Vaid kolmest mõttelisest ristist piisab

  Vaid kolmest mõttelisest ristist piisab!

  „Oota nüüd, oota! Miks sa küll alati nii kannatamatu oled?! Neljakümneaastane naine võiks ikka enne mõelda, kui pea ees tulle hüppama hakkab!“ noomis viiekümnekuueaastane Maire oma tütart Miat. Tõsi küll, ise oli ta nooruses samasugune, või veel kärsitum olnud, pole siis ime, et ka tema nii noorelt emaks sai.

  Juba neljateistaastasena oli Mia emale kurtnud, et tal on hirm, äkki ta ei saagi emaks. Seda ta üle ei elaks! Selle hirmu oli talle sisestanud üks tüütu mustlaseit, kes suvise Pärnu tänaval ennustas, et Mia peab oma lapse sünnitama varases nooruses, kui ta tahab emaks saada. Sellest hetkest hakkas hirm keskooliõpilasest tüdrukus, kes oli puhtalt viieline, aktiivset elu elama, kuni ka Mia kuueteistaastasena emaks sai.

  „Ajalugu kordub!“ nentis ema Maire ega mõistnud tütart hukka, kuigi kahjuks Mia koolitee lõppeski pärast sünnitust. Vähe kestnud abielu endast poole vanema mehega jooksis ka paari aasta pärast karile ning vajutas noorele emale pitsati hinge ning Miast sai aktiivne AA liige, kuid tema tütre kasvatusõigus langes siiski ema Maire õlgadele.

  Mia tütar Mariell kasvaski vanaema Maire seltsis üles, sest Mia langes pärast viinakuradi seljatamist raskesse depressiooni ning temast ei olnud isegi parema tahtmise juures oma lapsele kasvatajat ega ema.

Nüüd veetis neljakümneaastane naine tunde peegli ees, sest ees ootas pimekohting. Maire oli oma tütre kärsituse pärast tõsiselt mures. Küll ei meeldinud Miale oma longu vajunud rinnad, küll nägi ta inetuid kanavarbaid oma silme all, küll oli käenahk liiga kuiv. Mia pidas ennast inetuks pardipojaks, kuigi oma kena välimuse juures oleks ta enamustele modellile teinud silmad ette. Peene piha ja suurte ilmekate silmadega nägi nääpsuke Mia välja nagu kahekümneaastane. Aga paraku depressiivne inimene ei ole kunagi endaga rahul ning näeb kolli seal kus seda pole iial olnudki. Haigus ei küsi vanust ega sugu, see lihtsalt tuleb ja paraku on depressioon üks selle sajandi raskemaid ja peaaegu ravitavamid haigusi. Kuid elu läheb ka seda haigust põdedes edasi, või siis mitte. Mia elu läks, kuni...

  Mia oli kogu elu unistanud ka teisest lapsest, aga juba kolmekümneaastasena, kui tema raviarst oli, pärast korduvaid katseklaasiviljastumisi tunnistanud patsient Miale, et noore naise keha on nagu elatanud memmel, väsinud ja oma elu ära elanud, loobus Mia ennast ravimast, sest pidev munajuhade ummistus, mille pärast ta haigauksi kulutas, väsitas naist nii palju, et ta oleks peaaegu enesetapuga hakkama saanud, kui poleks Maire oma tütre elu päästnud.

  Tõsi küll, Maire pakkus tütrele isegi surrogaatemadust, aga Mia mattis selle mõtte juba eos maha, sest tema tahtis OMA last ning süüdistas endiselt oma lihast ema oma lapse röövis, nägemata ega tunnistamata viga endas.

  Mõne kuu möödudes ei suutnud arstid päästa neljakümneaastase Mia elu, kes lahkus siit ilmast emakavälise raseduse tõttu.

  „Ma oleksin pidanud sulle ammu rääkima, et mustlasi tasub kuulata, sest nad näevad tulevikku! Aga kui sa mustlasega suheldes ei märka enda ja tema vahele teha kolme mõttelist risti, siis võib su saatus karm tulla!“ tihkus Maire oma tütre Mia haual, kuid õpetussõnade lausumiseks oli juba liiga hilja.

10.04.2018.a.

Vana-Rääma