Veider Verdinand

foto: https://urmeraadik.ee/kes-mediteerib-koige-paremini-voi-kelle-vaikuseminut-on-koige-vaiksem-suusatamise-valguses/

Veider Verdinand

Verdinand seisis kaljuserval ja mediteeris. Just kõrgustes armastas see mees mediteerida, väites et nii on ta päikesele ligemal. Küllap oli selles tõeiva sees. Pealegi pidas Verinand ennast päikesekummardajaks, kuid kuuvalgeil öil istus ta toas, ruloo ja paksud külgkardinad akna ees, sest kuud ta ei kummardanud. See taevakeha tundus talle kalk ja külm, sedavõrd müstiline et tekitas mehes tibutagiefekti.

Kui Verdinand oli väike, olla ta kuutõbine olnud. Nii vähemalt väitis ta ema. Kes teab kui palju selles tõlgenduses tõtt on, et need kes öösel sonivad ja toas ringi käivad, on kuutõbised. Igal juhul nii arvati. Arvatakse siiani.

Kui Verdinandi ema suri, hakkas mees lohutust otsima vaimsetest teooriatest, mida ta ka peagi praktiseerima hakkas. Nii tundis ta et on oma kallile emale lähemal, tundis et meditatsioonis on ta oma varakahkunud emaga koos.

Kui Verdinandi parim sõber mõne aasta eest ennast šamaaniks pühitseda lasi ja mägedesse end otsima läks, naeris Verdinand sõbra välja, kartuses et sõber hakkab ära pöörama. Kui toosama sõber Lapimaale läks et oma esimesele šamaanitrummile lasta Lapi šamaanidel hing sisse puhuda, kartis Verdinand et sõber on omadega täiesti ummikus. Verdinand tundis et on kaotanud kaks kõige lähedasemat inimest- kalli ema ja parima sõbra. Seda ta ka sõbrale ütles. Sõber vaatas teda kummalise pilguga aga pidas õigemaks vaikida, mõeldes et küll ükskord tuleb ka see aeg mil sõber hakkab teda mõistma. Mõttel on, teadagi, suur jõud.

Ei läinudki kuigi palju aastaid mööda kui ta ise vaimsuse radu tallama hakkas. Verdinand nimetas seda teekonda taevaväravate avanemiseks, mitte lihtsalt avanemiseks, nagu kiputakse neid inimesi nimetama, kes veidi ebaloomulikkude või üleloomulikkude asjadega tegelema hakkavad. Avanejad. Naljaks, eks ole? Kõlavad nagu avajad!

Isegi seda et inimene tajub ja tunneb midagi ette, pidas Verdinand veidraks ja ristis need inimesed veidrikeks või uhhuuinimesteks. Ta näitas nendele suisa näpuga ja irvitas tagantselga.

Verdinand armastas alguaastatel mediteerida veekogude lähistel aga ta kartis vett sest ta ei osanud ujuda. Kord mõtles ta et mediteerimisseisundis olles võib keegi teda vette lükata ja siis on jama käes, uppumissurm terendamas. Nii ta iga korraga üha kõrgematele pindadele mediteerima suundiski.

Oi, kuidas ma tahaksin hetkel Taivoga suhleda! Oi, kuidas ma tahaksin! Mees leidis ennast parimale sõbrale mõtlemast aga tal ei olnud enam Taivo kontaktegi. Taivo oli ennast Lapimaale sisse seadnud, tegutses seal šamaanina ning kodumaad väisas ta üliharva, vast korra või paar aastas. Taivo ema oli ka murest murtud sest pojaga ei olnud võimalik kontakti saada sest poeg väitis et mobiiltelefon pidurdab ja segab ta vaimset teekonda ehk elu. Lapimaal aga oli saanud Taivost väekas šamaan, kes ka nüüd ise šamaanitrumme valmistab, neile hingesid sisse puhub ja rahvast šamaanirännakuile viib. Taivo oli leidnud ennast ning väitis et tema olla ka eelmises elus Lapi šamaan, et Eestimaaga ei seo teda enam miski. See „äratundmine“ tegi haiget Taivo eakale emale ja ka kahele tütrele, kes kasvasidki ilma isata ja isa toetuseta, sest Taivo oli minevikule selja pööranud. Seda ei pidanud õigeks keegi, ka Verdinand mitte, aga elus kipub ikka kahjuks nii olema et paljud inimesed ei jõua mitut jumalat teenida, valides endale selle ainuõige. Taivo jaoks oli ainuõige šamanism, aga ta tegi sellega vea. Ta tegi sellega suure vea.

Verdinand astus oma rada edasi. Ta oli küll naisest lahku läinud aga oma kahele pojale oli ta kogu aeg isa eest. Maksis alimente ikka edasi, kuigi pojad olid juba täiskasvanud. Aga nad õppisid, noorem neist Tartu Ülikoolis ja vanem Tartu Ülikooli Pärnu Kolležis. Verdinandil ei olnud poegade jaoks millestki kahju, ka taskuraha oli neil alati olemas. Oma eksnaist armastas Verdinand sedavõrd palju et tal ei jagunud silma mitte ühegi teise naise jaoks. Kahjuks oli eksnaine see kes lahutust soovis, väites et nad on lahku kasvanud, et tema tahab aja maha võtta. Keskeakriis, arvas Verdinand.

Paljud teadjamehed ja naised arvavad ja peavad tõeks et just siis kui puudub vastasugupoolega kehaline kontakt, kui inimene on kaua aega ilma ihuliste naudinguteta elanud, leiab ta enda õige tee üles. Seks ja ligimesearmastus pidavat vaimset arengut pärssima. Verdinand ei tahtnud seda kuidagi uskuda aga samas tõdes et just nüüd, mil ta polnud pool aastat naise lähedust tundnud, avanesid talle taevaväravad.

Kord, ühel teadvusseisundis olles tundis Verdinand et keegi või miski häirib teda. Et see keegi või miski asub talle liiga lähedal, lausa tema eeterkehas ehk nimbuse ligi. Jalad hakkasid värisema ja ta oleks kõrgelt künkalt alla kukkunud, kui poleks see keegi tal õlast haaranud. Verdinand mõtles oma parima sõbra kohale, visualiseerides. Alles siis tõdes ta et sõber on ka temaga siis kui ta viibib sadade kilomeetrite kaugusel, kui ta vaakub elu ja surma piirimail. See päästis mehe elu, kuigi tegu oli vaid visualiseerimisega.

Ta tänas esimest korda elus jumalat ja see jumal kandis Taivo nime.

Paari päeva pärast, kui Verdinand oli mitu ööpäeva pimedas toas vegeteerinud, avanes uks ja Taivo astus sisse. Šamaanitrummi põrin äratas Verdinandi letargiast, millest mees poleks ilmselt ise üles ärganudki.

Jah, veri on tõesti paksem kui vesi, aga truu sõbra lähedusel võib olla sama tähendus, kui tegu on õige sõbraga.

Sellest hetkest jooksid mõlema mehe elud uuesti paika. Nüüd nad jagavad üheskoos elu kahe riigi vahet, korraldavad koos seminare, millesse on haaratud mõlema mehe pered.

Nad on õnnelikud.

8. oktoober. 2019.a.

Vana-Rääma