Täna on õige aeg ja koht tsiteerida ühe enda lapsepõlve lemmikkirjaniku Venda Sõelsepa (12.07.1923- 16.05.2006) luuletust "Laul kolmest kihulasest," sest me käisime Lihulas. Oma viimased aastad elas lastekirjanik ja luuletaja Pärnus ning ka minul oli au temaga tuttavaks saada. Tänavu, 16. mail möödub 11 aastat juba tema surmast.
Sellised ekspromtväljasõidud on vahel mõnusad, kuigi mul oli tänaseks paari inimesega kokkusaamine plaanitud. Aga ma ei kao kusagile ja näeme mõnel teisel päeval.
Sellel ajal, kui õde Reet ja Ema mööda poode käisid, panin mina raamatuid posti. Siis hüppasime korra Germoga Antiigiärist läbi ja jalutasime Lihula mäele, ehk siis vana mõisa juurde, mille ümbruses laiub iidne Lihula linnus. Vahetusläheduses asub ka kultuurimaja, aga see on nn uusehitis.
Lihula on mulle armas kohake. Mäletan kuidas lapsepõlves minu ajalooõpetaja ja tollane kooli direktor Osvald Müüripeal ükskord meie klassi Lihula linnust vallutama viis. Jajaa, mõelda vaid ma sain 3. koha! See vallutamine seisnes selles, et pidime järsust mäenõlvast üles ronima.
Lihulast on üldse palju häid mälestusi. Sai linnuse mägedes kunagi ka mitmel korral motokrossi nautimas käidud, siis kunagi veel Särtsu baaris möllatud ja kujutage ette, isegi "Suveniiri" kontserdil käidud. Olime lapsed ja nautisime ka seda vanaemade bändi!
Lihula on mulle armas ja peagi kuulub see kena kohake Pärnumaa alla, nagu ma aru olen saanud.
 |
| tee linnuse mäele |
 |
| väike selfi... |
Aitäh, kallis õde, et meid kaasa rebisid!
 |
| Kultuurimaja |
 |
| Aleksandri väravad |
 |
| Lihula kirik |
 |
| Germo vana mõisa ees |
3. märts. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar