Lõpetasin Saale Väesteri raamatu "Kuldsest puurist välja" lugemise. Ma küll ei ole lugenud veel tema raamatut "Kuldne puur" mis on sarja esimene raamat, aga usun, et ma ei ole ka millestki ilma jäänud. Võin siiski olen? Võibolla jah ei tekkinud mul algul terviklikku pilti tegelaskujudest, aga pikapeale said nad kõik mulle armsaks. Eranditult.
Saale raamat kõneleb lähisuhete vägivallast, just vaimsest vägivallast. Väga paljud nooremad kannatavad tegelikult perevägivalla all, aga nad kas ei taha või ei suuda oma elu muuta. Minule jääb see kõik küll mõistmatuks, aga ometi on ka minu lähituttavate hulgas selliseid inimesi. Hea, kui nad lõpuks suudavad ka oma elu elama hakata ja pääsevad paradiisi, ehk siis puurist välja.
Saale armastab oma teostes taotluslikult korrata seiku tegevustest. Kohati saab seda liiga palju, aga samas, kui sa ikka ühe päevaga raamatut läbi ei loe, tulevad need kordused kasuks. Usun, et autor on ka hea inimetsetundja ja psühholoog, kuigi minu jaoks on väga võõras ka see teema, et kõik otsivad psühholoogidelt abi ning ei suuda ise oma murekoormaga hakkama saada. Jah, ma ju ise pole eluski psühholoogide ja psühhiaatrite käest abi küsimas käinud, sest suudan ise endaga hakkama saada, mitte lastes negatiivsusel oma elu juhtida. Ja tegelikult mind hämmatab, et mu käest pidevalt küsitakse, et kuidas ma selle koormaga (erivajadustega poeg) hakkama saan. Just mu poeg on see kes üha enam süstib minusse positiivset energiat ja mina temasse. Meie suhe on harmoonias.
Jah, nagu selles raamatus autor vestab kuidas peremudeli ettekujutluse saab inimene juba lapsepõlvest. Nii on. Kuigi mina olen kasvanud ilma isata, olen ma siiski elanud koos oma laste isaga üle 10 aasta, aga enam ennast siduma ei kipu. Ma ei mõsita pigem neid kes ühest suhtest ja ühest kooselust teise hüppavad ning korduvalt abielluvad. Inimene peab saama oma elu elada ja ei tohi elukaaslasel lasta seda keelata. Olen juba 12. aastat visiitsuhtes ja see toimib. Me kõik oleme nii erinevad ja ma ei kujutaks ette kooselu mehega kellega meil magamisajad ei klapiks. Öölasena armastan tavaliselt magama minna vastu hommikut, siis kui paljud ärkavad. Ka ei ole ma kunagi olnud abielus, ega tunne ennast sellepärast halvema inimensena, pigem vastupidi. Visiitsuhe toimib, tean omast käest!
Kipun siin oma elu lahkama, aga mis teha, kui raamat paneb seda tegema. Saale raamatud on hästi realistlikud, elulised ja valusad. Need kõnelevad suhete pahupooltest ja inimeste eneseleidmisest. Aga ometi kutsuvad need raamatut ennast lugema ja avama taas ja taas. Ma ei kahtese, et lugesin seda raamatut ja soovitan teilegi. Eriti naistele, sest see ongi rohkem naistekas.
Aitäh, Saale!
16. märts. 2017.a.
Vana-Rääma
Rahva Raamatu lehelt:
RAAMATKULDSEST PUURIST VÄLJA
Noor abielunaine ja väikese tütre ema Katrin teab, et tegelikult on tal kõik olemas: töökas mees, armas laps, oma maja ja auto, kuid millegipärast ei suuda ta õnnelik olla.Ikka ja jälle mõtleb ta maalimisele ja ülikooliõpingutele, millest ta kahe aasta eest pere nimel loobus. Kunstnikuks saamine oli tema suurim unistus ja ta lihtsalt ei suuda seda päriselt unustada, kuigi nii tema mees kui ka ema talle pidevalt korrutavad, et tema praegune elu on kordades parem kui kättesaamatutest õhulossidest unistamine. Tartu Ülikooli õppejõud Tanel on pärast armastatud naise traagilist surma katkestanud suhted lähedastega ja lihtsalt funktsioneerib, tundmata elust rõõmu. Katrinit ülikooli peahoone ees nähes tundub talle, et ta peab naist kõnetama. Mehe päästerõngaks saab Katrini aitamine. Paraku märkab ta peagi, et Katrin tekitab temas tundeid, mida üks korralik mees abielunaise vastu tunda ei tohiks. Ja ikkagi ei suuda ta Katrinist eemale hoida. Taneli õde Diana on kulutanud aega, energiat ja raha töötu üksikisa Reinu laste eest hoolitsemisele. Kui Diana enam ei jaksa, leiab Rein endale kiiresti uue kallima ning kurnatud naine vajub otsekui musta auku.„Kuldsest puurist välja” on mõtteline järg Saale Väesteri romaanile „Kuldne puur”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar