnne algus :,:

Ma eile saatsin Sõõrumaale meili

kuid ta ei suvatsenud vastata

Ehk Kallas annetab ka pappi veidi

ehk ometi saab tema aidata!

Ref:

Ma tahan minna shoppama New Yorki

ma tahan minna mängupõrgusse

New Yorgis seal on träni mitut sorti

see linn ei maga, pürgib kõrgusse

Ref: ...

MuusikaPlaneedi artiklit saate lugeda SIIT!

Õhtulehe artiklit saate lugeda SIIT!

PUBLIKU artiklit saate lugeda SIIT!
 
Ja YouTubest saate kuulata SIIT!

  Üks New Yorgi vaatega foto ka veel Marco ajajoonelt:

Marco New Yorgis

12. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 91. päev

finišis

  Täna hommikul jõudsime rajale. Tulebki hommikuti käima hakata, muidu ei jõuagi. Ma tean, et see pole mingi vabandus, aga paraku nii on. Kevad on ja külalisi käib palju ja meie rajal käik kannatab selle all. Jah, see pole võibolla mingi vabandus, aga kirjutan nii nagu tunnen. Hakkan nüüd alati peale hommikukohvi joomist rajal käima, sestap pole mõte enne lõunat meid otsida. Ja tegelikult olin ennast täna hommikuks üle maganud, sest eile lausa kukkusin voodisse ja tegin rekordmagamise, üle 10 lausa kestis mu uni. Ausalt öeldes ei teagi millal nii pikalt järjest magasin. Ju siis oli vaja, sest viimasel ajal on olnud palju sahmimist ja netti jõuan ka alles õhtuti. Kuna praegu ma ka ei kirjuta ja loen vähem, kuna mul tekkis vahepeal mingi vastik silmapõletik ühte silma, siis on ka see üks põhjustest miks naudin muid tegevusi.

 Läbisime täna 7,7 km. Just sellist numbrit näitas pedomeeter. Ja esmakordselt sellel aastal käisin poolpükstes rajal, ilm lubas. Pealegi on kõik püksid nii suureks jäänud, aga oma vana Grumpy fliisi saan ikka kanda, kuigi see on ka juba nagu kleit seljas.

 Kohe näha, et kevad on Pärnusse jõudnud, sest väga palju rahvast oli rajal tervisesporti harrastamas, pluss veel kooliõpilased keka tundi tegemas. Ei jäänudki muud üle kui tuli hanereas liigelda, Germo minu seljataga, sest rada on kitsas. Ja rekonstrueerimistööd millegipärast seisavad, kuigi seal on kirjas et juunis peaks valmis saama. Oli rulatajaid, rulluisutajaid, jooksjad, kiirkõndijaid, jalutajaid, kepikõndijaid jne...

 Nagu alati, nii ka täna nautisime me kepikõndi, et mõni teisiti ei arvaks. Kui ma kepikõndimist ei naudiks, siis ma ju ei harrastaks ka seda, aga juba läheb teine aasta ja loobumisplaane mul ei ole. Iga korraga on üha kergem astuda ja väsimust üldse enam ei tunne. Täna käärisin lausa käised üles ja sain kerge kevadpäikese jume ka peale, roosaka.

 Aga eks fotod kõnelevad enda eest.

töö kahjuks seisab...

1 km läbitud...

2 km läbitud...

sealt paistab meie kunagine kodu Väike-Jõe tn...

Germo ja puu

Pärnu jõgi...

3 km läbitud...

teisigi tervisesportijaid....

vaade üle jõe.-...

puhkepaus tagasiteell...

väike selfi nagu ikka...

teisigi sportijaid...

Tulge rajale!

12. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

Vaid kolmest mõttelisest ristist piisab

  Vaid kolmest mõttelisest ristist piisab!

  „Oota nüüd, oota! Miks sa küll alati nii kannatamatu oled?! Neljakümneaastane naine võiks ikka enne mõelda, kui pea ees tulle hüppama hakkab!“ noomis viiekümnekuueaastane Maire oma tütart Miat. Tõsi küll, ise oli ta nooruses samasugune, või veel kärsitum olnud, pole siis ime, et ka tema nii noorelt emaks sai.

  Juba neljateistaastasena oli Mia emale kurtnud, et tal on hirm, äkki ta ei saagi emaks. Seda ta üle ei elaks! Selle hirmu oli talle sisestanud üks tüütu mustlaseit, kes suvise Pärnu tänaval ennustas, et Mia peab oma lapse sünnitama varases nooruses, kui ta tahab emaks saada. Sellest hetkest hakkas hirm keskooliõpilasest tüdrukus, kes oli puhtalt viieline, aktiivset elu elama, kuni ka Mia kuueteistaastasena emaks sai.

  „Ajalugu kordub!“ nentis ema Maire ega mõistnud tütart hukka, kuigi kahjuks Mia koolitee lõppeski pärast sünnitust. Vähe kestnud abielu endast poole vanema mehega jooksis ka paari aasta pärast karile ning vajutas noorele emale pitsati hinge ning Miast sai aktiivne AA liige, kuid tema tütre kasvatusõigus langes siiski ema Maire õlgadele.

  Mia tütar Mariell kasvaski vanaema Maire seltsis üles, sest Mia langes pärast viinakuradi seljatamist raskesse depressiooni ning temast ei olnud isegi parema tahtmise juures oma lapsele kasvatajat ega ema.

Nüüd veetis neljakümneaastane naine tunde peegli ees, sest ees ootas pimekohting. Maire oli oma tütre kärsituse pärast tõsiselt mures. Küll ei meeldinud Miale oma longu vajunud rinnad, küll nägi ta inetuid kanavarbaid oma silme all, küll oli käenahk liiga kuiv. Mia pidas ennast inetuks pardipojaks, kuigi oma kena välimuse juures oleks ta enamustele modellile teinud silmad ette. Peene piha ja suurte ilmekate silmadega nägi nääpsuke Mia välja nagu kahekümneaastane. Aga paraku depressiivne inimene ei ole kunagi endaga rahul ning näeb kolli seal kus seda pole iial olnudki. Haigus ei küsi vanust ega sugu, see lihtsalt tuleb ja paraku on depressioon üks selle sajandi raskemaid ja peaaegu ravitavamid haigusi. Kuid elu läheb ka seda haigust põdedes edasi, või siis mitte. Mia elu läks, kuni...

  Mia oli kogu elu unistanud ka teisest lapsest, aga juba kolmekümneaastasena, kui tema raviarst oli, pärast korduvaid katseklaasiviljastumisi tunnistanud patsient Miale, et noore naise keha on nagu elatanud memmel, väsinud ja oma elu ära elanud, loobus Mia ennast ravimast, sest pidev munajuhade ummistus, mille pärast ta haigauksi kulutas, väsitas naist nii palju, et ta oleks peaaegu enesetapuga hakkama saanud, kui poleks Maire oma tütre elu päästnud.

  Tõsi küll, Maire pakkus tütrele isegi surrogaatemadust, aga Mia mattis selle mõtte juba eos maha, sest tema tahtis OMA last ning süüdistas endiselt oma lihast ema oma lapse röövis, nägemata ega tunnistamata viga endas.

  Mõne kuu möödudes ei suutnud arstid päästa neljakümneaastase Mia elu, kes lahkus siit ilmast emakavälise raseduse tõttu.

  „Ma oleksin pidanud sulle ammu rääkima, et mustlasi tasub kuulata, sest nad näevad tulevikku! Aga kui sa mustlasega suheldes ei märka enda ja tema vahele teha kolme mõttelist risti, siis võib su saatus karm tulla!“ tihkus Maire oma tütre Mia haual, kuid õpetussõnade lausumiseks oli juba liiga hilja.

10.04.2018.a.

Vana-Rääma

Raamatu ja roosi päev Apollos

 Aastaid on armas Julia mind kutsunud Apollosse "Raamatu ja roosi päevale" paariks tunniks tööle, kuid alati on midagi vahele tulnud. Eelmisel aastal haigestusin ning soovitasin enda asemel Papat kutsuda, nii läkski. Aga sellel aastal oleme koos Papa ja Sveniga 23. aprillil Pärnu Keskuse Apollos olemas.

 Kinkides 23. aprillil müüjale roosi, saad kingituseks ühe sellel päeval tasuta pakutavatest raamatutest.
Valikusse kuulub midagi nii täiskasvanutele kui ka lastele. Lisaks eestikeelsetele raamatutele jagame roosi vastu ka inglise- ja venekeelseid teoseid.

 Raamatu ja roosi päeva tähistamine sai Eestis alguse Pima Vista festivali korraldajate algatusel.

Oleme kohal kell 17.00-19.00. Tulge kohale! Hea võimalus ka osta meie raamatuid, koos pühendusega!

Ka Facebookis on ürituseleht olemas ja seda näete SIIT!


Seniks mõnusat lugemist!


9. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

pin	Pärnu Keskus Aida 7, 80011 Pärnu

Kirjastus HEA TEGU müüb sellel nädalal soodsalt mu raamatuid!

  Vaid sellel nädalal 9-15. apillil müüb kirjastus HEA TEGU ülisoodsalt mu raamatuid! On nn minu nädal. Pärnusse tuuakse tasuta kätte aga postiga saates lisandub postikulu 3 eurot!

 Tellimiseks kirjutage emailile: teehead@teehead.ee või HEA TEGU KIRJASTUSE Facebooki lehele, mille leiate SIIT! (vajuta sõnale SIIT)

 PETUSID on üldse veel vaid 40 raamatut alles, aga SÕNAGA NÄKKU punkluulekogumikke kõigest 3 viimast. Kiirusta!

* * * * * * * * * * *
 Minu käest otse saate veel osta HEA TEGU kirjastuse kaudu ilmunud luuleraamatuid AVALI AEGADESSE, hinnaks 2 eurot kuid postiga saates tahan (kokku) 3.50!

Raamatu tutvustus:

Pärnu poetessi teine luulekogumik. 

Tulin siis kui sind ei olnud
olemas ei olnud sind
aga mina tahtsin tulla
muu ei huvitanud mind
oleksin ma tulnud eile
siis vast siutsuksin kui lind
täna tahan öelda teile
olen naine mul on rind

* * * * * * * * * * 

 Lisaks saad minu käest otse osta veel ka mu luuleraamatut VEEREKESE PÄÄL, hinnaks 3 eurot kuid postiga saates 4.50!

Raamatu tutvustus:

Veerekese Pääl kõneleb eluäärtel kõndimisest. Teadagi on meil kõigil erinevaid hingeseisundeid ja luule on hetkelise hingeseisundi peegeldus. 

Sellesse kogumikku on koondatud minu luulemaailma romantilisem pool. 

Kirjutan äärest äärde. Vahel olen nagu laperdav leht sügistuules, vahel kõnnin kahel jalal. Vahel on hetki kus inimene ei adu kas talle on avatud Paradiisi- või Põrguvärav, ei tea kumbast uksest siseneda, siis ta kirjutab äraolevaid värsse. Nii on ka minuga juhtunud, kui olen mõne lähedase kaotanud või kui vaatan valusate silmadega haiget ühiskonda, kus valitseb ebavõrdsus. Valu on see mis tihtilugu haarab paberi ja pliiatsi järgi. Tihti ilmutavad luuletused mulle ennast öösiti, ajavad voodist välja ja haaravad sulepea.

P.S. Poodidest on need 2 luuleraamatut läbi müüdud!

* * * * * * * * * * * * * * 

Lisaks on otse minu käest saadaval veel ka kahte mu jutukogumikku, mille on välja andnud kirjastus KENTAUR.

Esimene neist on VIRTUAALMEES, hinnaks 5 eurot kuid postiga saates 7.eurot!

Raamatu tutvustus:

Margit Petersoni lugude naised on pärit hääbuvatest küladest ja tegusatest, kuid mõnevõrra depressiivsetest väikekohtadest. Kauni looduse ja ettevaatlike põliselanike kõrval askeldab seal nii mõnigi otsatult ohtlik inimene. Politsei satub sellistesse paikadesse harva ning pole välistatud needki juhused, kus korrakaitsjad ise kurikaeltega mestis on.

* * * * * * * * *

Teine jutukogumik on RÖNTGENNÄGEMISEGA MEES, hinnaks 6 eurot kuid postiga saates 8.euro!

Raamatu tutvustus:

Margit Petersoni „Röntgennägemisega mees” on valik lugusid, mis moodustavad kireva ja üha muutuva kaleidoskoobi elust endast. Juhtunud siin ja seal, selle ja teisega. Sinuga. Minuga. Veidi ringi vaadates meie kõigiga. Inimesel võivad olla soovid ja plaanid ja strateegiad, aga siis sekkub juhus, lüües kõik kaardid segamini. Vahel teeb juhuse sekkumine haiget – kõik oleks võinud olla hoopis teisiti, märksa paremini. Vahel toob juhus õnne – läks nii hästi, nagu poleks lootagi söandanud. Mõnikord on elu lihtne ja selge, siis jälle juhtub midagi, mida on raske selgitada. Ka pisut müstikat on elu loomulik koostisosa.

* * * * * * * * * *
Lisaks eelnevatele saate minu käest otse osta mu romaani RIST TEEL, mille on välja andnud kirjastus FANTAASIA, see on poodidest läbi müüdud, saate vaid otse minu käest osta 6 euro eest kuid postiga saates tahan 8 eurot!

Romaani tutvustus:

Romaani keskmes on Setomaa külapoiss Veimar, kellel juba varakult hakkavad avalduma võimed inimeste abistamiseks, maagilisteks toiminguteks ja ravitsemiseks.

* * * * * * * * *

Minu käest otse saate osta ka mu romaani WESTOFFHAUSENI HÄÄRBERI SALADUS, mille andis välja kirjastus HELI KIRJASTUS. Maksab 10 eurot kuid postiga saates tahan 12 eurot!

Romaani tutvustus:

Mereäärse väikelinna ajaloolises häärberis ristuvad õige mitmest ajastust pärit inimeste, nii elavate kui surnute saatused. Häärberi nüüdisaegne omanik, Mari-Liisi kasuisa Ralf, ei taha kummitustesse uskuda, kuna elu on nendetagi keeruline - tema armastatu, Mari-Liisi ema Marelle, kes tüdrukupõlves lahke ja armas oli, kaldub aina enam nii seksuaalsetesse kui alkoholist tingitud liialdustesse.
Kuidas on häärberiga seotud Miralda-memm, kes Mari-Liisile kõige raskemal ajal toeks oli? Mis on see saladus, mille ta endaga siit ilmast lahkudes kaasa viib? Kas vastab tõele, et lahkuja hing elab edasi mõnes ta lahkumise hetkel sündinud lapses, nagu Miralda-memm ise uskus?
Selgus saabub alles viimastel lehekülgedel.
(Anneli Sihvart, toimetaja) 

Margit Peterson on Pärnu kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Igapäevastest tegemistest kirjutab blogis http://margitpeterson.blogspot.com

* * * * * * * * * * * * 

Alles mõne aja eest andis HELI KIRJASTUS välja mu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU esimese raamatu TREVORI JUHTUM, mille saad otse minu käest osta 12 euro eest ja posti panen 14 euro eest! Kohe, kohe ilmuvad ka selle romaanitriloogia kaks järgmist raamatut MARIS KOLIB PORTOSSE ja TAGASI KOJU. Ainest said Porto (Portugali) reisist. Esimene raamat on sinist värvi, teine musta ja kolmas valget. See on minu "panus" Eesti Vabariigi 100. juubeliks!

Romaani tutvustus:

Maris ja Trevor näivad kõigile kui õde-venda, kuigi on hoopis armastajad. Trevori minevik on salapärane - on midagi, mida ema Mirell tema eest kiivalt varjab. Isa aga on siitilmast juba lahkunud. Temalt ei saa enam midagi küsida - ja kas temagi jutukam olnud oleks. 

Miks ei taha Trevor last, ei suuda Maris mõista. Ja nagu sellest saladusest veel vähe oleks, kaob ühel päeval ootamatult ema Mirell ja ilmub alles mitmeid kuid hiljem niisama ootamatult välja, olles peenest suurilmadaamist ootamatult lihtsaks metsamehe naiseks ja väikese poja emaks saanud. Kõiki saladusi ei suuda Marisele seletada isegi ta hingesugulasest tädi Mathilde, kelle enesegi minevik näib lahti selgitamata asjaolusid varjavat. 

Ühel hetkel Maris aga lihtsalt ei suuda enam ei uskuda ega usaldada. Nii lähevadki peategelaste teed lahku - Maris põgeneb ülikooli, Trevor väikelinna, Mathilde tagasi metsatallu avariist laastatud tervist turgutama.

Mis saab edasi? 

* * * * * * * * * *

Vaat siit kuidas 2012. aastal andsime Terevisioonis koos Belkaga SÕNAGA NÄKKU!