Mõttel ja unenägudel on jõud

foto: https://vabamehetee.ee/suurseminar-naistele-mehe-sugavam-tode-mehed-raagivad-naistega-ja-ainult-naistele/

Mõttel ja unenägudel on jõud

Nagu kotkatiivad, laotusid kargel sügishommikul pilved üle linna. Härmatis aknalt sulas silmnähtavalt, nagu oleks keegi sellele kuuma vett peale valanud. Tundsin tollel hommikul ennast kuidagi eriliskummaliselt. Küll hakkasin kohvitassi mikrouuni tõstma, küll sättisin pudrukausi kohviautomaadi alla. Lisaks nendele hajameelsusseikadele pistsin seemnesaia sügavkülmikusse ja otsisin seda päris tükk aega ega ei leidnud. Nii jäigi pudrukausi kõrvaseks vaid tassike kohvi.

Mõnikord ei suuda ma hommikuti ennast käima lükata, jalad ei taha sõna kuulata ja mõtted viibivad alles viimases unenäos, nagu tollelsamal hommikul.

Telefonihelina peale vandusin tulist kurja et kes see, pagan, hommikul küll helistab! Kas ta pole juba harjunud et enne lõunat mind ei tülitata! Vaatasin tirisevale telefonile otsa aga ei suutnud seda ikkagi leida. Tüüpiline mina!

Pärast hommikusööki ja hädavajalikke protseduure istusin lihtsalt oma antiiksesse tugitooli ja vajusin mõtteisse. Kes teab kui kaua ma seal istunud olin ja kui kauaks veel istuma oleksin jäänud, kui poleks telefonitirin mind taas reaalsusesse toonud. Sellel korral juba leidsin telefoni üles ja suutsin kõnele vastata, kuigi ma ei kipu võõrastelt numbritelt tulnud kõnedele vastama.

„Tee uks lahti, tahtsid ju teda enne näha kui ma ta teise matusebüroosse üle toimetan!“ Võõra mehe nõudlik hääl tundus sedavõrd ärritunud olevat et ma lausa võpatasin.

Põrnitsesin telefoni ja silmasin aknast välja. Ühtegi võõrast autot ma silmapiiril ei näinud. Hirmujudinad jooksid üle ihu ja mulle tundus et mu juuksed isegi tõusid püsti pähe. Ma ei kuulnud millest mees pajatas sest telefon kukkus lihtsalt sõrmede vahelt maha.

„Mina ja tahtsin laipa näha? Uhh!“ Siin peab mingi segadus olema. Ilmselt on aadressiga eksitud. Kõige kummalisem on see et kolme päeva eest sai mu kooliõde, kellega me lapseeas pidevalt koos mängisime, autoõnnetuses surma ning ma pole lakanud siiani temale mõtlemast. Arvasin juba et meeltesegaduses olen oma mõtte teoks teinud, sest ma ei mäletanud et ma oleksin avaldanud soovi tema surnukeha näha, kuigi mõtteis mul see püsis.

Istusin tardunult tugitoolis edasi ega ei kavatsenudki ennast liigutada, kuni kuulsin koputust uksele. Alles siis tormasin nagu tuulispask esikusse ning keerasin ukse lukust lahti. Ukse taga seisis võõras mees, näost kaame nagu vahakuju.

„Tere. Kas teie olete Mareena? Tõin teile kurva uudise, Ritat ei ole enam kahjuks meie hulgas. Olete oodatud ta ärasaatmisele,“ ulatas võõras mees mulle ümbriku ja kadunud ta oligi, nagu poleks ma temaga kohtunudki.

Näppisin kinnist ümbrikut sõrmede vahel ega suutnud avada. Tuhat võdinat tekitavat hirmumõtet olid mind enda haardesse lukustanud. Pühkisin vahelduva eduga vaevahigi otsmikult ja mu keel oli nagu kurgulakke liimitud, isegi parema tahtmise juures ei suutnud ma ühelgi sõnal üle huulte lasta tulla.

„Huvitav, viimasel ajal kuulen tihti uksele ja aknaile koputust. Kas surmasõnumeid on veel ees ootamas? Väidetakse ju et koputusel on surmateade mekk man ja mõtteil on suur jõud. Minu mõtted lähevad üha sagedamini täide, üsna niivõrd sagedasti et ma olen unistanud ennast mittemõtlemast. Aga nii kaua kui inimene elab, ta ka mõtleb. See tõde on juba looduse poolt paika pannud, aga unistamine pole ka ju keelatud.“ Segadus minu hinges võttis üha maad.

Tollel päeval riietusin musta nagu komme ette nägi. Tõsi küll, minu kadunud vanaema väitis et lahukunu lähedased võivad vaid matustel musta kanda, hiljem hauale minnes mitte, nii ei pidavat lahkunu hing rahu saama. Kas sellel võib tõepõhi all olla? Vanainimesed ju teavad millest räägivad. Ja seda et lähedase haual tohib käia vaid kolm kuni viis korda aastas, sellest pidas vanaema raudselt kinni. Ta külastas kalmuaeda vaid emadepäeval, oma ema sünniaastapäeval, surmaaastapäeval, hingedepäeval ja jõulude ajal. Vahel harva ka siis kui mõni lähisugulane tahtis minna ja vanaema ühes võttis. Muul ajal kui talle oma lähedased meenusid, süütas ta kodus küünla ja oli mõtteis nendega. Ka sellel rituaalil pidavat sama tähendus olema, mis heledate riiete kandmisel kalmuaias.

Küllap nii ka on, sest oma vanaema usun ma rohkem kui kedagi teist siin maamunal.

Kui matuselised hakkasid haualt lahkuma, võpatasin. Minu juurde astus toosama mees, kes mind, minu teada eksikombel, lahkunuga mu hoovi sõitis ja sarka vaatama kutsus. Läksin ilmselgelt näost lubivalgeks, seda tõestasid ka võõra sõnad.

„Vabandust et ma teid tookord ehmatasin, nägin teid unes ja kirjeldasin oma naisele ehk Riinale, Rita õele. Tema oli väga kindel et tegu on teiega. Nii ma siis uudisega teie ukse taha tulingi, aga ehmusin hiljem ka ise. Vabandan veelkord! Ehmatasin teid vist veretuks...“

Võõras mees jäigi mu mõtteisse. Ei saanud ma temast rahu ei päeval ega öösel. Lausa üleööti hakkas ta elama mu unenägedes ning päeviti jooksime pidevalt kokku, küll kaubanduskeskustes, küll kohvikutes ja isegi hamakliiniku wc uksetaga, kus me mõlemad kõrvuni punaseks läksime.

Lein minus elas kaua ja pikalt. Ma ei suutnud ei tööle keskenduda ega sõbrannadega nädalavahetuseti hängimas käia. Kuhu sa ikka mustas meeleolus lähed? Oled nii sõprade helae tujule kui ka iseendale. Pole ju mõtet sundida kui sant ei taha kõndida, kõneleb ka vana tuntud vanasõna.

Vastu Rita esimest surmaaastapäeva nägin unes et Ritast oli saanud karikakaraõis, millega, või õigem oleks öelda kellega, ma kõnelesin. Meenus lapsepõlv, kuidas me Ritaga pidevalt viljapõllus peitust mängimine ja põllu veerelt karikakraid ja rukkililli korjasime. Tõlgendasin unenägu nii et kalmuaeda minnes pean ma lahkunud sõbranna hauale karikarka viima. Mõeldud- tehtud!

Võta unenägusid kui märki tulevikule! Kummitas mind kunagi mõte.

Nüüd me elame juba 10 aastat õnnelikult tollesama mehega ning räägime hommikuti oma unenägemusi lahti. Neil on tõepõhi all.

9. oktoober. 2019.a.

Vana-Rääma