Jaanitulel Lavassaares

Jaanituled on alanud. Vähemalt ühte neist on peetud ning see toimus eile, 17. juunil Pärnumaal Lavassaares alevikus. Gaud on süüdi, et me Germoga sinna jõudsime. Peasüüdlane. Siin tuleb välja jälle see, et unistada tuleb suurelt. Teades, et sõber Ergo seal esineb ja salamisi unistades ka kohal olla, läks tänu kallile sõbrannale Gaudile meie unistus täide, kuigi see oli ekspromt minek ja Gaud tõmbaski meid otse rajalt maha :) Me olime kepikõndimas ja parasjagu Ehitajate teel jälle, kuid mitte uuest sillast kaugel, kui keerasime metsa ja jõudsime Ojja, nagu eelmises blogis mainisin. Ja mööda Vana-Rääma tänavat kepikõndides nägme kuidas sõbranna autoga hoovi keerab. Oh seda õnne! Oli see alev ju kunagi ka meie perele koduks ning just seal tutvusime ka kunagi 28 aastat tagasi Gaudiga, kui meie ühine sõber Marco, kes nüüd ammu juba Ameerikas elab, helistas Gaudile ning kirjendas mind ning soovis, et Gaud mind üles otsiks ja telefonile kutsuks. Otsiski, nagu siiani näha on :) Aga nüüd jaaniõhtust ka ikka. Teid kõiki oli üliarmas näha, Raili, Riina, Almi, Vova, Priit, Maarit, Ülle, Sass, Krista, Sveta, Aili, Kerli, Kadri, Lisett, Merike jt ... Hästi soe tunne jäi hinge, aitäh! Ja loomulikult nautisime sajaga Ergo esinemist, mis tõi piskutki jaaniõhtu meeleolu. Ainult, et Lavassaare sääsed tahtsid meid ära süüa. Ma pole aastaid nii palju sääski unes ka näinud :) Germo on nii õnnelik siin, särab nagu juudi jõulupuu. No ausõna. Esiteks saada kahel õhtul järjest osa ühe oma lemmiklaulja Ergo kontserdist, näha ja kallistada Gaudi ja ka teid, kallid sõbrad ja tuttavad seal Lavassaares, seda ei juhtu igapäevaselt. Ööuni jäi küll umbes 5,5 tunniseks, aga väsimust me ei tunne, pigem on tõesti emotsioonid laes. Aitäh mu kallid sõbrad, et te olemas olete! Aili ja Kerli, saadan teile fotod postkasti ka, ehk keegi oskab neid heledamaks tuunida, praegu on nad väga tumedad ja vaevu aimatavad. Kallistan 18. juuni 2023. Vana-Rääma