Nüüd on mul päris kahju, et raamat loetud sai, sest ... see on ülihea raamat. Laine ja Jaan Tangsoo on kirjutanud selle kahasse ning Jaan on jutustanud nii, nagu tema oleks koer Murka. See on jälle omaette oskus ja julgus, kuid autor seda valdab. Nagu valdavad mõlemad autorid hästi ka kirjakeelt ja tundub, et tegu on koeralausujatega või loomalausujatega. No tõesti. Mõlemad autorid tunnevad ilmselt hästi loomade hingeelu ja teavad millest räägivad ning kuidas seda kõike kirja panna. Loo sisse on põimitud ka rahvapärimust, folkloori, müstikat ja ma isegi julgeks öelda, et libahuntlust. No mulle kangastus kuidas šamaanirännakul istun uduse ilmaga lõkke ääres ja kõik mu kadunud vanemad, vanavanemad ja vaarvanemad on seal koos minuga. Miks mitte ka kõik koduloomad, kes mul kunagi olnud on. Kohati selline letargiline seisund domineeris ka teoses. Lisaks oli siin minu jaoks ka palju äratundmist, sest ka mulle ei meeldi jõulud ja pean pigem uue aasta hommikut ja talvist pööripäeva kordi olulisemaks. Ja Laine Tangsoo on selle kohta ära öelnud kõik, mida mina olen tahtnud öelda, sest tunnen samuti nii. Aga ümberjutustust ma ei tee, kohe kopeerin taas raamatukaupluse lehelt raamatut tutvustava teksti, nii saab mu blogilugeja ka aimu millest või kellest antud raamat kõneleb. Mina kiidan väga heaks ja soovitan lugeda kõigil. Lisaks on hundikoerad mu lemmikkoerad ja antud teos suutis veel rohkem mind igatsema panna hundikoera järgi, mis nagunii aastatega kasvab, aga jah, no tõesti-tõesti, linnakorteris oleks sellisel ülinunnul koeral piin elada. Aga hirmsasti tahaks. Armastan just hundikoeri, malamuute ja huskysid. Oehh! Aitäh selle võrratu raamatu eest! See on koeraraamat, kuid pole lasteraamat. Kaks autorit, kaks minategelast – inimene ja koer. Mõlemad on kaotanud elus nii olulise, et tundub, nagu rohkem kaotada polekski enam võimalik...
See raamat räägib koerast, kes pärast omaniku surma pärijate poolt liivakarjääri maha jäetakse. Kas see ongi uus eesti trend soovimatutest loomadest lahtisaamiseks, nagu me sageli loeme ja kuuleme? Õnneks läheb selle raamatu pikakarvalisel sõbral paremini. Oma aruka käitumise ja sõbralikkusega leiab ta peagi uue kodu ja peremehe. Seal on juba ees ootamas varjupaigast võetud väike kutsu ja kass, kes ühel päeval lihtsalt ilmus pererahva aknalauale. Vastastikuses üksmeeles veedetakse unustamatu suvi. Mis saab aga sügisel, kui kogu see loomapere linna üürikorterisse ära ei mahu...
See on suure südamega kirjutatud raamat, mille aluseks on kirjanikepaari suvekodus tõeliselt aset leidnud sündmustik. 24. jaanuar 2024. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar