Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
teisipäev, 16. jaanuar 2024
ELUJANU - Mati Soonik
Vahelduseks ekskurseerivatele raamatutele lugesin läbi Mati Sooniku jutustuse "Elujanu," mille tegevus toimub kaasajas, aga viib siiski meid ajad tagasi, Velikije Luki alla, Eesti Laskurkorpuse aegadesse. Ja mõistagi seikleb üks raamatu peategelasi mööda suurt Venemaad ja sõjaaegses Eestis. Natuke segadusse viis selle raamatu süžee, sest lugu algab hoopis teiste tegelastega aga nendega tutvumegi üksnes põgusalt, kuigi kogu lugemise aja ootasin millal just nende lugu edasi läheb, pmst ei läinudki, piirduski ujumas käimisega. Sellest on väga kahju, minu jaoks jäi raamat poolikuks. Või õigupoolest ei saanud alatagi kui juba lõppes. Oleks kirjanik Soonik selle romaaniks kirjutanud, oleks teine lugu, aga jutustusena on tõesti tegu lõpetamata looga, päästaks teise osa või koguni triloogiaks kirjutamine. Olen eelnevalt ka tema teoseid lugenud, riiulis on neid nüüd kokku 8. Muidu on Mati Soonik loetava käekirjaga kirjanik ning oskab hoida põnevust. Mul on olnud au ka temaga suhelda. Samas see Laskurkorpuse aeg, see viis mind tagasi lapsepõlve, sest mul oli au tunda erukindral Karl Arut, kes samuti teenis Velikije Luki all ning meelsasti jutustas oma sõjatandritest. Põnev on. Ajalugu lausa peab tundma, olgu see kui valus tahes. Aga nüüd koperin Apollo lehelt raamatut tutvustava teksti ka. See on ühe mõranenud perekonna, aga samas ka väikese Aadu lugu. Poisi isa Ants on üsna mõtlematult abiellunud arstiks õppiva tudengineiuga, kel aga ülikool pooleli jääb – osalt lapse sünni, osalt kergemeelse ellusuhtumise tõttu. Kuna poisi isa on Soomes paremat teenistust otsimas, jääb Aadu aastateks emapoolse vanaema kasvatada, kes sellega kuigi hästi hakkama ei saa. Lõpuks saadab poisi ema seitsmeseks saanud Aadu elama isa juurde, kes on taas kodumaal ning endale uue, lasteaiakasvatajana töötava kaasa leidnud. Nii on väikese poisi eksirännakud möödas – tal on taas oma isa ning uus ema.
Selle pere meestele – väiksesele Aadule ja isa Antsule – süstib meelekindlust ja elutarkusi sõjaveteranist naabrimees Voldemar. Tema jutustused moodustavad romaani teise tasandi. 16. jaanuar 2024. Vana-Rääma
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar