Tulime just rajalt. Tundsin õhtul, et pean minema. Vahepeal sai poolteist tundi iluund tehtud, sest möödunud öö jäi lühikeseks ja õhtuks oli ju vaja ennast ära väsitada. Mugavam ka, üks pesemine enne voodisse minemist.
Minul jäi küll eilne päev rajal käimata, sest mul oli erinevaid asjatoimetamisi, aga Germo käis, koos Maarjaga käisid nad kogu 9,3 km-se ringi ära. Väga tublid!
Igal inimesel on häid ja halvemaid päevi ja kui enamus päevast on negatiivne siis tasub ennast positiivselt laadida, et negatiivne energia sinus võimust ei võta. Me kõik saame seda teha oma tervise huvides täiesti tasuta, kas siis visata mured tulle, uputada vette või matta maha jne...Minu käest on palju küsitud et kuidas ma jaksan olla pidevalt positiivne. Aga ma lihtsalt ei võta negatiivset energiat omaks, kuigi seda on meie ümber väga palju. Üks võimalus selleks on ka mure paberile panemine, endast välja kirjutamine.
Jah, mind tegelikult paneb imestama kuidas osad inimesed saavad nii negatiivsed olla. Ja tegelikult just siis kui inimesel on ülekaalus negatiivne energia ta haigestubki, näiteks depressiooni. Minu lähedaste inimeste hulgas on ka depressiivseid inimesi, kuid mina ise pole seda ränka haigust põdenud, sest ma ei lase seda lihtsalt ligi. Minu energiad on paigas. Tee ka sina endaga tööd, et depressioon ei neelaks sind alla. Ise saame oma tervist hoida, igas mõttes. Miks ma sellest siin blogis kirjutan? Aga sellepärast, et lisaks kepikõndimisele, istusime Germoga pikalt jõe ääres, nautisime seda vaadet kuidas peegelsile jõgi sillerdas, päike loojus ja vasakkaldal süttisid raja äärsed tuled. Mina viskasin mured ja negatiivsused jõkke, uputasin ära ja tunnen ennast hetkel nii õnnelikult, et läheks või lõhki. Olgu, olgu, päris nii mitte, aga väga hea on olla.
Kerge väsimus on peal, sest õhtul läks nii soojaks ja mina pakkisun ennast soojadesse riietesse ja rajalt jõudes olin üleni higine. Nii olengi praegu näost punane (päike on ka oma töö teinud) silmalaud paistes (kitkusin kulmusid ja nüüd olen paar päeva paistes silmadega). Aga ma ei kurda, sest olen õnnelik, olen õnnelik inimene, vaatamata sellele, et negatiivsus on ka minu ümber. Tahaks nii aidata inimesi, aga kui nad ei lase ja näevad maailma vaid tumedates toonides siis olen ka mina võimetu.
Oma elu tuleb elada, mitte teiste oma, ega lugeda päevast päeva negatiivseid sõnumeid ja jagada neid ka oma fb ajajoonel, sest ajajoon on su isiklik ja nii sa tood negatiivsuse oma ellu. Kallistamine on ka positiivne energia, kallistage, inimesed!
Nüüd aga rajast ikka ka, või rajal käimisest. Läbisime vaid 6 km, sest tunne ei lubanud pikemat teekonda ette võtta. Oma (enese)tunnet tuleb usaldada. Kas lähme ka homme rajale? Ma ei tea. Kui tunne tuleb siis kindlasti lähme. Ma ei plaani pikalt ette, ei suru vägisi rajal käimist peale, vastupidi- ma ootan ja naudin kepikõndimist, sest see on üks suur tegevus mis lisab positiivset energiat. Ausõna. Spekuleerides ....loetud päevade pärast saab 100 korda rajal käidud ja 30 kg kaotatud, seega....Numbrid kõnelevad ise.
Ahjaa, täna sai torti söödud, tailiha ja sinki söödud, õhtuks oli magu raske aga nüüd enam ei. Kulutasin selle raskuse rajal ära. Vot nii!
Mina armastan teid ka!
Fotosüüdistused:
 |
| mööda Vana-Rääma tänavat rajale minek...Germo |
 |
| kas ka tema viskab muresid jõkke? |
 |
| 1 km läbitud... |
 |
| 2 km läbitud... |
 |
| minu armaskallis Päikesepoiss |
 |
| ma ausõna ei nuta, aga vist on iga juuksekarva otsas ka higitilk... |
 |
| 3 km läbitud... |
 |
| püüdsin jäädvustada auravat jõge...aga vist ei õnnestunud. natuke... |
 |
| vasakkaldal süttisid aerukujulised lambid...kell 20.42 |
15. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar